Jumala rahvas ja kitsas tee

Avaldatud 8.8.2020, autor Mervi Kalmus, allikas Meie Aeg

Mulle on alatiseks meelde jäänud ühe mu endise õppejõu sõnad, kes kommenteeris Jeesuse mõtet kitsast väravast ja ahtakesest taevateest, mida mööda on meid kutsutud oma eluteed käima. Ta tõi välja idee, et kitsas tee ei tähenda niivõrd seda, et sinna ei mahuks arvukalt inimesi kõndima, vaid pigem seda, et kitsal taevateel tuleb rajal püsimiseks pidevalt tasakaalu hoida. Mulle meeldib see mõte, sest see tuletab mulle meelde tõsiasja, et õigel teel olemine on alati balansi küsimus – äärmuste kuristike vältimine ja keskse, heas tasakaalus elu elamine. Neid valdkondi, kus see põhimõte kehtib, on lõputult. Üks neist, kus Jumala rahvas on kogu oma ajaloo vältel püüdnud balanssi leida (ja tihtipeale ühte või teise äärmusesse kukkunud), on teistega – nendega, kes ei usu ega ela Jumala tahtega kooskõlas – suhestumine. Kuidas suhtuda inimestesse ja kuidas läbi käia nendega, kes ei tunne Jumalat või kelle arusaamine Jumala tahtest on meie omast märkimisväärselt erinev? Millised on kraavid, mis selles valdkonnas ähvardavad?

Hea lähtekoht, kus selle teema käsitlemist alustada, on Jumala erilise, valitud rahva sünnihetk ajaloo hämaruses. Kui Jumal kutsus Aabrahami, et teha temast erilise rahva isa ja Jumala ilmutuse kanal, ütles Jumal talle: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!“ (1Ms 12:1–2) Nendest sõnadest leiame tähelepanelikul lugemisel pingevälja, mille keskelt Aabraham end järsku avastas. Ühest küljest soovis Jumal, et Aabraham eraldaks end kõigest, mis oli talle tuttav. Jumal nägi, et Aabraham ei saa kanda oma ülesande koormat ja vastutust, jäädes oma tavapärasesse keskkonda ja perekondlike mõjude keskele. Küllap on meiegi hulgas inimesi, kelle pöördumiskogemus on olnud nii radikaalne, et see on nad lahti rebinud oma perekonnast ja kõige lähematest suhetest. See on Aabrahami kogemus – ka tema pidi oma jumalatust keskkonnast eemalduma, ka tema pidi Jumala õnnistuste saamiseks tundma äraminemise kibedat valu. Ja teisest küljest tuletas Jumal talle meelde, et tema eraldumisel oli üks suur eesmärk: „Et sa oleksid õnnistuseks!“ Aabraham ei pidanud eralduma eraldumise enese pärast, vaid nüüd, tundes Jumala häält ja Tema juhatust, pidi ta teiste inimestega uuesti kontakti leidma, et Jumala õnnistused saaksid tema kaudu teisteni voolata. Jumal kutsub alati selleks, et kutsutava kaudu teisi õnnistada. Ja õnnistuste edasiandmise reaalsus on see, et neid ei saa saata postiga, neid ei saa kaugjuhtimisega kohale toimetada, neid ei saa eemalt kellegi pihta visata – nende edasiandmiseks peab olema inimestega lähedases ja usalduslikus kontaktis. Ja nii on Aabrahami geneetilised ja vaimulikud lapsed kõigil aegadel leidnud end sellestsamast pingeväljast – olla piisavalt eraldi, et jumalatuse mõju ei pääseks elu mürgitama, ja olla piisavalt lähedal, et saaks ümbritsevaid inimesi õnnistada. Kitsas tee keskel ja kuristik kummalgi pool…

Iisraeli rahvas ei suutnud seda kitsast teed leida ega balanssi hoida. Kogu Vana Testamendi lugu on üks õnnetu kraavist kraavi pendeldamise kroonika. Ühelt poolt tundus neile külge hakkavat iga paganlik mõju, millega nad kokku puutusid: „Kui Iisrael elas Sittimis, siis hakkas rahvas tegema hooratööd Moabi tütardega, kes kutsusid rahvast oma jumalate ohvriteenistustele; ja rahvas sõi ning hakkas kummardama nende jumalaid.“ (4Ms 25:1–2) Rahvas langes koos iga kuningaga, kes tegi kurja Jumala silmis, ja igale usupuhastusele järgnes ärataganemine, iga kontakt välise maailmaga lõppes teiste kommete ülevõtmisega. Tõotatud maa vallutamisel ellu jäetud rahvakillud ahvatlesid iisraellasi ebajumalaid kummardama ja maad täitsid ohvrikünkad ning viljakustulbad. Vana Testamendi esimest poolt lugedes on tunne, nagu ei olnuks iisraellastel mingit vaimulikku selgroogu. Iga tuul painutas neid ja iga uus ebajumal tundus olevat uudsem ja toredam kui nende enda Jumal. Ja niimoodi kadus nende elust võime ümbritsevaid rahvaid õnnistada. Kui inimesed ei suuda jääda kindlaks oma usule ja neile põhimõtetele, mida nad teavad olevat Jumalast, siis hääbub nende hea mõju ning Jumala õnnistuste allikas nende elus kuivab ära. Lõputu kompromisside jada lõpeb tühjuses. 

Kuid Babüloonia vangipõlve järgne aeg viis pendli järjest suurema hooga teise äärmusesse. Mingis mõttes täitsid Babüloonia 70 küüditamisaastat oma ülesande – inimestel oli mahti iseendale ja oma saatusele otsa vaadata ning neile sai selgeks, et see suur rahvuslik katastroof oli neid tabanud Jumala ja Tema käskude hülgamise tõttu. Just Babülooniast sai alguse variseride liikumine, st seal tekkis inimeste klass, kes pühendasid kogu oma elu ja energia Toora õppimisele ja õpetamisele ning kes püüdsid ära kirjeldada kõik eluolukorrad ning selle, kuidas igas neist olukordadest tuli Jumala käsku järgida. Selles liikumises hakati järjest enam rõhutama vajadust end teistest eraldada. Kui iisraellased pärast vangipõlve Palestiinasse naasid, oli nende esimeseks igatsuseks taastada Jeruusalemma müürid. Huvitaval kombel ei loe me ei Esra ega Nehemja raamatust sellest, et müüride ehitamine olnuks Jumala korraldus. Pigem käis selle aja kohta prohvet Sakarja sõnum: „Jookse, räägi selle noore mehega seal ja ütle: Jeruusalemm jääb lahtiseks linnaks paljude inimeste ja loomade pärast tema sees. Aga mina olen temale tuliseks müüriks ümberringi, ütleb Issand, ja auhiilguseks tema keskel.“ (Sk 2:8–9) Jumalal ei olnud tarvis, et Tema rahvas ehitaks ainelist või mõttelist müüri enda ümber, et end teistest eraldada. Tal oli lihtsalt tarvis, et Tema rahvas suudaks oma põhimõtetele kindlaks jääda. Kuid eraldumise trend oli juba alguse saanud ja seda oli keeruline peatada. Näiteks tempel ja selle ülesehitus peegeldas selgelt seda trendi. Kui kõrbepühamus ja Saalomoni templis oli olnud vaid üks õu, kuhu võisid ohvreid tuua nii iisraellased kui ka muulased, siis Jeesuse päeviks oli templist saanud keeruliste eesõuede süsteemiga ehitis, kus paganad jäeti kõige välimisse õue, kaugele pühamust endast. Lähemale tulek oli surma ähvardusel keelatud. Kui Jeesus templist kaubitsejad minema ajas ja templiteenistuse seisma pani, kurjustas Ta: „Eks ole kirjutatud, et minu koda hüütagu palvekojaks kõigile rahvastele? Aga teie olete selle teinud röövlikoopaks!“ (Mk 11:17) Koht, kust õnnistuse veed pidid voolama kõigile rahvastele, koht, kust Jumala tundmine pidi levima üle kogu maa, oli muutunud usulise ja rahvusliku eraldatuse ning ksenofoobia näitelavaks. Võõramaalased pidid, kael õieli, ainult kaugelt vaatama ja kuulama templi jumalateenistusi – nad olid piltlikult öeldes liiga kaugel selleks, et templi õnnistused saaksid nendeni ulatuda. Jeesus tegi kõigile üheselt selgeks, mida Ta asjast arvab. „Lammutage see tempel,“ ütles Ta juutidele (Jh 2:19). Järjekordselt olid juudid oma jumalikus ülesandes läbi kukkunud. Pühaduse ja eraldatuse taotlus oli nad viinud selleni, et õnnistused ei saanud voolata. 

Jumala rahva õnnetusemaigulisel ajalool on meiegi jaoks olulisi õppetunde varuks. Sest vaimuliku Iisraelina ja lõpuaja lähenedes seisame meiegi selle igivana pingevälja keskel, püüdes leida head tasakaalu. Meidki kutsutakse üles mitte muganduma praeguse maailmaga ja mitte kaotama oma erilist kutsumust. Adventkoguduse sõnum kannatavale ja hukkuvale maailmale on praegu ajakohasem kui kunagi varem ning meile on usaldatud ülesanne seda sõnumit kuulutada. Me ei tohi trendidel, õpetuslikel tuultel ega ka kannatustel lasta end kõigutada – meie identiteet peab olema kindel ning me peame olema nii koguduse kui üksikisikutena juurdunud Jumala Sõnas. Ainult sügavad juured aitavad meil tormidest võitjana välja tulla. Ja kui me oleme juurdunud Jumala Sõnas ning Tema tahtes, kui meie identiteet Temas on kõikumatult kindel, siis ei ole meil mitte mingit põhjust peljata kokkupuuteid teiste inimestega, ükskõik millist usku või maailmavaadet nad esindavad. Vastupidi, siis võime olla nii lähedalt inimestega seotud, et saavad tekkida olulised suhted ja saab sündida vastastikune usaldus. Need suhted ja usaldus on omakorda eelduseks sellele, et Jumal saaks meie kaudu inimesi õnnistada ja neid endale lähemale tõmmata. Ainult siis, kui me nutame nutjatega, naerame naerjatega ja jagame usalduslikus kontekstis oma elu ja usku, ainult siis kui väldime kiusatust vaadata „patuste“ peale kõrgilt ülevalt alla või eraldada ennast „valeusulistest“, saab Jumala muutev vägi meie kaudu oma täie potentsiaali. Kas me eksime selles vallas ja teeme vahel valesid valikuid? Loomulikult! Märgist mööda laskmine on inimlik ja kitsal teel tasakaalu hoidmine ei ole kunagi kerge ülesanne olnud. Aga see ei peaks meid julgusetuks muutma. See peaks meile lihtsalt meelde tuletama, et vajame igal hetkel Püha Vaimu juhatust ja jumalikku tarkust. Selles juhatuses ja tarkuses elades saavad meist Aabrahami lapsed selle kõige paremas tähenduses – ja õnnistused voolavad. 

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat