Toivo Kaasik: Jumala eesmärk on, et saaksime paremateks inimesteks

Avaldatud 12.7.2020, autor Helis Rosin, allikas Meie Aeg

Rakvere ja Jõgeva kogudust teenivale pastorile Toivo Kaasikule meeldib loominguline tegevus. Mis tal täpsemalt silma särama paneb, selgitas ta intervjuus Helis Rosinale.

Mis tunne sind valdas, kui nüüd üle pika aja avanes taas võimalus jumala­teenistusele koguneda?

Kui aus olla, siis oli juba veidi harjumatu. Inimene on nii mugav, kui tal olla lastakse. Minu töökoormus oli ka väiksem kui tavaliselt – vahel harva mõne jutluse tegemine ja advent.ee-sse üles laadimine ning Tallinnas jumalateenistuse salvestusel osalemine. 

Tundub, et ka teised inimesed tundsid sama. Möödunud laupäeval (16. mail, toim.) oli Rakvere kirikus 13 inimest, muidu on meil ikka 30–40. Kuulsin, et mujal linnades osales ka jumalateenistusel tava­pärasest vähem inimesi.

Rakvere on tuntud selle poolest, et eri konfessioonide esindajad saavad aeg-ajalt kokku ja ühendavad jõud sündmuste korraldamisel. Millist mõju eriolukord teie ettevõtmistele avaldas?

Otseselt mitte mingisugust. Eriolukorra ajaks oli planeeritud suure reede üritus, milleks oli ühine ringkäik mööda Rakvere kirikuid.

Seekord tegime seda siis virtuaalselt – kui muidu on igas kirikus loetud lõik Jeesuse kannatusloost, ühiselt lauldud ja palvetatud, siis nüüd luges pastor videopildi vahendusel kirjakoha ja lisas oma vaimuliku kommentaari. Eks see ole praeguse aja üldine tunnus, et reaalsed asjad on muutunud nii palju virtuaalseks kui võimalik.

Oled üks neist adventkoguduse pastoritest, kelle isa teenis samuti pastorina. Kas sa mäletad seda aega, kui sinu isast sai pastor?

Üsna hästi on meeles, olin siis 6-aastane. 

Mis teie pere jaoks sellega seoses muutus?

Esimese asjana tajusin elukohamuutust. Kui enne elasime Rakveres, siis nüüd läksime Haapsallu ja sealt edasi jätkus kolimine. 

Kui muidu läks isa hommikul tööle ja tuli õhtul tagasi, siis enam tal kellast kellani tööl käimist ei olnud. Ta võis töö tõttu olla mitu päeva kodust ära ja siis oli jälle kodus. Eriti kehtis see Saaremaa kohta, kui ta käis mitu päeva ära (näiteks Hiiumaal). Sel ajal elas enamik koguduseliikmetest maal ja aeg-ajalt külastas ta neid, kes ei saanud kirikus käia. Pastori korteris oli küll lauatelefon olemas, aga maainimestest oli väga üksikutel telefon. Sidepidamine käis ikka kirja teel või tuli ise kohal käia.

Millal sinu elus toimus otsus teha kannapööre ja minna kõrgkooli teoloogiat tudeerima?

Olin seda mõtet juba kusagil 30. eluaastast alates haudunud. Omal käel õppimine oli minu jaoks ennast ammendanud, iseseisvalt ma seda paremini ei osanudki. See oli suures osas nagu telefoniraamatu päheõppimine: teadsin erinevate piibliraamatute kohta fakte, aga tausta ei teadnud ja sisusse pugeda ei osanud. Nüüd oskan näha teksti sisu terviklikumalt. 

37-aastaselt tegin mõtte teoks ja läksin teoloogiat õppima, eesmärgiga asjadest sügavamalt aru saada.

Kas sa said oma küsimustele koolist vastused?

Ei saanud. Arvepidamine läks sassi. Pigem hakkas mul nii palju küsimusi juurde tekkima. Enne õppima minekut oli mul palju vastuseid, nüüd sain küsimused oma vastustele. Vastab tõele, et mida laiemaks silmaring läheb, seda rumalamana end tunned.

Oled adventkoguduse pastoritest ilmselt kõige rikkam suure suguvõsa poolest – sul on ainuüksi tädisid ja onusid ligi kakskümmend. Mida tähendab olla nii suure pere liige?

Mõnes mõttes on mõnus – sugulastest tuttavaid on palju nii meie koguduses, teistes konfessioonides kui ka väljaspool. See on avanud ka teiste inimeste mõttemaailma: osade inimestega polekski hakanud ilma sugulussidemeta läbi käima.

Teisalt on see tüütu, kui räägitakse Kaasikute või Rohtsalude suguvõsast ja pannakse ühte patta kümneid inimesi.

Tegelikult on väga suur osa „vanadest“ adventistidest, kelle vanavanemad olid ka adventistid, omavahel sugulased just abiellumiste kaudu. Ma saan aeg-ajalt siiamaani teada, kes jälle kellegagi sugulane on, pean silmas just „siniverelisi adventiste“ (viide Ivo Käsu kasutatud väljendile mitmenda põlve adventistide kohta, toim.).

Enne pastoriks saamist oli periood, mil nii sinu isa kui ka sa ise pidasite autojuhi ametit.

Mina lõpetasin autojuhiameti 3–4 aastat enne pastoriks saamist, vahepeal töötasin koos Väinoga (noorem vend, toim.) veel metallitöökojas.

Aga millal sa autojuhtimise selgeks õppisid?

Eks meil Väinoga oli kange huvi autosõidu vastu ja isa mõtles ka, et peaks meid õpetama. Määri (selles külas elasid Toivo vanavanemad, toim.) kruusateel siis sõitsime, kui olin kuskil 11–12-aastane ja isa istus kõrvalistmel. Varem olin isa süles ka rooli keeranud. Mäletan, et kui ma üle rooli ei ulatunud veel vaatama, vaatasin läbi rooli. Patja ei saanud ka alla panna, muidu poleks jalad pedaalideni ulatunud.

Isa käest jäi küsimata, millal tema esimese sõidu tegi. Tean, et ta töötas teismelisena kas sovhoosis või kolhoosis, nii et tõenäoliselt esmalt juhtis ta traktorit. Autojuhiload sai ta 20-aastaselt.

Mille eest sa oma vanematele tänulik oled, arvestades, et lapsevanematel on oluline roll eeskuju andmisel ja hoiakute kujundamisel?

Kõige eest. Nad on andnud mulle nii juured kui ka tiivad. Ma saan iseendaga hakkama, julgen maailmas ringi vaadata, samas mul on olemas identiteet, tean, kes ma olen. Mitte ainult vaimulik, vaid ka laiemalt – kes ma inimesena olen.

Kuidas sa end indentifitseerid?

Olen tehnikahuviline teoloog. Mul on olemas ka tehnikaalane haridus: olen õppinud autojuhiks-traktoristiks-lukksepaks. See oli kutsekooli tasandil, teoloogiat õppisin juba kõrgkooli tasandil.

Saan aru, et igasuguste mootor­sõidukite juhtimine paelub sind?

Mitte ainult juhtimine, vaid ka nende kallal nokitsemine. Kui saab midagi korda teha või valmis ehitada. Näiteks kui romust saab korraliku auto, siis see pakub lausa loomisrõõmu.

Siin saab võrrelda seda, kuidas inimene Jumala kätes on. Jah, vahel on huvitav teha ka ühest asjast teine – näiteks autost traktor või midagi muud, aga üldiselt on tehas andnud sõidukile identiteedi – ta on kas auto, mootorratas, traktor, lennuk või mõni teine masin. Minu ülesanne on siis tehnikat vääristada.

Jumal on nagu tehas ja vääristaja ühes isikus: kord on Jumal andnud inimesele identiteedi, kes ta on, ja nüüd tegeleb inimese vääristamisega. Jumal ei hakka inimesest hobust tegema või vastupidi. Jumala eesmärk on, et inimesest saaks parem inimene.

Ehkki oled pastorina mitmes Eesti linnas töötanud, on teed teid ikka Virumaale maakoju toonud ja hetkel elategi maal. Mis tõmbas teid Annelyga maale elama?

Kuigi olen sündinud ja kasvanud linnas, olen linnas elanud olude sunnil. Kuressaare oli selles mõttes erand, sest elasime äärelinnas, kus oli suur aed ja saime teatava vabaduse. Aga maaelu vabadust meil polnud, kui nüüd mõelda.

Ma täitsa naudin seda, et lähim naaber on poole kilomeetri kaugusel. Kui keegi siia satub, siis ta ei tule möödaminnes aega parajaks tegema, vaid tal on minu juurde asja. Linnas on kitsas, inimesed võtavad ruumi ära. Ega Jumal ei loonud ka inimest linnadesse elama, linnaelu on inimese enda valik olnud ja tihti ka olude sunnil.

Oskad sa öelda, palju sinu kodu­külas su sugulasi elab?

Nüüd on kõvasti vähemaks jäänud, mõni on ära kolinud, teine surnud. Perekonniti on neid kümne ja paarikümne vahel. Naaberkülades elab samuti sugulasi.

Pastorina on sul olnud võimalus jagada vaimulikke mõtteid lisaks vahetule suhtlusele ka raadios, trüki­meedias ja teles. Milline suhtlusviis on sinu jaoks kõige meelepärasem?

Ei oskagi niiviisi välja tuua. Kõige parema meelega kirjutan, aga see ei ole suhtlus.

Iga vorm on oma eripäraga. Elektroonilistes kanalites oled inimeste ees ja sinu ülesanne on olla oma kuulajate jaoks võimalikult vahetu. Justkui suhtleksid nendega, kuigi tegelikult ainult kaamera ja operaatoriga.

Raadio on selles mõttes huvitav, et hääl on, pilti pole. Kui olen raadios hommikupalvusi pidanud, siis kuulaja kuuleb neid järjepidevalt iga päev kindlal kellaajal. Olen teemad enda jaoks läbi mõelnud, kirja pannud ja teen kõik seitsme päeva palvused korraga ära. Seetõttu on oluline, et kuulaja jaoks oleks iga tekst eraldiseisev lugu.

Vahetu suhtlemine on kõige lihtsam, siis on see ka vahetu. Kui on salvestatud, võetaksegi seda kui toimunu mahamängimist.

Milliseid tegevusi sa kõige parema meelega teed?

Käin metsas. Mets on mul siin samas, kus saan end tuulutamas käia ja tulla poole või tunni aja pärast tagasi, et jätkata poolelijäänud tööd.

Samuti meeldib mulle jutluse või artikli ettevalmistamine, teksti kallal töötamine on minu jaoks loome­tegevus. Mulle meeldib ka tehnika kallal nokitseda. Ja kalal käia, ehkki viimasel ajal on see olude sunnil tagaplaanile jäänud, sest maja remontimine on aja ja energia ära võtnud. Kalal ei saa lihtsalt korraks ära käia.

Mis need viimased asjad on, mille kallal oled nokitsenud?

Minu vana armas mikrobuss oli kolm aastat tagasi sellises seisus, et temaga sõitmine muutus ohtlikuks. Kere oli väga hõredaks roostetanud. Kuna peale rooste tal minu silmis muud viga polnud, palusin sugulaselt, kes keevitada oskab, abi, et teeme bussi korda. Ta oli nõus aitama, ehkki pärast kahetses, kui tegemise käigus töömaht selgus. Tegime seda muude asjade kõrvalt kahe aasta jooksul ja nüüd teenib mikrobuss mind ustavalt edasi. Kokku tuli umbes pool kerest välja vahetada, sh põrand suuremas osas.

Sinu pere on tuntud aktiivse kaasalöömise poolest kogudusetöös. Milles Annely sulle eeskujuks on?

Ustavuses, ta tahab teha ja teebki. Lapsed samuti. Mina ei oskaks teda tema töös sellises mahus aidata. Kui nad on kõigest tüdinud, on nad püstitanud endale küsimuse, kas nad teeksid seda ka siis, kui ma pastor ei oleks.

Millise järelduseni nad on jõudnud?

Ega ikka teeks küll. Selles mõttes võlgnen neile suure tänu.

Kas on veel mõni teema, mis sinu jaoks oluline on?

See puudutab juhtimist. Räägitakse liberaalsusest ja konservatiivsusest – kes kuidas Piiblit mõistab ja vastavalt sellele talitab. Teoloogia õppimine ja usuelu arendamine ongi vajalik selleks, mõista ja aru saada neist, kes teisiti mõtlevad ja aru saavad. Igaüks ei pea selleks minema teoloogiat õppima, aga oma usulise maailmapildi avardamine on minu arvates igaühe jaoks oluline.

Tänapäeva inimest on tunduvalt lihtsam püüda, kui teda kuulad, mitte kui talle tõde esitad. Meie vanaisade ajastul pelgalt tõe esitamine töötas – panid Taanieli ja Ilmutusraamatu teemalised plakatid seintele, näitasid, kuidas maailmasündmused kulgevad, inimesed uskusid ja tulid kogudusse. 

Tänapäeva inimene küsib, et mis sellest. Tean, et ükskord lõpeb iga asi ära, aga praegu see mind ei huvita. Nüüd tuleb esmalt sotsiaalselt läheneda. Seejärel saan rääkida, mida ja miks ma usun. Ja lõpuks jõuan selleni, miks tema võiks ka uskuda nii, nagu Piiblis on kirjutatud. Eeldus on see, et ma ise usun, mis Piiblis on kirjutatud.

Adventkogudus ei ole Jumala Sõna tundmise peenhäälestamine. Me õpime Piiblist täiesti uusi asju. Tuleb olla alati avatud, et mõista. Et tundmine suureneks. 

Mismoodi oled kogenud, et Jumal sind kõnetab?

Tuleks küsida vastupidi, et mismoodi Ta pole kõnetanud. Ta on kõnetanud kõikvõimalikul moel. Ta annab mõtteid ja näitab lahendusi, mida olen tulutult otsinud. Lahendab minu eest ära olukordi, millega mul on olnud keeruline toime tulla. Ta annab vajalikul ajal õiged sõnad suhu, juhib teinekord kätt kaudses või otseses mõttes. Autojuhina on tekkinud mul liikluses küll olukordi, mille puhul ma ei mõista, kuidas üldse terve nahaga pääsesin.

Millal on sinu jaoks parim aeg kõne tegemiseks?

On erinevaid aegu. Mina olen õhtul loomingulisem, hommikul on jälle kriitilist analüüsivõimet rohkem. Üldiselt kirjutangi õhtul teksti valmis ja hommikul vaatan probleemkohad üle. Kõige rohkem tekib minu tekstidel just arusaadavuse küsimus – hommikul avastan, et olen kirja pannud, millest räägin, aga asja ennast pole maininudki. 

Õhtul kirjutamise eelis on jälle see, et päeva jooksul koguneb elamusi, mis õhtul on värskemad kui järgmisel hommikul.

Mis sind ärritab?

Kui minu perekonda rünnatakse. Hakkasin seda isiklikult võtma, kui olin 15+ aastat abielus olnud. Jõudsin siis tasapisi arusaamani, et terve perekonna nimel tuleb vaeva näha. Igasugune suhe, ka armastus ning laste ja vanemate vaheline suhe, nõuab tööd. Olen seda tööd tasapisi õppinud tegema. Kui nüüd näen, et keegi ründab mõnda minu pereliiget, tajun seda isiklikumalt.

Ärritab ka see, kui mind sunnitakse midagi tegema. Kui võetakse ära minu jaoks vajaliku turvalise taastumise aeg ja ruum. Väljapuhkamine, restart’i tegemine, on minu jaoks oluline.

Mis on sinu jaoks pastoriameti juures parim osa?

Raske esile tuua. Kes olen mina, et hindan üht asja teisest kõrgemaks?

Vaheldusrikkust on – see sisaldab nii teoloogi, sotsiaaltöötaja, hingehoidaja, juhi jt ameteid. Kui näiteks tunnen, et täna jutluse koostamine kuidagi ei suju, võin tegeleda ka näiteks administratiivtööga, mis tuleb ära teha, või suhelda koguduseliikmetega. Või kui tunnen, et ei ole valmis mingisuguseks suhtlemiseks, ei takista see jutlust, artiklit või ettekannet ette valmistada.

Milliseid sarnasusi näed mootor­sõiduki ja koguduse juhtimisel?

Mitte mingisuguseid. Tegelikult üks asi on: tagumikutunnetus peab olema, pead kogudusega üheks saama nagu mootorsõidukiga. Siis tead tema käitumismaneere ja võimekust ning siis juhid vastavalt sellele.

Kui sõidukil surud gaasi või pidurdad, siis ta kiirendab või pidurdab. Aga kogudus on pigem nagu laev – mõnikord tuleb rooli valele poole keerata, et laev liiguks õiges suunas. Laeva pidurdatakse täiskäiguga tagasi, auto puhul lõpeb see tehnika mõttes katastroofiga. Koguduses toimub kõik mingisuguse viivitusega, sellega tuleb osata arvestada.    

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat