Tulevase asemel praegune

Avaldatud 7.7.2020, autor Ly Kaasik, allikas Meie Aeg

Umbes aasta tagasi sattus minu kätte Umberto Eco raamat „Roosi nimi“. Pealiskaudsel lugemisel näib tegu olevat ennekõike kriminaalromaaniga, mille tegevus toimub keskaegses kloostris. Tegelaste sõnadesse ja sündmuskirjeldustesse veidi enam süvenedes koorub krimijutu alt aga peagi välja keeruka sümboolikaga mitmekihiline mõttearendus, kus kõrvuti käsitletakse nii filosoofilisi, religioosseid kui ka eetikaküsimusi. Ühes peatükis istub kloostris viibiv seltskond koos söögilauas ja kõne alla tulevad kiriku doktriinist kõrvale kaldunud õpetlased, kes väidavad, nagu ei oleks olemas põrgut, kus patused pärast surma igavesti piinlevad. Kuuldu paneb ühe tegelase ahastavalt hüüatama: „Jeesus Kristus, heida armu meie peale! Mida me ütleme siis patustele, kui me ei saa neid ähvardada põrguga otsekohe pärast seda, kui nad koolevad?“

Tänapäeva kristlase, eriti tänapäeva adventisti jaoks kõlab niisugune mõtteavaldus oma puhtsüdamlikus otsekohesuses grotesksena, naeruväärsena, isegi lapsikuna. Samas kirjeldab Eco selle abil tabavalt, kui tõhus tööriist on hirm ja kui suurel määral on inimesed harjunud hirmuga, nii selle olemasoluga kui ka selle kasutamisega ümberkaudsete mõjutamiseks. Tavaliselt eeldatakse, et inimesed, kes püüavad hirmu abil teiste käitumist suunata, teevad seda isekatel eesmärkidel. Viimasel ajal on mulle aga üha enam tunduma hakanud, et hirmu mõjutamisvahendina kasutav inimene ei pruugi oma kavatsustes sugugi pahatahtlik olla. Vastupidi, sageli on tema ajendiks siiras ja sügav mure kaasinimeste pärast.

Möödunud kolme kuu jooksul on uudistes räägitud iga päev aina uutest COVID-19 ohvritest. Mõni nädal tagasi lõppenud eriolukord on pannud inimesi varasemast rohkem teadvustama omaenda surelikkust ja inimelu suhtelist haprust. Kristlastel kerkib seejuures mõttesse veel küsimus, kas nemad ja nende kaaskoguduseliikmed on piisavalt hästi valmistunud surmaks ning ülestõusmisele järgnevaks kohtumiseks Jeesusega. Lisaks on tavapärasest keerulisemad tingimused tuletanud meelde eelduse, et praegune maailm viibib lõpuajas, ja sellest tulenevalt on sagedaseks kõneaineks misjonitöö: kuidas kuulutada inimestele, kes Jeesust veel kuigi hästi ei tunne, et nad peavad võimalikult kiiresti pöörduma, kuna vastasel juhul lähevad nad hukka.

Usun, et suur osa sedasi mõtlejaid muretseb päriselt nii iseenda kui ka teiste inimeste pääste pärast. Vaimulikus mõttes on vist pea iga kristlase suurim soov olla kord koos Jeesusega ja elada igavesti. Peale selle on Jeesus andnud misjonikäsu teha jüngriteks kõik rahvad. Enda eluviiside kriitiline analüüs ja vajadusel ümber korraldamine ning kaasinimestele Jumalast rääkimine on kahtlemata kasulik ja vajalik. Samas kahtlen ma, kas igavese hukatusega hirmutamine on selleks parim vahend. Hirmu abil võib küll esialgu saavutada kiire efekti, kuid pikemas plaanis pole see jätkusuutlik, sest väsitab inimest. Peale selle tuleb meeles pidada, et ühiskond on viimase aja hirmuõhkkonna tõttu niigi tavapärasest rohkem kurnatud. Kristlasena pean ma loomulikult enda ümber olevatest inimestest hoolima, aga selle asemel, et lisada nende muudele kartustele veel hirm paradiisist väljajäämise pärast, võiksin ma pigem näidata muretsevale maailmale oma eeskujuga, kuidas elada rahus ja rõõmus, mida Jumal pakub. Kuid eeskuju saab anda ainult selles, mis mulle endale tuttav on.

Iga inimese suhe Jumalaga on ainulaadne ning Temas oleva õnneni võib jõuda väga erinevaid teid pidi. Enda puhul olen aga märganud, et mulle annab rahu ja rõõmu see, kui ma püüan saada Jumalaga lähedasemaks siin ja praegu. Ühest küljest võib selle maailma elu pidada mingil määral uue maa ettevalmistuseks, kuid teisalt leian, et praegust olemist ainult Jumala riigi ooteruumina nähes ei kasuta ma ära selle täit potentsiaali. Jeesusega ükskord Tema tagasitulekul kohtuda on suurepärane, aga Jumal ei loonud mind siia ilma ainult igavest elu ootama. Usun, et Ta tahab olla koos minuga praegu ja teha mind õnnelikuks just nüüd. Tulevik on Jumala käes ja ainult Tema teab, mis kunagi juhtub, kuid praegune hetk kuulub ka mulle ja mina saan seda mõjutada. Kuigi Jumal võib oma armulikkuses mulle palju rumalusi andeks anda, oleks kurb, kui ainult tulevikule mõeldes jääks mul märkamata see, mil viisil Jumal minuga praegu suhelda soovib.

Niisugune mõtteviis – olevikus koos Jumalaga õnnelikuks saamine, siin ja praegu Tema sügavam tundma õppimine – on väga palju vähendanud minu muret nii selle ees, mis minuga käesolevas elus juhtub, kui ka selle ees, mis minust lõpuks saab. Ma tean, et samamoodi, nagu ma võin Jumala kätte usaldada oma siinse elu, saan ma Tema hooleks anda ka oma igavese elu. Minu ülesanne ei ole muretseda selle pärast, mis võib juhtuda homme, aastaid hiljem või kunagi selle maailma lõpus. Jumal teab, mis on minu jaoks kõige parem, ja Tema hoolitseb minu eest. Selle asemel, et väsitada end hirmuga oma valmisoleku pärast, jätkub mul rohkem jõudu, et Jumalaga praegu lähedasemaks saada ja märgata kõike seda head, mida Ta mulle kinkida soovib. Ning patuse inimesena, kes vajab lunastust Jeesuses, ei jää mul niikuinii midagi muud üle kui hüüda koos eelmainitud tegelasega raamatust „Roosi nimi“: „Jeesus Kristus, heida armu meie peale!“ 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat