Jah, Jumal ütleb tõesti nii

Avaldatud 11.6.2020, autor Karin Miller, allikas Meie Aeg

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud sümbolitele. Sümbolitele meie ümber, kodus ja koguduses, sümbolitele Piiblis. 

Teinekord küsin, kas elu ehk ei oleks palju lihtsam, kui asjad oleksid lihtsalt need, mis nad on, ilma võrdkujude maailmata. Ja ehk ei olegi need sümbolid nii olulised?

Teismelisena kuulsin lugu tuttavast naisest, kes kinkis oma mehele aastapäevaks klaasist õuna. Naise enda meelest tegi ta väga erilise kingi sümboliseerimaks nende armastuse olemust. Mees aga nägi klaasist õunas mõttetult kulutatud aega ja raha. Temale ei olnud see klaasist õun absoluutselt oluline. 

Sümbolid vajavad konteksti, et neid mõista. Vajavad kahtlemata kedagi, kes tähenduse annaks. Vastasel juhul jäävad need tühjaks ja sisutuks nagu too õun mehele. 

Ma ei tea, kas ja kui palju olete seda tähele pannud, kuid mulle tundub, et meie elu on täis sümboleid. Eriti kristlase elu. Tõttöelda on pea kõik kogudusega seotu ühtlasi ka sümboolne. Ja mitte ainult koguduse elu. Ka kristlase pereelu on sümboleid täis. Veel enam, isegi aeg kannab igal nädalal sümboolset pitserit. Milleks see vajalik on? Kas poleks lihtsam, kui pastor oleks lihtsalt pastor, mitte Kristuse kui karjase võrdkuju. Või kogudus oleks lihtsalt hulk inimesi, kellele meeldib kokku saada, mitte Kristuse ihu. Või laupäev lihtsalt üks päev, mil lõdvemalt võtta ja puhata, mitte sümbol loomisest. Ning perekond võiks ju olla lihtsalt kaks inimest, kes on otsustanud koos elada, mitte sümbol Kristuse liidust oma kogudusega. Noh ja siis on veel sellised ilmselged sümbolid nagu rist ja mahl ja leib ja jalgade pesemine ja vee alla kastmine ristimisel ja... Kas ei oleks ikkagi palju lihtsam, kui asjad oleksid need, mis nad just parasjagu meile näivad, ega esindaks midagi muud, mille tähendus ei pruugigi kohe ilmselge olla ja mõnikord lausa segasekski jääb? 

Üks raskesti mõistetavaid kohti Piiblis on see, miks Jumal nii väikese asja pärast nagu kaks korda kalju löömine Moosest tõotatud maale ei lubanud.Pärast kõiki neid raskusi, mida see mees sõnakuulmatute, põikpäiste ja vastu hakkavate heebrealastega 40 aastat kannatama pidi, pidi ta surema kõrbes, sest lõi kaljut kaks korda. 

Ma ei lähe seekord sügavamale põhjustesse, miks see nii oli, kuid oluline põhjus oli ikkagi selles, et kalju ei olnud pelgalt kalju ja vesi ei olnud pelgalt vesi ja hoop ei olnud pelgalt hoop vastu kivi, vaid need kõik sümboliseerisid midagi palju enamat, midagi aegadeülest. Nende sümbolite õigesti esitamine oli Jumala jaoks nii oluline, et sellest kõrvale kaldumisel oli tõsine tagajärg.

Olen korduvalt juurelnud selle üle, kuidas tekivad sümbolid, mis paljude jaoks tähenduse omandavad. Semiootikud ilmselt oskaksid mind valgustada, kuid mulle tundub, et sümbol saab tähenduse alles siis, kui see, mida ta esindab, on sügavalt ja ühiselt läbi tunnetatud. Mõeldes sellele klaasõuna loole, mis mulle teismelisena palju mõtteainet andis – kui naise jaoks oli nende suhe justkui habras klaasõun, siis mees ilmselt seda suhet nii ei näinud. Ma ei tea, mis oleks temale sobiv ning kõnetav sümbol olnud. Äkki hoopis saag või linnupuur. Mine tea. Igal juhul ei jaganud too mees ja naine tähendust, mis oleks sümboli mõlema silmis ellu äratanud.

Olete ehk kogenud keerukust, mis tekib, kui miski, mis teile sümboliseerib midagi väga olulist, ei leia teises samalaadset vastukaja? Näiteks jumalateenistus, mis ühele esindab Jumala sõnumit, soovi olla Kristuse ihuna koos, on teisele pelgalt viis laupäeval aega veeta. Või hoopis midagi nii lihtsat nagu käe surumine. Lugupidamist ja usaldust väljendavast ˛estist on äkki, pandeemia keskel paljude jaoks saanud hoopis hooletuse ja vähese informeerituse, ehk isegi pahatahtlikkuse sümbol. Keeruline ja häiriv on selline kokkupõrge, puudutades meie sees peaaegu alati midagi sügavamat kui väline vorm. 

Ja kui meil on endiselt kalduvus mõelda, et sellised võrdkujud on ehk tänapäeva maailma ja segaste aegade produkt, samal ajal kui varem olid asjad lihtsamad, siis lähme hetkeks koos päris algusesse tagasi.

Eedeni aias on puu. Üks puu paljude seas. Muidu puu nagu puu ikka, ainult et sellest puust ei lubanud Jumal esimesel inimpaaril süüa. Aga inimene sõi. Ja vaatamata sellele, et see oli lihtsalt üks puu ja lihtsalt üks vili, pidi Jumal selle tõttu surema. Või oli see ikka lihtsalt üks puu ja üks vili?

Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga mulle tundub, et Jumalal ei ole lihtsalt puid või lihtsalt kaljusid. Nagu tal ei ole ka lihtsalt mingit inimeste kogumit kord nädalas kuskil hoones laupäeviti kogunemas ega lihtsalt mingit inimest mingi institutsiooni palgal kord või paar nädalas meile kõnelemas, pole lihtsalt 24 tundi siia sinna, kuidas paremini muu eluga sobib. Jumal on väga kiivas oma sümbolite osas. Ja kas ei olnud kuradi kaval taktika algusest peale jätta just seda muljet, et puu on lihtsalt puu, te ei sure mitte. Ja kalju on ka lihtsalt kivikamakas, räägi või löö, vahet ei ole. Päev on lihtsalt päev, olgu laupäev või hoopis pühapäev, kui viimane paremini sobib, vahet pole. Neid kõiki ühendava joonena paljastub üks alatu ja ometi nii kurikavalalt mõjus väide: sina ise, inimene, tead paremini kui Jumal, kuidas toimida. 

Kummaline on, et see taktika on püsinud muutumatuna algusest saadik. See sisendab meile endiselt kavalalt, et kogudus on küll Jumala Sõna järgi Kristuse ihu (1Kr 12:12–31), aga on täitsa okei ka omaette Jumalat teenida või teha seda kuskil mujal, mitte koguduses. Või et pastor on Piibli järgi küll sümbol Kristusest kui karjasest (1Pt 5:1–4), aga ma oskan end või teisi ka ise karjatada.

Ikka see sama vana: „Oi, kas tõesti ütleb Jumal nii?“ (vt 1Ms 3:1) Tõttöelda ajab see mind vahel lausa marru, et mina ja meie jätkuvalt, põlvkond põlvkonna järel astume samasse lõksu. 

Miks, no miks me astume?! Ma usun, et vastus on lihtsam, kui me oodata oskame: sest me ei ole sügavalt tunnetanud tähendust Jumala sümbolite taga. Seetõttu on sümbolid jäänud meile klaasõunteks, mis võivad olla, aga võivad ka mitte olla, sest midagi olulist ju kaotsi ei lähe. 

Läheb küll midagi olulist kaotsi. Pühamu on parim ja ka hirmsaim õppetund sellest, et kui me ei mõista sümbolite tähendust ja hakkame neid ise, Jumala asemel, oma parema äranägemise järgi ellu rakendama, läheb kõik kaotsi. 

Pühamu oli iga päev inimeste silme ees igas viimses kui detailis kõnelemas Kristusest ja Tema lunastusplaanist. Iga päev tõid inimesed pühamusse süütuid tallesid, kelle peale nad panid templi eesõues oma käed, tunnistasid oma patud ja lõikasid seejärel oma käega tallekese kõri lõhki. Ja ometi, kui Ristija Johannes Jordani jõe ääres hüüdis: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!“ (Jh 1:29), ei saanud nad aru, kellega on tegu. Aastasadu omatahtsi tõlgendamist, ise paremini teadmist oli viinud sümbolite tähenduse täielikule kadumisele, nii et kui sümbol kohtus tegelikkusega, vari tõelisega kujuga, siis ei tundnud nad Teda ära.

Iroonilisel kombel ei ole saatana taktika tänaseni muutunud. Ikka veel sosistab ta meile, et neil asjadel pole tegelikult erilist vahet, me ise teame paremini. Sest ta teab, et kui ta saab meid arvama, et sümbol on lihtsalt sümbol meie endi parema äranägemise järgi rakendamiseks, kaotame me ainsa, mis millelegi üldse tähenduse saab anda – kaotame Kristuse. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat