Jumala käsk

Avaldatud 24.5.2020, autor Mervi Kalmus, allikas Meie Aeg

Olin mõned nädalad tagasi ühel üritusel, kus erinevate konfessioonide teoloogid loodushoiu teemal sõna võtsid ning oma seisukohti avaldasid. Kui rääkisin hingamispäevast kui Jumala loomingu osast, millele peaksime kõige muu loodu hulgas ka tähelepanu pöörama, ning kui viitasin kümnele käsule, nägin nii mõnegi kolleegi-teoloogi silmis ebalust või teatavat umbusku. Kümme käsku! Miks me, uue lepingu kristlased, peame ikka veel midagi sellist kuulma? Milleks see iganenud jutt? Küllap tuleb selline kogemus tuttav ette paljudele adventistidele. Ja tõsi ta on – vahel ei olegi lihtne ühe hoo ja kiire reageerimise pealt head vastust anda. Milleks siis meile need Jumala käsud?

Kõik saab selgemaks ja loogilisemaks, kui vaatame Jumala käsku mitte eraldiseisva tükikesena kusagil piibliloo suvalises lõigus, vaid näeme selles Piibli narratiivi sisemise loogika tugipunkti. Ja Piibli narratiiv räägib meile sellest, et pärast maailma loomist oli kõik väga hea ja esimene inimpaar elas täiuslikult ning kõndis ühte jalga Jumala ja Tema tahtega. Aga kõik see purunes tuhandeks killuks, kui inimene leidis, et Jumalat ei ole siiski võimalik lõpuni usaldada ja ise oma elu korraldamine kõige hea ja kurja tundmisega on parem alternatiiv Jumala pakutavale. Pärast seda krahhi lagunes kogu loodud kord masendava kiirusega. Inimestevahelised suhted halvenesid ja Jumala tahtes elamine ununes. Kõnekad on Kaini järeltulija Lemeki sõnad: „Ja Lemek ütles oma naistele: „Aada ja Silla, kuulge mu häält, te Lemeki naised, pange tähele mu kõnet! Jah, haava pärast ma tapan mehe ja verme pärast nooruki! Kui Kaini pärast makstakse kätte seitse korda, siis Lemeki pärast seitsekümmend seitse korda!” (1Ms 4:23–24) Ehk väheke parafraseerides: „Kui sa tuled ja mind küünistad, siis mina tulen ja tapan su ära. Selline on minu kättemaks! Kui te arvasite, et Kaini kättemaks oli hirmus, siis tegelikult oli Kain minu kõrval poisike!“ Nii kaugele oli inimkond paradiislikust elust, kus kõik oli väga hea, langenud. Inimese rikutus oli täielik. Ja just sellises rikutuse kontekstis tuleb Jumal ja hakkab Aabrahami järeltulijatele oma tahet ilmutama. Mitte neid niisama käskima või keelama, vaid süstemaatiliselt tagasi algse, paradiisliku elukorralduse juurde aitama. See abi sai tulla ainult järk-järgult, sedavõrd, kuidas inimesed suutsid seda vastu võtta ja mõista. Ühel hetkel andis Jumal Iisraelile näiteks sellise korralduse: „Aga kui tekib kahju, siis tuleb anda hing hinge vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu, põletus põletuse vastu, haav haava vastu, vorp vorbi vastu.“ (2Ms 21:23–25) Barbaarne? Jaa, meie jaoks küll. Aga see oli see, milleks inimesed olid Lemeki-järgsel ajal valmis. See oli see, kui kaugele sai Jumal neid aidata. Ta ütles: „Kättemaks ei tohi olla suurem kui algne kuritegu, sest teil, inimestel, on loomu poolest omane asju suurendada. Kättemaksul peab olema piir ja piir peab olema selle koha peal, milline oli algne kuritegu. Kui keegi sinu silma välja lööb, siis sa ei tohi talle rohkem tagasi teha.“ Sarnaseid käske ja korraldusi on täis kõik Moosese raamatud. Paljud neist käskudest tunduvad meile kummalised või isegi hirmsad (à la seadused orjade ja nende kohtlemise kohta), kuid neid lugedes peame alati meeles pidama, et isegi kui me neid oma kultuurikontekstis enam täielikult ei mõista, on nende taga alati Jumala soov inimesi hea ja algse elukorralduse juurde sammhaaval tagasi juhatada. Oluline on ka märkida, et mitte kunagi ei olnud nad mõeldud mingiks legalistlikuks punktiarvestuseks pääste küsimuses. Juba Vana Testamendi ajal oli inimestel üsna hea arusaam sellest, et „igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb“ (Jl 3:5) ehk teisisõnu – inimese pääste on alati Jumala tegu, mitte inimese teene. Küll aga oli nende käskude ellurakendamine ja tõsiseltvõtmine märk sellest, et inimene on mõistnud Jumala päästet ja Tema püüdu inimestele paremat elu kinkida. 

Teiste vanatestamentlike seaduste keskel kõrguvad mäena kümme käsku. Mul ei lähe iial meelest ühe oma õppejõu sõnad, kes ütles: „Kui loomisel defineerib Jumal selle, mis on inimeste jaoks hea, siis Siinail defineerib Jumal selle, mis on halb.“ Siinail antud käsud on justkui aiapostid, mille Jumal maasse taob, öeldes: „Olge head ja püüdke nüüd siin aia sees püsida. Neist postidest sissepoole jääb see elu, mille ma algselt teile lõin. Seda elu elades võite olla õnnelikud, teie suhted on korras ja te ei tõmba endale ühtegi suuremat häda kaela. Aga sellest aiast väljaspool on kõik, mis teie enda ja teie lähedaste elu ära rikub.“ Ja kas pole lugematud inimesed oma lugematute valikutega seda lihtsat tõde ikka ja jälle kinnitanud? Kui palju on aegade jooksul olnud neid, kes on Jumala käske kas oma õnne piiravaks teguriks või lihtsalt iganenud ennemuistseks jutuks pidanud ning kes on neid eiranud. Ja tulemus? Kõikvõimalik häda, mis tuleneb sellest, et inimesed ei mõista Jumalale oma elus õiget kohta anda ning rikuvad ära ka suhted teiste inimeste ja muu looduga. Selles mõttes on kümme käsku täiesti hädatarvilikud, kui me tahame üldse aru saada, millist elu oleme Jumala poolt loodud elama. 

Aga Jumal ei peatunud ka kümne käsu juures. Ta teadis, et isegi „sa ei tohi tappa“ või „sa ei tohi abielu rikkuda“ ei ole see elu, mille Ta oli inimestele algselt loonud. Paradiisliku, tõeliselt Jumalat austava eluni oli siit veel palju maad minna. Ja sellepärast ei olegi imestada, et evangelistid paigutavad Jeesuse mäe nõlvale istuma, kui Ta oma Mäejutlusega lagedale tuleb. Mäe nõlvale asetatud stseen ei viita mitte niivõrd väheolulisele geograafilisele või topograafilisele detailile, vaid vaikimisi taasluuakse siin Siinai kogemus. Meil on Jumal. Meil on mägi. Ja meil on käskude andmine. Seesama Jumal, kes andis palju aega tagasi Iisraelile kümme käsku, on taas mäe otsas – nüüd küll inimese kujul, ent siiski samavõrra Jumal – ja Ta võtab ette selgitada nende ammuste käskude tõelist tähendust. Ja kõik, mida Ta ütleb, läheb ühte väravasse. Ta teatab silmagi pilgutamata: „Ma olen alati tahtnud, et see ülirohke elu, mille ma olen teile andnud ja teie jaoks loonud, saaks oma algse impulsi teie südamest, mitte käitumisest. See, et sa oma naabrimeest maha ei löö, kui sa temaga kahasse kraavi kaevates kaklema lähed, on hea ja õige, aga mina ütlen teile, et isegi seesama südames kihvatav viha läheb vastuollu sellega, kuidas ma teid elama lõin. See, et mu Siinail antud käsk hoiab sind eemal abielurikkumisest kontori sekretärinäitsikuga, on tore, aga tegelikult on ka see pidev pilk, millega sa seda neiut kontoris saadad, vastuolus sellega, kuidas ma teid elama lõin.“ Ühes teises evangeeliumiloos teeb Jeesus täisringi ja jõuab tagasi Lemeki loo matemaatika juurde. Kui Peetrus pakub, et on valmis oma ligimesele seitse korda andestama, sama palju, kui Kain oli valmis pahateo eest kätte maksma, siis Jeesus ütleb, et paradiislik elu tähendab hoopis enamat – see tähendab, et sa oled valmis sama palju andeks andma kui Lemek tahtis kätte maksta. Lõpuks näitas Jeesus ise selle rehkenduse võimalikkust ja paikapidavust, kui Ta ristil rippudes palus: „Isa, anna neile andeks…“ Just selline on reaalsus ja elukvaliteet, mida Jumal tahab selles maailmas pakkuda ja mis hoolimata patu rikkuvast loomusest on ometi Jumala lastele kättesaadav.

Ja nii ei olegi imestada, et Ilmutusraamatu lõpust leiame pildi Jumala rahvast kui inimestest, „kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus“. (Ilm 12:17) Tean väga hästi, milline ajalooline ja rikas tähendus neil salmidel meie, adventistide jaoks on. Aga veidi avarama pilguga vaadates ei räägi see salm mitte vaid hingamispäeva pühitsevatest adventusklikest, vaid kõigist, kelle elu on vormunud ja kujundatud paradiisi „ja Jumal nägi, et see on hea“ ideaalidele vastavalt. Need on inimesed, kes on mõistnud Jumala käsu püüdu tõmmata neid järjest enam ellu, kus valitseksid põhimõtted, mis valitsesid elu enne pattulangemist. Raskuste ja kannatuste poolt lihvitud elud, mis tuksuvad samas rütmis Jumala südamega, saavad uue hingamise uuel maal, kus nad ometi leiavad, et mõned asjad seal on neile vägagi tuttavlikud. Kõik need põhimõtted, millel nad on lasknud kõige kiuste oma elus juurduda ja vilja kanda, on seal enesestmõistetavaks elunormiks. Inimkonna lugu lõpeb seal, kust see algas ja prohveti tulevikku suunatud pilt on lõpuks tõeks saanud: „„Leping, mille ma sõlmin Iisraeli sooga pärast neid päevi, on järgmine,” lausub Jehoova. „Ma panen oma seaduse nende sisse ja kirjutan selle nende südamesse. Siis ma olen nende Jumal ja nemad on minu rahvas. Siis ei õpeta enam ükski oma ligimest ega oma venda, öeldes: „Tunne Jehoovat!”, sest nad kõik tunnevad mind, kõige pisemast kõige suuremani,” lausub Jehoova. „Ma andestan nende süüteod ega tuleta enam meelde nende pattu.”“ (Jr 31:33–34) 

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat