Joseph Bates ja adventismi juured

Mustanahaliste ja naiste õigused varajases adventismis

Paljudele adventistidele on teada, et Joseph Bates, seitsmenda päeva adventistide koguduse üks kaasrajajaid, oli abolitsionist. Vaatamata sellele ei ole ajaloolased ja biograafid varem otsinud kinnitust sellele, mis liiki abolitsionist Bates oli, varem pole dokumenteeritud, kuidas ta selles liikumises osales.¹ Bates oli radikaalne Garrisoni abolitsionist. 

Erinevalt mõnest muust vabastusliikumisest, mis olid pühendunud orjade kohesele vabastamisele ja mis ei näidanud üles huvi selle vastu, mis saab mustanahalistest pärast seda, kaitses Bates valjuhäälselt allasurutute võrdseid õigusi.

Pöördumine Garrisoni radikalismi

Kuigi sel liikumisel oli tuntud eellasi, omistavad ajaloolased selle vabastusliikumise tõusu William Lloyd Garrisonile (1805–1879), kes hakkas aastal 1831 andma välja nädalalehte The Liberator. Garrison nõudis, et tõelised kristlased ei peaks toetama valitsust ega kirikuid, kuna need seadustasid orjuse ja käisid läbi inimestega, kes hoidsid seda „kummalist elukorraldust“ alal. Garrisoni laiapõhjalisse rahuplatvormi kuulus ka patsifismi edendamine ja võrdsete õiguste tagamine nii mustadele kui ka naistele.² Bates toetas aktiivselt Garrisoni kõiki reforme ja kaitses neid ka avalikult.³

Garrisoni lähedane sõber ja kaastööline Joshua V. Himes veenis Batesi, kes omakorda oli Himesi lähedane sõber, et Garrisonil on orjuseprobleemi lahenduseks õige vastus. Kuid Garrisoni mõtteviis oli kodusõja-eelses Ameerikas radikaalne ja enamus põhja-ameeriklasi põlgas garrisonlasi, mõnikord kasutati nende suhtes ka vägivalda. Pärast kolme aastat töötamist Garrisoniga veendus Himes, et Garrisoni järgimine väärib riski, kuna ta paljastas orjuse pattu „kartmatult ja ustavalt“ ning manitses ameeriklasi „kohesele patukahetsusele“.

1835. aasta veebruaris pälvis see otsekohesuse printsiip Batesi tähelepanu, Himes julgustas teda „toetama mr G.-d kõigis tema jõupingutustes tõsta esile värvilist rassi“.⁴

Orjandusvastaste ühingute aktivism

1835. aasta 23. aprillil organiseerisid Bates ja umbes 40 orjandusvastast Fairhavenis Massachusettsi osariigis Fairhaveni orjandusvastase ühingu (Fairhaven Anti-Slavery Society, FASS). Bates oli ka Bristoli maakonna orjandusvastase ühingu kaasasutaja ning valitud ametnik, ta toetas seda ka rahaliselt ning teenis selle saadikuna aastakoosolekul.⁵ FASS kutsuti põhikirja järgi kokku „eesmärgiga töötada orjuse kohese ja täieliku keelustamise poolt“ ning see tunnistas „värvilisi inimesi, nii vabasid kui orjuses, inimperekonna liikmeina, kel on õigus saada võrdsetel alustel seaduse silmis kaitset“. Bates kaitses tulihingeliselt mustade õigusi põhjas ning orjuse kohest kaotamist lõunas.⁶

Orjuse kaotamise vastased Fairhavenis vastasid paari kuu pärast. „Väga suur ja lugupeetud“ hulk orjanduse kaotamise vastaseid pisendasid FASSi tegevust ja kui nad 1835. aasta 22. augustil New Bedfordi raekojas kogunesid, tunnistasid nad, et „põlgavad orjuse kurjust“, kuid väljendasid vastumeelsust orjuse kohese kaotamise suhtes, kuna selle tõttu võivad kannatada saada valgete kogukonna „õigused“, see võib ohustada nende „kodust turvatunnet“ või neid „vaesestada“.⁷ Bates meenutas hiljem, et FASS „tõmbas endale teatud naabrite viha“, kes „ütlesid meist väga tõsiste sõnadega lahti. /---/ Meid ähvardati, et meie koosolekuid hakatakse segama, /---/ kuid õnneks lasti meil edasi tegutseda.“⁸

Bates oli naiste õiguste eest seisja ja ta kaitses nende, kaasa arvatud oma abikaasa õigust osaleda ka poliitikas. Prudence oli Fairhaveni orjusevastase naisteühingu kaas­asutaja, ta töötas selle ühingu esimehe ja nõukogu liikmena.⁹ Kui valged mehed Põhja-Ameerikas hakkasid väljendama vastuseisu naiste poliitilisele aktiivsusele, saates kongressile petitsiooni, vastas Bates otsekoheselt: „See naine, kes palub allasurutute eest ja töötab nende tingimuste parandamise ja leevendamise nimel, tegutseb iseenda väärikuse ja kõrge kohusetunde järgi kui intellektuaalne, moraalne ja vastutustundlik inimene.“¹⁰

Orjuse keelustamine ja Christian Connexion

Bates töötas ka äärmuslike orjandusvastastega, ühingus Christian Connexion. 1836. aasta sügisel osales ta koos Himesi ja 19 teise Connexioni juhiga Massachusettsis kristlikul orjusekonverentsil. Kongress kutsuti kokku New Bedfordis ja selle üks eesmärke oli mõista hukka kogudused ja koguduseliikmed, kes toetasid orjust. Konverentsil osalejad pidasid enda „pühaks kohuseks kuulutada taeva püha rahulolematust kõige ebaõiglasega“ ja kuulutasid kindlameelselt „tingimusteta noomitust igasuguse kergendava asjaolu ja vabanduse otsimise suhtes, mida võib pidada orjanduse patu pikendamiseks“. Sel moel väljendudes vastasid nad kristlastele – nii põhjas kui lõunas –, kes kasutasid orjuse kaitsmiseks Piiblit.¹¹

1841. aasta 5. juunil viis Bates enda koguduse Washingtoni tänavatele, et veel kord kinnitada koguduse orjusevastasust. Pärast seda, kui kogudus oli noominud orjuse kaotamise vastaseid kristlasi nende toetuse eest orjusele, tegi kogudus avalduse, et „me ei saa võtta enda osadusse kedagi, ei juhatusse ega koguduse pastoriks, kes on orjapidaja või orjuse kaitsja“. Nende resolutsioon avaldati ajakirjas The Liberator.¹²

Orjusevastaste petitsioonid ja radikaalne reform

1839. aasta sügisel liitus Joseph Bates millerlaste liikumisega.¹³ Samal aastal valiti ta FASSi presidendiks ja tema vastutused ning tegevused orjusevastases liikumises kasvasid.¹⁴ Ühingu eelmine president seda ülesannet endale ei võtnud, seega hakkas Bates igal aastal korraldama Fairhaveni meeskodanike seas petitsioonikampaaniaid. 1840. aasta 1. jaanuaril lasi ta ringi käima esimese allkirjade kogumise kampaania ning saatis kogutud allkirjad Massachusettsi osariigi seadusandlikule kogule, USA esindajate kojale ja USA senatile.

Paljud Batesi petitsioonid on hävinud, kuid allesjäänud dokumentatsioonist ilmneb, et ta kogus allkirju seaduste vastu, mis keelasid orjandusteemalised arutelud kongressis; osariikidevahelise orjakaubanduse vastu; orjuse kaotamise vastu Columbia osariigis. Kuigi kõik need teemad olid kriitilise tähtsusega, asetas Bates end orjuse kaotajate seas äärmusspektrisse, kui ta avaldas petitsiooni, et Ameerika Ühendriigid tunnustaksid Haiti iseseisvust, et Uus-Inglismaa tühistaks segregatsiooniseaduse ja et Massachusettsis tühistataks rasside­vahelise abielu seadus. Need petitsioonid näitavad, et Bates uskus mustade võrdõiguslikkusesse, nende võimesse end ise juhtida (tõsiasi, mida enamus ameeriklasi eitas) ja ta tundis muret rahvusvahelise ebaõigluse pärast.

Aken adventpioneeridele

Joseph Batesi vaated ei olnud millerlaste või hingamispäeva pidavate adventistide seas erakordsed. Kuid tema radikaalsus annab meile akna, mille kaudu piiluda varase adventismi maailmakäsitlust. Teised adventistid väljendasid oma poliitilisi vaateid, allkirjastades orjandusvastaseid petitsioone ja trükkides ning levitades jutlusi. Teiste juhtide seas aitas ka Joseph Bates edendada piibellikku arusaama ühiskondlikust õiglusest, mida peame meelde tuletama ja rakendama iga päev, kui me elame ja jagame Jeesuse Kristuse evangeeliumi oma radikaalsete esiisade vaimus. 

Kevin Burton kirjutab Florida ülikoolis doktoritööd adventistide osast orjandusvastases liikumises. 

Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann

1. Virgil Robinson, Cabin Boy to Advent Crusader: The Life Story of Joseph Bates (1960; repr., Hagerstown, Md.: Review and Herald Pub. Assn., 1992), lk 102–109
2. Henry Mayer, All on Fire: William Lloyd Garrison and the Abolition of Slavery (New York: W. W. Norton, 1998).
3. Joseph Bates and Clother Gifford, “Fairhaven A. S. Society,” The Liberator, Oct. 11, 1839, lk 163.
4. J. V. Himes to Capt. J. Bates, Feb. 16, 1835, in The Liberator, Feb. 28, 1835, lk 2, cols.4, 5.
5. “A Call to the New-England Anti-Slavery Convention,” The Liberator Extra, May 14, 1836, lk 1
6. “[Fairhaven Anti-Slavery Constitution],” New Bedford (Massachusetts) Mercury, Aug. 21, 1835, p. 2, col. 6
7. Rowland R. Crocker, John Williams, Jr., and William H. Taylor, “Public Meeting,” New Bedford (Massachusetts) Mercury, Aug. 28, 1835, lk 1, col. 3.
8. Joseph Bates, The Autobiography of Joseph Bates, lk 236, 237
9. “New Societies in This State,” The Liberator, Feb. 9, 1838, lk 23
10. “Bristol County A. S. Society,” The Liberator, Oct. 27, 1837, lk 125.
11. “Massachusetts Christian Conference on Slavery,” The Liberator, Nov. 12, 1836, lk 182.
12. Joseph Bates, “More Church Action,” The Liberator, Aug. 20, 1841, lk 135.
13. Knight, Joseph Bates, lk 58, 59.
14. Bates and Gifford.