Sissejuhatus
Õpetus kolmainsusest (ladina k trinitas, tri-unitas, kolm ühes) on üks kristliku koguduse põhiõpetusi. Samas on viimasel ajal mõned adventistid hakanud selle tõesuses kahtlema.
1995. aasta peakonverentsi töökoosolekul Utrechtis jagas Fred Allaback traktaati pealkirjaga „Mitte ühtegi uut juhti, mitte ühtegi uut jumalat“, kus ta väidab, et „adventkoguduses ei usutud kolmainsuse õpetust veel kaua aega pärast Ellen White’i surma.“ Ta jätkab: „Adventpioneerid uskusid, et aegade alguses oli olemas vaid üks jumalik isik. Ühel hetkel sai see isik Poja.“ („No New Leaders No New Gods“, lk 11) Niisiis pidi Kristusel olema alguspunkt. Mis puudutab Püha Vaimu, siis Allaback usub, et Püha Vaim on Jumala vaim ja Kristuse vaim, mitte jumalik isik.
Sarnast seisukohta on pooldanud ka Bill Stringfellow, Rachel Cory-Kuehl ja Allen Stump. Nad kõik on seda meelt, et on olnud aeg, mil Kristust ei olnud olemas, ja et Püha Vaim on vaid mõju või vägi. Stringfellow ütleb: „Mõelda vaid, Jumal tõi esile oma Poja ühel kindlal, konkreetsel päeval… kaua aega tagasi ühel kaunil ajaloolisel päeval. Kunagi oli aeg (kuigi me ei suuda nii kauget minevikku ette kujutada), mil Kristust ei olnud olemas.“ („The Red Flag is Waving“, lk 15)
Kolmainsuse müsteerium
Kuigi sõna „kolmainsus“ ei ole Piiblis kasutatud (nagu ei ole seal kasutatud ka sõna „inkarnatsioon“ e lihassetulemine), siis õpetus, mis kolmainsust kirjeldab, on seal selgelt olemas. Lühidalt öeldes viitab kolmainsuse doktriin arusaamale, et „Jumal eksisteerib igikestvana kolmes isikus Isa, Poja ja Püha Vaimuna, nii et igaüks neist on täielikult jumalik ja et on olemas vaid üks Jumal.“ (W. Grudem, „Systematic Theology“, lk 226)
Ka Ellen White ei kasuta kordagi terminit trinity, selle asemel kasutab ta terminit Godhead, mida võib leida Rooma 1:20 (eesti keeles on selles salmis kasutatud sõna „jumalikkus“, tõlk) ja Kolossa 2:9 (eesti keeles „jumalik“, tõlk). Selle terminiga kannab ta edasi sama mõtet mis terminiga „kolmainsus“ – et on olemas kolm jumalikku isikut. Näiteks ütleb ta: „Taevases trios on kolm isikut; nendega, kes võtavad elavas usus ja nende kolme vägeva nimes – Isas, Pojas ja Püha Vaimus – vastu Kristuse ja saavad ristitud, teevad need kolm koostööd kui oma kuulekate alamatega, aidates neil elada uut elu Kristuses.“ („Evangelism“, lk 615)
Jumal on müsteerium, kui palju enam siis kolmainsuse olemus. Samas ei peaks see meid heidutama, kuna selle müsteeriumi erinevate aspektide osas on Piibli õpetus selge. Kuigi me ei pruugi loogilises mõttes kolmainsuse aspekte mõista, peame ikkagi püüdma võimalikult hästi aru saada sellest, mida Piibel selle kohta õpetab. Kõik püüdlused kolmainsust ära seletada jäävad vajaka, „eriti mis puudutab nende kolme jumaliku olevuse omavahelisi suhteid. /…/ Mitte ükski analoogia ei päde ja me oleme sügavalt veendunud selles, et kolmainsus on miski, mille mõistmiseni me ei küüni. Selles seisneb kolmainsuse (Godhead) mõõtmatu au.“ (Louis Berkhof, „Systematic Theology“, lk 88) Niisiis teeme õigesti, kui tunnistame, et „inimmeel ei suuda seda haarata ega ära seletada. Meil on võimalik mõista osa selle suhetest ja toimimisviisidest, kuid mitte selle tõelist olemust.“ (samas, lk 89)
Kolmainsus Pühakirjas
Kui me uurime Pühakirjas kolmainsuse teemat, peame endale meelde tuletama, et suudame jõuda vaid osalise arusaamiseni. Kui me kuulame Jumala Sõna, saavad mõned kolmainsuse aspektid meie jaoks selgemaks, mõned teised aspektid jäävad aga siiski saladuseks. „Varjatu kuulub Issandale, meie Jumalale, aga mis on ilmutatud, kuulub igavesti meile ja meie lastele, et me teeksime selle Seaduse kõigi sõnade järgi!“ (5Ms 29:28) Neis kohtades, kus meil ei ole Pühakirja kindlat õpetust, on vaikimine kuld.
Vana Testament
Terve hulk Vana Testamendi tekste viitavad või vihjavad sellele, et Jumal on enamat kui vaid üks isik, mitte tingimata kolm, aga vähemalt kaks.
1. Moosese 1
Kogu loomisloos on Jumala kohta kasutatud sõna ’Elohim, mis on mitmuslik vorm sõnast ’Eloha. Tavaliselt on seda mitmust tõlgendatud kui kuninglikku mitmust, mitte kui mitmele isikule viitavat. Samas on George A. F. Knight õigesti märkinud, et muutes selle mitmuse kuninglikuks mitmuseks, loeme antiiksesse heebrea teksti sisse moodsa aja kontseptsiooni, sest kõigile Iisraeli ja Juuda kuningatele viidatakse piiblilugudes ainult ainsusliku vormiga. Lisaks sellele juhib Knight tähelepanu tõsiasjale, et heebreakeelsed sõnad vee ja taeva kohta on samuti mitmuses. Vesi võib võtta kas üksikute tilkade või terve ookeani kuju. Selline kvantitatiivne mitmuslikkus ühtsuse sees on Knighti sõnul hea viis ’Elohim’i mitmuslikkuse mõistmiseks. See selgitab ka, miks kirjutatakse ainsuslik nimisõna ’Adonai mitmuses.
Loeme 1. Moosese 1:26: „Ja Jumal (ainsus) ütles: „Tehkem (mitmus) inimesed oma (mitmus) näo järgi, meie (mitmus) sarnaseks.“ Üleminek ainsuselt mitmusele on tähendusrikas. See ei ole vaid Mooses, kes kasutaks Jumalale viidates mitmuslikku sõna ’Elohim, vaid ka Jumal ise kasutab endale viitamiseks mitmuslikku tegusõna ja mitmuslikke asesõnu. Mõned piibliuurijad usuvad, et Jumal kõnetab selles salmis ingleid. Kuid Pühakirja põhjal ei osalenud inglid loomistöös. Parim selgitus on, et juba 1. Moosese raamatu esimeses peatükis on viide jumalike isikute mitmuslikkusele.
5. Moosese 6:4
1. Moosese 2:24 on mees ja naine „üks (’echad) liha“, see on kahe eraldiseisva isiku liit. Sama sõna on kasutatud Jumala kohta: „Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus (’echad).“ (5Ms 6:4) Millard J. Erickson ütleb: „Tundub, et siin kinnitatakse midagi Jumala olemuse kohta – et Ta on nagu organism, erinevate osade ühtsus.“ (Millard J. Erickson, „Christian Theology“, lk 329) Mooses oleks võinud 5Ms 6:4-s kasutada terminit yachid (ainus, ainulaadne), kuid Püha Vaimu mõjutusel otsustas ta seda mitte teha.
Teisi Vana Testamendi tekste
Pärast pattulangust ütles Jumal: „Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast.“ (1M 3:22) Ja mõne aja pärast, kui inimesed olid hakanud ehitama Paabeli torni, ütles Jumal: „Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel.“ (1Ms 11:7) Iga kord rõhutatakse Jumala mitmuslikkust.
Oma kuulsas troonisaali-nägemuses kuuleb Jesaja Jumalat küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“ (Js 6:8) Siin näeme, kuidas Jumal kasutab sama hingetõmbega nii ainsust kui ka mitmust. Paljud praegusaja teoloogid näevad selles viidet taevasele nõukogule. Kuid kas Jumal on kunagi vajanud oma loodud olevuste nõuannet? Jesaja 40:13 ja 14 näib sellele ideele vastu vaidlevat. Jumalal ei ole tarvis oma loodute nõu, isegi mitte taevaste olevuste nõu. Nii et see mitmus, kuigi see ei tõesta kolmainsuse olemasolu, viitab ometi tõsiasjale, et nende ütluste taga on mitu kõnelejat.
Issanda ingel
Fraasi „Issanda ingel“ on Vanas Testamendis kasutatud viiskümmend kaheksa korda, „Jumala ingel“ üksteist korda. Heebreakeelne sõna ingli kohta – mal’ak – tähendab lihtsalt sõnumitoojat. Niisiis, kui „Issanda ingel“ on Issanda sõnumitooja, siis ta peab olema keegi teine kui Issand ise. Ja ometi on mitmes kirjakohas nimetatud Issanda inglit Jumalaks või Issandaks (1Ms 16:7–13; 4Ms 22:31–38; Km 2:1–4; 6:22). Kirikuisad nägid temas Sõna enne lihakssaamist. Tänapäevased teoloogid näevad temas kedagi, kes esindab Jumalat, Jumalat ennast või siis mingit Jumalast lähtuvat väge. Konservatiivsemad teoloogid on üldiselt seda meelt, et see „sõnumitooja“ peab olema Jumala enese eriline kuju. Kui see on tõsi, siis on meil siin veel üks viide jumalike isikute koosluse mitmuslikkusele.
Uus Testament
Tõde on Pühakirjas järjest suurenev, nii et kui me jõuame Uude Testamenti, näeme siin selgemat pilti Jumala kolmeisikulisest olemusest. Juba see fakt, et Jumal on armastus (1Jh 4:8), peidab endas tõdemust, et Jumala isikuid peab olema rohkem kui üks, sest armastus saab eksisteerida ainult erinevate isikute vahel.
Matteuse evangeelium
Jeesuse ristimise loos kohtume kõigi kolmainsuse liikmetega: „Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!“ (Mt 3:16– 17) Jeesuse ristimise lugu on hämmastav avaldus kolmainsuse kohta – siin on Jeesus inimesena ja kõigile nähtav, Püha Vaim laskub nähtaval kujul Jeesuse peale ja Isa kõneleb taevast: „See on minu armas poeg, kellest mul on hea meel.“ Johannese 10:30 väidab Kristus, et ta on Isaga võrdne, ja Apostlite tegude 5:3, 4 identifitseeritakse Püha Vaim kui Jumal. Niisiis ei ole Jeesuse ristimisstseeni teisiti võimalik selgitada kui vaid eeldusel, et on olemas kolm võrdset jumalikku isikut.
Jeesuse ristimisel kutsus Isa Teda oma armsaks pojaks. Kuid Jeesuse pojaseisus ei ole mitte ontoloogiline, vaid funktsionaalne. Päästeplaanis on igal kolmainsuse liikmel oma kindel roll. Selle rolli eesmärgiks on täita mingi konkreetne ülesanne, see ei tähenda olemuse või staatuse muutust. Millard J. Erickson selgitab seda niiviisi: „Poeg ei olnud oma maise elu jooksul vähemat kui Isa, aga Ta alistas ennast funktsionaalselt Isa tahte alla. Samamoodi allub nüüd Vaim Jeesuse tegevusele (vt Jh 14–16) ja Isa tegevusele, kuid see ei tähenda, et Ta oleks neist väiksem.“ („Christian Theology“, lk 338)
Läänemaises mõtlemises kannavad terminid „isa“ ja „poeg“ endas päritolu, sõltumise ja allumise tähendust. Idamaises ja semiitlikus mõtteviisis rõhutavad need olemuslikku sarnasust. Niisiis, kui Pühakiri räägib Jumala „Pojast“, kinnitab ta selle kaudu Tema jumalikkust.
Oma teenistuse lõpus ütleb Jeesus oma jüngritele, et nad peaksid minema ja kõigi rahvaste hulgas jüngreid tegema, „ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.“ (Mt 28:19) Nii on sellesse kristliku elu esmatähtsasse talitusse sisse kirjutatud kolmainsuse doktriin. Esiteks, pangem tähele, et „nimesse“ on ainsuses (eis to onoma), mitte mitmuslikult „nimedesse“. Olla ristitud Jumala kolme isiku nimesse tähendab samastada end kõigega, mida kolmainsus esindab, see tähendab enda pühendamist Isale, Pojale ja Pühale Vaimule. Teiseks tähendab nende kolme nime ühtsus seda, et Poeg ja Vaim on Isaga võrdsed. Oleks kummaline – lausa jumalavallatu – ühendada ristimisel igavese Jumala nimi loodud olevusega (ükskõik kas ta on loodud aegade alguses või hiljem) ja ebamäärase väega. „Kui Püha Vaim pannakse samasse fraasi ja samale tasemele kahe teise isikuga, siis on väga keeruline vältida järeldust, et Püha Vaim peab olema isik, kel on võrdne staatus Isa ja Pojaga.“ (W. Grudem, „Systematic Theology“, lk 230)
Pauluse kirjad
Paulus ja teised Uue Testamendi kirjamehed kasutavad tavaliselt Isale viitamiseks terminit „Jumal“, Pojale viitamiseks „Issand“ ja Pühale Vaimule viitamiseks „Vaim“. 1. Korintose 12:4–6 kirjutab Paulus neist kõigist: „Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama, ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides.“ Samamoodi loetleb ta kolmainsuse isikuid 2. Korintose 13:13: „Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!“ Kuigi me ei saa väita, et need kirjakohad oleksid kolmainsuse ametlikuks liturgiliseks sõnastuseks, on need kirjakohad ja teised sarnased tekstid (näit Efesose 4:4–6) oma olemuselt selgelt kolmainsuslikud.
Kristuse jumalikkus
Kolmainsuse doktriini oluliseks osaks on küsimus Kristuse jumalikkusest. Kuna kolmainsuse doktriin õpetab, et on olemas üks Jumal kolmes isikus ja et igaüks neist on läbinisti jumalik, on oluline üle vaadata, mida ütleb Pühakiri Kristuse jumalikkuse kohta.
Uus Testament
Uues Testamendis on terve rida kirjakohti, mis selgelt kinnitavad Kristuse täielikku jumalikkust.
Johannese 1:1–3, 14
„Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.“ Sissejuhatav fraas „alguses“ (ilma määrava artiklita) viitab aja absoluutsele algusele. Kui Sõna oli juba selles alguses olemas, siis Ta ise pidi olema ilma alguseta ehk teisisõnu – Ta oli igavene.
„Sõna oli Jumala juures“ ütleb meile, et Sõna on eraldiseisev isiksus või isik. Sõna ei olnud Jumala sees (en), vaid Jumala juures (pros). Kuna nii Isa kui ka Vaim on Jumal, viitab „Jumal“ selles salmis tõenäoliselt mõlemale.
„Ja Sõna oli Jumal“ või literaalselt tõlkides „Ja Jumal oli Sõna“. Sõna ei tulnud Jumalast esile, vaid Ta oligi Jumal. Kuigi 1. salm ei ütle meile, kes see Sõna oli, identifitseerib 14. salm Ta üheselt Kristusena. „Võimatu oleks ette kujutada rõhutatumat ja üheseltmõistetavamat kinnitust selle kohta, et Issand Jeesus Kristus on läbinisti jumalik.“ (Arthur W. Pink, „Exposition of the Gospel of John“, lk 22)
Johannese 20:28
„Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal.“ See on ainus kord, kui me näeme evangeeliumites kedagi Kristust oma Jumalaks kutsuvat (ho Theos mou). Kui Toomas nägi ülestõusnud Kristust, muutus kahtleja ülistajaks. On tähelepanuväärne, et ei Kristus ega Johannes, kes hiljem selle loo kirja pani, vaielnud Toomase väitele vastu. Vastupidi, see lugu on Johannese jutustuse tipphetkeks, sest kohe pärast seda teatab ta oma lugejatele: „Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid tunnustähti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud, aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.“ (Jh 20:30, 31) Johannese sõnul on tema evangeelium kirjutatud selleks, et see aitaks teistelgi inimestel jõuda Toomase järelduseni – „Minu Issand ja minu Jumal.“
Filippi 2:5–7
Kuigi see tekst oli kirja pandud selleks, et kirjeldada Kristuse alandlikkust ja alandust, kuid see on tegelikult üks Uue Testamendi võtmetekste Kristuse jumalikkuse kohta. „Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju (morphe), ei arvanud osaks (harpagmos) olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju (morphe), saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.“
Morphe ehk „vorm“ või „nähtamatu kuju“ kirjeldab asja tõelist olemust, selle sisu. „See ei viita sama asja erinevatele avaldumisvormidele, vaid sellele spetsiifilisele sisule, millest sõltub asja identiteet ja olemus.“ (W. Poehlmann, „morphe“, Exegetical Dictionary of the New Testament, vol 2, lk 443) Morphe vastandiks on schema (2:8), mis osutab samamoodi vormile, kuid sellisele, mis viitab pealispindsele välimusele, mitte asja tuumale. Nimisõna harpagmos ei ole Uues Testamendis kusagil mujal kasutatud; sellele vastav tegusõna tähendab „varastama, jõuga ära võtma“. Kreeka keele sekulaarses kasutuses tähendab see röövimist. Nende salmide kontekst teeb selgeks, et Jeesus ei ihaldanud ega püüdnud varastada „võrdsust Jumalaga“, vaid vastupidi, Ta ei hoidnud oma võrdsusest, mis Tal loomu poolest oli, vägisi kinni. Teisisõnu, Ta ei püüdnud jõuga oma võrdsust säilitada, vaid „kasutas oma võimalust lahti öelda kõigist eelistest või privileegidest, mida oleks võinud Tema osaks arvata, tehes seda enesehülgamise ja eneseohverduse nimel.“ Seda tähendabki väljend „Ta alandas iseennast“. Tema võrdsus Jumalaga oli miski, mis oli Tal loomu poolest olemas; ja keegi, kes on Jumalaga võrdne, saabki olla ainult Jumal. Niisiis on Filippi 2:5–7 tekst, mille „aluseks on tõdemus, et Jeesus oli üleni jumalik.“ (Leon Morris, „The Lord from Heaven: A Study of the New Testament Teaching in the Deity and Humanity of Jesus“, lk 74)
Kolossa 2:9
„Sest temas elab kogu jumalik täius (pleroma) ihulikult (somatikos).“ Sõna pleroma algne tähendus on „täius, täitumine“. Vanas Testamendis viitab see korduvalt maale/merele ja kogu selle „täiusele“ (Ps 24:1; vaata ka 50:12; 89:12; 96:12; 98:7), seda teksti tsiteeritakse 1. Korintose 10:26, 28. Sekulaarses kreeka keeles kasutati sõna pleroma, kui laeval oli kogu meeskond koos või kui keegi sai kokku kogu summa, et mingit makset teostada. Kolossa 1:19 ja 2:9 kasutab Paulus sama sõna, et viidata jumalike funktsioonide täielikkusele. See täielikkus oli Kristuses ihulikult olemas ehk teisisõnu säilitas Kristus ka lihasse tulles kõik jumalikkuse elemendid, kuigi Ta ei kasutanud neid enda hüvanguks. Jumalikkuse (Godhead) täius „elas Tema ihulikus olemuses Tema inimlikkust alla neelamata või seda jumalikustamata või seda olemuslikult muutmata… Oli ilmselge, et jumalikkus elas inimlikkuse varjus, sest ikka ja jälle välgatas selle aulikkus inimlikkuse varjust.“ (John Eadie, „Colossians“, lk 145)
Tiituse 2:13
Paulus kirjeldab pühasid kui inimesi, kes ootavad „õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist.“ Ingliskeelne KJV piiblitõlge tõlgib selle salmi nii, et pühad ootavad mõlema, nii suure Jumala kui ka meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Kuigi see tõlge on võimalik, tuleks järgmistel põhjustel eelistada NKJV tõlget, kus nii Jumal kui ka Päästja viitavad Kristusele: 1) mõlemat nimisõna, „Jumalat“ ja „Päästjat“, ühendab üksainus artikkel, mis reeglina tähendab, et mõlemad viitavad ühele ja samale isikule; 2) kogu Uus Testament ootab Jeesuse Kristuse teist tulekut; 3) 14. salmi kontekst räägib üksnes Kristusest; 4) see interpretatsioon on kooskõlas teiste tekstidega, näiteks Jh 20:28, Rm 9:5, Hb 1:8, 2Pt 1:1. Niisiis kinnitab see piiblitekst otsesõnu Kristuse jumalikkust.
Vana Testamendi tunnistus
Uus Testament ei piirdu vaid sellega, et Jeesust Jumalaks nimetada, Teda nimetatakse Issandaks ja Jumalaks ka Vana Testamendi tsitaatides, kus heebreakeelses Tooras on kirjas Yahweh või Elohim.
Matteuse 3:3
Tema ongi see, kellest on räägitud prohvet Jesaja kaudu: „Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad!” 1. salmi järgi viitab see Jesaja tekst Ristija Johannesele, kes oli Jeesuse eelkäija. Heebreakeelne Jesaja 40:3 kasutab selles salmis Issandale viidates nime Yahweh. Niisiis ei olnud see Issand, kellele Johannes pidi teed valmistama, mitte keegi muu kui Yahweh ise.
Rooma 10:13
„Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.“ Salmi kontekstist (salmid 6–12) on selge, et Paulus mõtleb Kristust, kui ta viitab „Issanda nimele“. See salm on tsitaat Joeli 2:32-st, kus Issanda heebreakeelne nimi on taas kord Yahweh.
Heebrea 1:8
„Sinu troon, Jumal, seisab igavesest ajast igavesti /…/ Jumal, sinu Jumal on sind võidnud rõõmuõliga.“ Selles peatükis kasutatakse seitset Vana Testamendi kirjakohta, mida kasutatakse argumendina selle tõe toetuseks, et Kristus on inglitest kõrgem. Neist viies tekst on tsitaat Psalmist 45:6, 7, kus Taaveti dünastia kuningat nimetatakse jumalaks. Kas see on poeetiline väljend, nagu neid vahel idamaistes õukondades kasutati, või viidatakse selles kirjakohas tõepoolest kellelegi Vana Testamendi Taaveti liinist kaugemal?
„Heebrea poeetide ja prohvetite jaoks oli vürst Taaveti soost Iisraeli Jumala esindajaks; ta kuulus dünastiasse, kellele Jumal oli andnud erilised tõotused, mis olid seotud Tema eesmärkide täideviimisega siin maa peal. Lisaks sellele pidi kõik, mis oli vaid osaliselt tõsi Taaveti soost maiste valitsejate või ka Taaveti enese kohta, saama tõeks selles Taaveti Pojas, kes oli dünastia kõigi ideaalide ja tõotuste kehastus. Ja nüüd oli lõpuks Messias tulnud. Täielikumas mõttes kui Taaveti või ühegi tema muistse järeltulija kohta võib Messiat kutsuda mitte ainult Jumala Pojaks (salm 5), vaid Jumalaks, sest Ta on mõlemat, nii Taaveti dünastia võitu kui ka Jumala olemuse ning au kehastus.“ (F. F. Bruce, „Hebrews“, lk 19, 20)
Niisiis viitavad kõik need kirjakohad sellele, et Kristus ja Jumal ja Yahweh on üks ja seesama.
Jeesuse eneseteadvus
Jeesus ei kinnitanud kunagi otsesõnu oma jumalikkust, samas on kõik Tema õpetused kolmainsuse doktriinist läbi imbunud. Kooskõlas heebrea kontseptsiooniga pojaseisuses (see, kes on isa, on ka poeg), nimetas Jeesus end Jumala Pojaks (Mt 9:27, 24:36, Lk 10:22, Jh 9:35–37, 11:4). Juudid mõistsid, et nimetades end Jumala Pojaks, väitis Ta end Jumalaga võrdse olevat. „Siis otsisid juudid veel enam võimalust teda tappa, sellepärast et ta oli lisaks hingamispäeva rikkumisele nimetanud Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumalaga võrdseks.“ (Jh 5:18, vt ka 10:33)
Jeesus väitis end omavat asju, mis saavad kuuluda vaid Jumalale. „Ta kõneles Jumala inglitest (Lk 12:8–9, 15:10) kui oma inglitest (Mt 13:41). Ta viitas Jumala riigile (Mt 12:28; 19:14, 24; 21:31, 34) ja Jumala valitutest (Mk 13:20) kui enda omadest.“ (Erickson, „Christian Theology“, lk 326) Luuka 5:20 andestab Jeesus halvatu patud ja juudid nõutavad Temalt Jesaja 43:25 põhjal õigustatult vastust: „Kes võib patte andestada, kui mitte Jumal üksinda?“ Niisiis oli Jeesuse andeksandmises peidus idee, et Ta on Jumal.
Jeesuse jumalikkuse idee on olemas ka Tema vastuses juutidele: „Enne kui Aabraham sündis (genesthai, mineviku vorm), olen mina (ego eimi, oleviku vorm).“ (Jh 8:58) Kasutades tegusõna vorme genesthai (sündis või tekkis) ja ego eimi (mina olen), vastandab Jeesus oma igavest eksistentsi Aabrahami eluga, mis sai alguse ühel konkreetsel ajaloolisel hetkel. Jeesus väljendab siin igavikulisust, mitte pelgalt olemasolu enne Aabrahami sündi. Või vähemalt mõistsid juudid öeldut niimoodi; nende kõrvus kõlas see väitena, et Jeesus ongi Yahweh, seesama põleva põõsa „MINA OLEN“ (2Ms 3:14), ning sellepärast võtsid nad kive, et Ta surnuks visata (8:59).
Lõppeks on ju ka fakt, et Jeesus lasi inimestel end kummardada, tõenduseks, et Ta mõistis oma jumalikkust. Pärast seda, kui Jeesus oli vee peal kõndides jüngrite juurde tulnud, nad „kummardasid teda“ (Mt 14:33). Pime, kes sai oma silmanägemise tagasi, kui ta oli silmi Siiloahi tiigi pesnud, „kummardas teda“ (Jh 9:38). Pärast Tema ülestõusmist läksid jüngrid Galileasse, seal ilmus neile Jeesus ja nad „kummardasid teda“ (Mt 28:17). Ikka ja jälle lasi Jeesus end kummardada, Ta pidas seda kohaseks tegevuseks. Niisiis väitis Ta selle kaudu, et on Jumal.
Ellen White’i tunnistus
„Kristuses on elu iseeneses, mitte kelleltki saadud elu. „Kellel on Poeg, sellel on elu“ (1Jh 5:12). Kristuse jumalikkus on usklike igavese elu tagatis.“ („Ajastute igatsus“, lk 530)
„Rääkides igavikulisest olemasolust, kannab Kristus inimmeele mõõtmatutesse mineviku aegadesse. Ta kinnitab meile, et ei ole kunagi olnud sellist aega, kui Ta ei olnud igavese Jumalaga lähedases suhtes.“ („Evangelism“, lk 615)
Keerukad tekstid
Antitrinitaarlased kasutavad hulka piiblitekste selle idee toetuseks, et Jeesus „sündis“ kunagi aegade alguses, st Tal oli algus ja seetõttu ei ole Ta Jumalaga absoluutselt võrdne.
Ilmutuse 3:14
Jeesus, „Jumala loomise Algus“. Väidetakse, et Jeesus pidi olema kunagi loodud, et Ta oli Jumala loomistöö kõige esimene loodu.
Kreekakeelne sõna arche võib tõlkida kui „algus“, „alguspunkt“, „esmane põhjus“ või „valitseja“. Jumalat ennast nimetatakse „alguseks“ Ilm 21:6.
Sama tiitlit kasutatakse Jeesuse kohta ka Ilm 22:13. Kuigi sõnal arche võib olla ka passiivne tähendus, mis teeks Jeesusest esimese loodolevuse, siis selle sõna aktiivne tähendus teeks Temast hoopis asjade algpõhjuse, looja, esmase algataja. Uue Testamendi tunnistus kinnitab just seda, et Jeesus on ise esmane Looja, mitte esimene loodolevus (vt Jh 1:3, Kl 1:16, Hb 1:2).
Õpetussõnad 8:22–31
„Issand lõi mind oma töö alguses.“ Väidetavalt viitab see tekst Jeesusele ja õpetab seega, et Jeesus oli loodud.
Kirjakoha kontekst räägib tarkusest, mitte Jeesusest. Tarkuse isikustamine on kirjanduslik võte, mida kohtab ka mujal Pühakirjas. Psalmis 85:10–13 saavad heldus ja tõde teineteisega kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud ja ustavus võrsub maapinnast. Psalmis 96:12 hõiskavad väljad ja kõik metsapuud rõkatavad rõõmust (vt ka 1Kn 16:33, Js 52:9, Ilm 20:13–14). Sellist allegoorilist keelekasutust ei tohiks literaalsena tõlgendada. „Isikustamine on kirjanduslik ja poeetiline võte, mille abil luuakse õhustikku ning elavdatakse abstraktseid ideid, kujutades neid inimestena.“ (Kenneth T. Aitken, „Proverbs“, lk 85)
Tarkuse kujutamine naisterahvana algab juba 1. peatükis. „Tarkus hüüab tänavail, annab (ingl k on siin kasutatud naissoost isikulist asesõna she, tõlk) oma häält kuulda turgudel.“ 3. peatükis öeldakse meile, et „ta (eestikeelses Piiblis see, kuid ingliskeelses jällegi naissoost ta, tõlk) on kallim kui pärlid“ ja tema „teed on armsad teed“ (3:15, 17). Isikustatud tarkus on tegelaseks ka Õp 9:1–5. Kui me samastame need tekstid Jeesusega, peame selleks kasutama allegoorilist tõlgendusmeetodit, kuid see viib järeldusteni, mis on vastuolus teiste piiblitekstidega. Reformaatorid hülgasidki just sellise hermeneutilise allegoorilise meetodi. Tasub tähele panna ka seda, et mitte ühtegi neist salmidest ei ole Uues Testamendis tsiteeritud.
Tekst Õp 8:22–31 sisaldab poeetilisi kujundeid, mille tõlgendamisel tuleb olla ettevaatlik. 22. salmi esimest fraasi on inglise keelde tõlgitud kui „Issand võttis minu üle võimust“ (KJV, NIV), „Issand lõi minu“ (RSV, NEB) või „Issand sigitas minu“ (NAB). Heebreakeelse tegusõna qanah peamine tähendus on „ostma, endale saama“, sellest ka need erinevad tõlked. Peale sõna qanah viidatakse tarkuse algusele veel kahe tegusõnaga: nasak, „rajama“ (8:23, selles salmis on eestikeelses tõlkes „eraldama“ – tõlk), ja chil, „sündima“ (8:24, 25). Nende salmide peamine mõte on sama – tarkus oli ühes Jumalaga veel enne loomistöö algust. Teksti fookuses ei ole see, kas Jumal lõi tarkuse kuidagi eriliselt, kas ta sigitati või oli ta iseenesest Tema sees. Kesksel kohal ei ole mitte tema tekke meetod, vaid tema iidne olemus ja fakt, et tarkus on vanem kui Jumala loomistöö. Kuna siin kasutatakse poeetilist ja kujundlikku keelt, ei tohiks seda kuidagi kasutada Kristuse olemuse/päritolu tõestuseks.
Ellen White viitab vahel homileetilisel viisil Õp 8 kaudu Kristusele, kuid ta kasutab seda teksti Tema igikestvusele viidates. Enne kui ta tsiteerib Õp 8, rõhutab ta: „Kristus oli Jumal oma olemuselt ja kõige ülevamas tähenduses. Ta oli Jumal igavikust, üleni, igikestvalt õnnistatud.“ („Valitud kuulutused“, 1. kd, lk 247)
Kolossa 1:15
Jeesus, „esmasündinu“. Kuna Jeesust nimetatakse esmasündinuks (prototokos), siis pidi Tal olema algus.
Termin prototokos selles kontekstis tähendab tiitlit, mitte bioloogilise oleku definitsiooni. Kl 1:16 põhjal on kõik loodud Tema läbi, seega Ta ei saa ise olla loodud.
Terminil „esmasündinu“ oli heebrealaste jaoks eriline tähendus. Tavapäraselt oli just esmasündinu suguvõsa või suguharu pealik, perekonna preester ja keegi, kes sai oma vendadega võrreldes kahekordse pärandusosa. Tal olid nii teatavad privileegid kui ka kohustused. Kuid vahetevahel ei olnud esmasündinu õigustel Jumala silmis tähtsust. Näiteks hoolimata sellest, et Taavet oli kõigist vendadest noorim, nimetas Jumal teda oma esmasündinuks (Ps 89:21, 28). Psalmi 89:27 teine rida on esimesega paralleelne, seega esmasündinuks olemine tähendas Taaveti puhul seda, et temast pidi saama võimsaim kuningas. Mõtle ka Jaakobi (1Ms 25:25–26, 2Ms 4:22) ja Efraimi (1Ms 41:50–52, Jr 31:9) kogemusele. Nende puhul oli tiitlist „esma“ ära kustutatud. Oluline oli vaid selle inimese eristaatus ja väärikus, keda esmasündinuks kutsuti. Ka Jeesuse puhul viitab see termin Tema ülendatud positsioonile ja mitte ajahetkele, mil Ta alguse sai.
Kolossa 1:18 nimetatakse Kristust esmasündinuks surnuist. Kuigi Ta ei olnud ajalises mõttes esimene ülestõusnu (Mooses ja nii mõnedki teised jõudsid Temast ajaliselt ette), oli Ta kõige olulisem ülestõusnu.
Johannese 1:1–3
„Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.“ Vahel väidetakse, et saab vahet teha Jumal Isa vahel, kes on Jumal, ja Jeesuse vahel, kes oli vaid jumal. Kreekakeelne termin Jumala kohta (theos) esineb kas koos määrava artikliga (ho) või ilma selleta. Jh 1:1–3 kasutatakse Isa kohta terminit ho theos, samas kui Poeg on vaid theos. Kas see õigustab oletust, et Isa on Kõikvõimas Jumal, kui Poeg on vaid lihtsalt jumal?
[Kuna eesti keeles määravat artiklit ei ole, siis on selle tähendust keeruline edasi anda ning järgnevad argumendid võivad jääda segaseks, tõlk]
Sõna theos kasutatakse tihtipeale ilma artiklita ka siis, kui see viitab Isale. Seda on tehtud lausa samas peatükis – Jh 1:6, 13, 18 (vt ka Lk 2:14, Ap 5:39, 1Ts 2:5, 1Jh 4:12, 2Jh 9).
Jeesus on samamoodi Jumal, ho theos (st koos määrava artikliga, tõlk). Ehk teisisõnu, Jumala kohta käivat terminit, ükskõik kas artikliga või artiklita, ei saa kasutada selleks, et teha vahet Jumal Isa ja Jumal Poja vahel. Jumal Isa on nii theos kui ka ho theos ja samamoodi on seda Poeg.
Tihtipeale viitab määrava artikli puudumine kreeka keeles erilisele kvaliteedile, nii et sellisel juhul ei tohiks seda inglise keelde tõlkida kui a god.
Kui Johannes kasutaks määravat artiklit iga kord, kui tekstis on theos, siis ütleks ta sellega, et on olemas vaid üks jumalik isik. Isa ise olekski Poeg. Jh 1:1 ütleb: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli ho theos juures, ja Sõna oli theos.“ Kui Johannes kasutaks vaid ho theos, ütleks meile tekst: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli ho theos juures, ja Sõna oli ho theos.“ Jh 1:14 põhjal oli Sõna Jeesus. Niisiis, asendades sõna „Sõna“ sõnaga „Jeesus“, saaksime sellise lause: „Alguses oli Jeesus ja Jeesus oli ho theos juures ja Jeesus oli ho theos.“ Ho theos viitab selgelt Isale. Sellisel viisil muudetud tekst ütleks: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Isa juures ja Sõna oli Isa.“ See on teoloogiliselt väär. Rääkides kolmainsuse kahest isikust, ei ole Johannesel muud valikut kui kasutada ho theos ja theos eristust. Niisiis ei saa artikli puudumist teisele isikule viidates kasutada argumendina selle toetuseks, et Isa ja Poeg ei ole võrdsed.
Johannese 1:14, 18; 3:16, 18; 1. Johannese 4:9
„Ainusündinud [monogenes] poeg“ – on väidetud, et monogenes tähendab literaalselt Jeesuse sündimist.
Sõna monogenes tähendab „ainus, ainulaadne, unikaalne“. Seda on Uues Testamendis kasutatud üheksa korda. Kolm korda esineb see Luuka evangeeliumis (7:12, 8:42, 9:38), kus ta viitab alati ainsale lapsele. Johannes kasutab seda oma kirjutistes viiel korral (Jh 1:14, 18; 3:16, 18; 1Jh 4:9), kirjeldades sellega Jeesuse ja Isa suhet. Ühe korra esineb see Heebrea kirjas (11:17), kus Iisakit nimetatakse Aabrahami monogenes pojaks. Iisak ei olnud tegelikult Aabrahami ainusündinud poeg, kuid ta oli unikaalne poeg, tõotuse poeg. Rõhk ei ole mitte sünnil, vaid poja erilisusel. Niisiis tuleks eelistada tõlget „ainus“ või „ainulaadne“. Tõlge „ainusündinud“ pärineb arvatavasti varastelt kirikuisadelt ja seda kasutab ladinakeelne Vulgata. Vulgata omakorda mõjutas hilisemaid piiblitõlkeid.
Tegelik termin „ainusündinu“ kohta on gennao, mille leiame Hb 1:5 ja mis võib viidata Kristuse ülestõusmisele või lihakssaamisele.
Septuagintas (Vana Testamendi kreekakeelne tõlge 3. sajandist pKr, tõlk) tõlgitakse sõnaga monogenes heebrea sõna yachid, mis tähendab „ainus, unikaalne“.
Ei ole selge, kas monogenes viitab vaid ajaloolisele ja ülestõusnud Issandale või ka lihassetuleku-eelsele Issandale. Samas on huvitav märkida, et ei Jh 1:1–14 ega ka 8:58 või 17. peatükis ei viita Johannes Issandale enne lihassetulekut terminiga „Poeg“.
Matteuse 14:33
„Sina oled Jumala Poeg.“ Kas tiitel Jumala Poeg võib olla literaalne?
See on messiaanlik tiitel (vt Ps 2:7, Ap 13:33, Hb 1:5). Sellega rõhutatakse Jeesuse jumalikkust. Jeesus kasutas seda endale viitamiseks väga harvadel kordadel (ainult Johannese evangeeliumis, vt Jh 11:4). See on üks paljudest Jeesuse tiitlitest. Selleks, et mõista, kes Jeesus on, tuleb neid kõiki vaadelda. See, et „Jumala Poeg“ rõhutab Kristuse jumalikkust, on Johannese 10:29–36 põhjal selge. Seda toetab ka tõsiasi, et Poeg on Jumala täpne kujutis, Temaga võrdne (Kl 1:15, Hb 1:3,
Fl 2:6).
Sõnal „poeg“ on algkeeles terve hulk erinevaid tähendusi. Seega ei ole võimalik selle tähendust taandada ühele inglise keele (või eesti keele, tõlk) literaalsele tähendusele. Jeesuse poja-seisust on rõhutatud seoses Tema sünniga (Lk 1:35), ristimisega (Lk 3:22), muutmisega (Lk 9:35) ja ülestõusmisega (Ap 13:32–33). Piibel vaikib selles küsimuses, kas see tiitel iseloomustab igavesti suhet Isa ja Poja vahel ehk teisisõnu ka ajal, mil Poeg ei olnud/ole inimkujul maa peal. Igal juhul näeb Piibel igavikulisust ühe Jeesuse omadusena (Js 9:6, Ilm 1:17, 18).
Oma inimelu jooksul alandas Jeesus end vabatahtlikult Isa alla, olles nii Jumala Poeg. See tähendas ka Tema jumalike eesõiguste alistamist, kuid mitte jumaliku loomuse oma. Ka ülestõusnud Issand, kes toimib kuninga ja preestrina, annab vabatahtlikult Isale eelisõiguse, kuid nii Tema kui ka Isa on Pühakirja põhjal Jumal, igavesed ja võrdsed kolmainsuse liikmed.
Püha Vaim kolmainsuse kolmanda liikmena
Idee, et Püha Vaim on jumalik isik, kes on Isa ja Pojaga võrdne nii olemuse, väe kui ka au poolest, läbib kogu Pühakirja.
Püha Vaim on isik
Mõned on küsinud, kas Püha Vaim on eraldiseisev isik või pelgalt Jumala vägi. On hulk tekste, kus Püha Vaimu mainitakse koos Isa ja Pojaga (Mt 28:19, 1Kr 12:4–6, 2Kr 13:14). Seega kui Isa ja Poeg on isikud, peaks isik olema ka Püha Vaim.
Tihti kasutatakse Püha Vaimu kohta meessoost asesõna „tema“ (Jh 14:26; 15:26; 16:13, 14) hoolimata sellest, et kreekakeelne sõna pneuma on grammatiliselt kesksoost, mitte meessoost.
Väljendid „nõuandja“ ja „lohutaja“ (parakletos) viitavad otsesõnu isikule, mitte ebamäärasele väele.
Püha Vaimu kohta öeldakse, et ta räägib (Ap 8:29), õpetab (Jh 14:26), tunnistab (Jh 15:26), kostab kellegi eest (1Kr 12:11) ning lubab või keelab teatud asju (Ap 16:6–7). Ef 4:30 järgi võib Püha Vaimu ka kurvastada. Kõik need omadused on omased isikule, mitte väele/mõjule.
Püha Vaim on Jumal
Pühakiri näeb Püha Vaimu Jumalana. Igavikust alates on Jumal Püha Vaim olnud kolmainsuse kolmas liige.
Mt 28:19: „ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.“ See tekst asetab Vaimu Isa ja Pojaga samale astmele.
Peetrus ütles Ananiasele, et Pühale Vaimule valetades oli ta valetanud Jumalale, mitte inimestele (Ap 5:3–4).
„Püha Vaim on kõikvõimas. Ta jagab vaimulikke ande nii, nagu Ta ise tahab (1Kr 12:11). Ta on kõikjal olev – Ta jääb oma rahva keskele igavesti (Jh 14:16). Keegi ei saa Tema mõju eest põgeneda (Ps 139:7–10). Ta on ka kõiketeadja, sest „Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused,“ ja ükski ei tea „Jumala mõtteid peale Jumala Vaimu“ (1Kr 2:10, 11).
Ellen White uskus kõigutamatult Püha Vaimu isikulisust. „Me peame mõistma, et Püha Vaim, kes on sama võrra isik kui Jumal on isik, kõnnib meie keskel.“ („Evangelism“, lk 616)
Kokkuvõte
Jälle on käes ajad, mil kolmainsuse õpetus on seitsmenda päeva adventistide koguduses löögi all. Siinne uurimus Vanast ja Uuest Testamendist annab mõned selged vastused, mida toetab kõikumatult ka Ellen White. Oleme näinud, et kolmainsus on mitmuslik, et Jeesus on Jumal, et Ta on eksisteerinud igavesti koos Isaga ja et Püha Vaim on kolmainsuse kolmas liige. Spetsiifilisemad küsimused, mis puudutavad kolmainsuse üksikasju, Püha Vaimu täpset olemust, Kristuse igavikulisust või seda, kas Kristuse poja-seisus ja alistumine on igavene või mitte, on jäetud vastamata.
Kõige parem viis raskeid piiblitekste mõista on vaadelda neid ülejäänud Pühakirja valguses. Ei ole hea, kui koguduses tekib kolmainsuse nüansside mõistmisel lahkarvamusi. Kuigi kolmainsuse müsteerium jääb piiratud inimeste jaoks alati saladuseks, on see ometi piibellik õpetus, mida toetab ka prohvetikuulutamise hääl ja mille meie kogudus on vastu võtnud kui ühe 28st põhitõest.
Gerhard Pfandl
Piibliuurimise instituut, Silver Spring USA
Tõlkinud Mervi Kalmus
In English