Robotite, antidepressantide ja meelelahutuse ajastu

Avaldatud 12.4.2020, autor Liina Lukk, allikas Meie Aeg

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis masinad ei ole kunagi minu kõige paremad sõbrad olnud. Kui nüüdseks on mobiiltelefon, suurel osal ka nutitelefon, saanud paljudele elu lahutamatuks osaks, pole mul kunagi olnud nende viimaseid mudeleid või kõige moodsamaid funktsioone. Mind lihtsalt ei huvita masinad. Ma elan nendega, jah – sõidan autoga, vaatan telekat, kasutan internetti, kuid sama hästi usun, et mitte midagi poleks viga, kui neid ei oleks. Ja kui arvuti otsustab lakata minuga koostööd tegemast, siis nii see jääbki, kuni keegi teine ses osas midagi ette võtab. Sama lugu on mobiiltelefoniga – kui mu pere on minuga koos ja kellegi teise telefon sisse lülitatud, võin ma enda oma südame­rahus päevadeks „ära kaotada“. Usun, et tänu sellistele pausidele on võimalik tänapäeval ellu jääda. 

Kui palju infot tulvab pidevalt läbi helendavate ekraanide või raadiote meie tuppa, kõrva ja seejärel hinge? Tõenäoliselt, või mis, üsna kindlalt ei ole enamusel sellel infol meile üldsegi mitte hea mõju. Nüüdseks on ka teadlased kindlaks teinud, et kogu see netindus ja nutindus on röövinud inimestelt nii rahu, uneaja kui ka suhtlemise reaalse maailmaga. Lastele on lausa laagrid nutiseadmetest võõrutamiseks, kuigi minu arvates võiks samu abivahendeid ka täiskasvanute peal rakendada. On selge, et enda internetti äraunustamine võib omakorda põhjustada ärevust ja depressiooni, kuna inimese loomulik olek ei ole istuda tundide viisi ühe koha peal ja vaadata ekraani. Meie loomulik olek on liikuda, luua, suhelda ehk siis teisi­sõnu toimetada. Kui veel mõnikümmend aastat tagasi inimene oma toimetustest väsis, istus ta halva ilma puhul akna alla ja vaatas sealt lihtsalt välja – uskumatu, kas pole? 

Kunagi Tartu Linnakodaniku muuseumi külastades jäi mulle eredalt meelde kirjeldus ja vaatepilt, kuidas 19. sajandi perenaise või lihtsalt naiskodaniku käsitöölaud oli ikka akna alla paigutatud, et tal oleks käsitööd tehes vaheldus aknast välja kiigata. Ei mingit televiisorit või surisevat telefoni. Kindlasti oli juba siis mingil kujul olemas depressioon, kuid vähemasti ei olnud see põhjustatud tundide viisi üksinda ekraanide vaatamisest või pidevas infotulvas orienteerumisest. Kui tahtsid naabriga rääkida, läksid ja koputasid uksele, mitte ei saatnud sõnumit. Võimalik, et me pole tänasel päeval oma naabreid reaalselt juba kuid näinudki, kuna ilm on olnud selline, nagu ta on ja kõigil on oma toas meelelahutust küllaga. 

Inimkontakti puutepunkte ja puhkust ekraanidest on jäänud vähemaks. On see hea või halb? Meie individualistlikku maailmavaadet harrastava kultuuri jaoks on see kohati lausa hädavajalik, et naaber liiga palju meie isiklikku sfääri ei tungiks, kuid samas on ka üha enam juttu sellest, et inimeste üks suurimaid probleeme tänapäeval on üksindus. On küll jah telesaated, põnevad filmid ja lõpmatu internet, kuid inimese üks põhivajadusi on olla kontaktis teise füüsilise inimesega. Ja siis hakkab ringlema teema, mille käigus selgub, et see sotsiaalsusest irdunud inimene polegi nii õnnelik ja tegu võib olla lausa depressiooniga, mille käigus võib tänapäeval ka perearst välja kirjutada antidepressandid, mis nüüd kogu tekkinud üksindust või ärevust leevendama peaksid. Samas on kõige selle juures ilmsiks hakanud tulema ka antidepressantide tohutud varjuküljed – kuidas nende kõrvaltoimeteks on paljudel juhtudel ohjeldamatu vägivald, suitsiidikatsete tõus või moraalitunnetuse kadumine. Võibolla olete sattunud nägema dokumentaalfilmi „Tableti sünge pool“ (The Dark Side of a Pill, 2013), mis räägib üsna graafiliselt antidepressantide varjuküljest ja sellest, kuidas iga arst peaks nende väljakirjutamise jätma vaid erandjuhtudeks, kuna tagajärjed võivad olla masendavad ja rikkuda lähikondlastegi elu. Kuigi selle filmi vaatamine nõuab samuti ekraani ees istumist, siis selle võiks ära vaadata, kuna antidepressantide pealetung on viimastel aastakümnetel olnud suur, paljuski inimese mugavuse tõttu võtta isetegemise asemel tablett. Siiski on ilus kuulda, et juba on arste, kes kirjutavad retseptina välja regulaarset looduses käimist ja muid hingetervist korrastavaid teraapiaid. 

Sattusin hiljuti üle pika aja teatrisse, etenduse teema oli inimroboti kasutamine kodutöödes, kuid robotitesse oli programmeeritud ka empaatia, kaunis välimus ja arvutile omane intelligentsus. Kui algus oli roboti tellinud abielupaarile üsna lõbus ja mänguline, läksid asjad lõpuks väga käest ära ja segaseks, kuna ühele osapoolele hakkas see robot etendama koduabilisest suuremat rolli. Samal põhjusel, intiimsuhete loomise eesmärgil, arendatakse ja täiustatakse roboteid ka tänapäeval. Eesmärk paistab olevat pealtnäha üllas – aidata vähendada üksindustunnet. Meie pealtnäha süütu suhe teleka, telefonide ja internetiga on jõudmas sinnamaani, kus inimesed soovivad, et arvutid võtaksid ka inimkuju, kuna reaalse inimesega kontakti saavutamine on muutunud üha keerulisemaks. 

Kust läheb piir meid teenivate masinate vahel ja kas enam lähebki väga selge piir ka inimese ja masina vahel? Oleme ju lausa kokku kleebitud oma tehnoloogiaga. Mis on üks hetk või üritus, kui seda ei jäädvusta – on see üldse päriselt olemas? Või kas inimene on ikka päriselt olemas, kui ta sotsiaalmeedias regulaarselt „nähtav“ ei ole? Mis on telekas, kui ta ei mängi, või telefon, kui ta pidevalt uusi teateid ei saada? Usun, et minu põlvkonna esindajatest on paljud üritanud mingiks ajaperioodiks kasvõi mõnest sotsiaalmeediaplatvormist puhkust võtta ja saanud aru, kui värskendav see on. Ei ole ka erand, kui keegi sellise puhkuse peale ära ehmatab ja paaniliselt ühendust võtab, kuna oled justkui kadunud. On hea, kui inimene mõistab, et helendava ekraaniga ei ole võimalik saavutada kõike ja meil tuleb teha valik, mis on kasulik, mis kahjustab ja mis on lihtsalt ajaraisk. Kogu selle müra keskel on antidepressandid, mida kirjutatakse üsna kergekäeliselt välja nii lastele, noortele kui vanuritele, ilma teadmata, millist mõju need inimese ajule avaldada võivad. 

Miks inimene ei rahuldu sellega, mis tal on, kuigi pealtnäha on ju kõik justkui olemas – mugavused, tehnoloogia ehk robotid, meelelahutus, katus, söök. Ajukeemia on paigast ära, ütlevad mõned. Teised ütlevad selle peale, et see on bluff ja tegelikkus on see, et inimesed ei oska oma emotsioonidega toime tulla ning kõige lihtsam valik on neid tuimestada, valides ravimeid, mille tagajärg võib olla veelgi hullem. 

Jumala Sõna ütleb, et kontakt looduse ja teiste inimestega on enamikule meist terveks funktsioneerimiseks hädavajalik. „Ja Issand Jumal ütles: „Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.” (1Ms 2:18) Psalm 23:2 kirjeldab hästi, kuidas Püha Vaim rahutulva meile arusaadavaks teeb: “Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind.” Ei pooltki sõna meelisütitavast uudisest või tundide viisi siseruumis helendavate asjade vaatamisest. 

Jumala Sõna ütleb, et ebajumalakummardamine on keelatud, kuid just seda tehnoloogia inimese jaoks tänapäeval on – ebajumal. Kui miski võtab ära suure osa meie ajast, kui saaksime selle pühendada pigem oma hinge eest hoolitsemisele, siis on see ebajumal, tahame me seda või ei taha. Matteuse 11:28 ütleb: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” Kõik, mida me tõeliseks hingerahuks vajame, on meil käeulatuses. Kui meil on kõht täis, riided seljas ja katus pea kohal, on meil puudu veel vaid kontakt teiste inimeste ja oma Loojaga. 

Lähme tagasi algusesse – mis oli olemas Eedeni aias, millest me tänapäeva inimene kõige rohkem puudust tunneb, aga ise selle peale sageli ei tule? Ärgem laskem tehnoloogial meie elu, vaimset ja füüsilist tervist üle võtta. Ükski tablett ei saa anda rahu, mis tuleb meie loomu­pärasest suhtlemisvajadusest kaasinimesega, oma probleemidele otsa vaatamisest ja Jumalaga sõbraks saamisest. Tuleme välja oma ekraanide tagant ja vaatame üksteisele otsa, suhtleme ja tegutseme koos. Kui me ei tegutse koos, siis teeme plaane. Need vanad head paberist raamatudki on ühed ütlemata toredad asjad, ja aknast võib näha üsna põnevaid juhtumisi. Emotsioonide tuimestamine erinevate sõltuvuste – interneti, teleka, tableti või mõne muu aine – kaudu ei ole lahendus. Lahendus on seesama vanamoodne elustiil, mida alles hiljaaegu veel elati ja mida paljudes maailma paikades siiamaani harrastatakse. Võime olla õnnelikud, et meil on veel Fred Jüssisid, kes seda maalähedast tõde meelde tuletavad ja julgevad erineda, väites, et õnnelik saab olla ka ilma igasuguse taustamürata ja sellest sõltuvusse laskumata. Usun, et neil on raudne õigus ja targemad proovivad selle omal nahal järele. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat