Üha enam kutsutakse inimesi üles vaatama enda ümber avatud silmadega, nägema väikeseid imelisi ja puudutavaid hetki nii enda elus kui ka ümbritsevas keskkonnas ning seejärel neid talletama, et, positiivsus hinges, jõudsamalt edasi minna.
Veebruarikuu ja sõbrapäeva peale mõeldes on mind ikka kõnetanud kaunis vaatepilt, kui mõni vanapaar käsikäes jalutab. Selles on romantikat, ustavust, usaldust, mõistmist, alandlikkust, üksteise toetamist – kadunud on kiirus ja alles on jäänud nii palju väärtuslikku, püsivat.
Kuidas kasvatada häid suhteid, püsivat lähedust oma paarisuhtes? Millest tuleb see, et inimene, kes oli aastaid tagasi nii kallis, on ühel hetkel kauge ja justkui võõras? Millest selline muutus? Ja kes on muutunud – abikaasa või sina ise?
Kõigile on teada, et kes tahab midagi kasvatada, peab külvama ja saagi saamiseks on vaja pühenduda ning teha järjepidevalt tööd. Paulus kutsus galaatlasi üles laitmatuks eluks ja Gl 6:7 on öeldud: „... sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab.“ Alati ei ole vajaminev töö kontimurdev ega füüsiliselt raske. Suhete hoidmine paistab olevat algul üsnagi lihtne. Praktikas aga on vahel päris raske murda iseennast ja saada seeläbi hea tulemus. Igaühel on võidelda omad võitlused ja teha töö iseendaga, et saada ellu õnnelik rahulolu. See töö on kahesuunaline. Ma ei saa muuta teist inimest enda kõrval selliseks, nagu mina tahan, küll aga saan anda teada oma vajadused ja nõustuda tema tegutsemisega. See nõustumine ei tähenda, et ma lepin jõuetult olukorraga. Selline olukorraga leppimine ei ole jätkusuutlik, selle asemel on meil partneriga võimalus teineteist sügavuti tundma õppida ja avatult rääkida. Kui ma olen valmis võtma teist sellisena, nagu ta on, siis ma aktsepteerin ja austan teda, märkan tema häid omadusi ja tegusid, millega ta näitab oma armastust minu vastu. Kas ma näen neid armastusväljendusi ka siis, kui need pole päris sellised, nagu mina ette kujutan? Austamine ja teineteise aktsepteerimine peab olema loomulikult vastastikune, seda vajab iga inimene. Naiste kohta öeldakse, et nad armastavad kõrvadega ning tahavad oma kaasalt ikka ja jälle kuulda kinnitust armastuse kohta. Mehed jälle ootavad, et naised neid austaksid ja tunnustaksid. Mõlemad ootavad ja vajavad ülesehitavaid sõnu ja tegusid, et suhe toimiks. Kõik inimesed on erinevad, ei saa vaadata kauneid armastusfilme ja leida sealt võtit, kuidas keegi peab käituma. Ei saa ka vaadata teiste paaride suhteid ja loota, et kõik paarid peavad käituma sarnaselt. Kõik inimesed on loodud erinevaks ja peavad leidma ise tee, kus käia üheskoos õnnelikult lõpuni.
Ühise tee käimine on ühelt poolt metafoor kahe inimeste ühiste unistuste ja plaanide kohta, nende valmisoleku kohta tegutseda koos nii rõõmudes kui ka muredes. See tähendab ka, et ühisel teel saavad mõlemad oma tundeid ja vajadusi vabalt väljendada, teades, et kaaslane aktsepteerib neid ja püüab mõista. Teisalt on see ka tegelik ühisel teel käimine, mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes käsikäes käimine, et füüsiliselt teist inimest enda kõrval tunnetada ja teineteist vastastikku toetada. Koos tegutsemiseks tuleb teadlikult aega võtta, et õppida ennast ja oma kaaslast paremini tundma ning kasvada rohkem kokku.
Olgu koos oma kallitega teel käidud aeg tähenduslik. Nautige teineteise lähedust, õppige nägema ja austama üksteises neid omadusi, mis seal on.
In English