Kogemuste kotike

Avaldatud 16.8.2008, autor Eha Lobjakas

Kallis Meie Aja lugeja,
Sinu ees hakkab nüüd iga kuu avanema üks Kogemuste kotike ja nagu nimi ütleb, on see kotike täis kogemusi usuteelt meie armsa Päästja ja Sõbra Jeesuse Kristusega – nii minu kui ka Sinu kogemusi. Sinu kogemused saavad Meie Aja Kogemuste kotikesse aga siis, kui sina otsustad jagada oma väärtuslikke kogemusi selle ajakirja lugejatega. Julgustan Sind seda tegema Piibli sõnadega 5. Moosese raamatust: „Tuleta meelde kogu teekonda, mida Jehoova, su Jumal, sind on lasknud käia” ja Jesaja raamatust: „Ülistage Jehoovat, sest Tema on teinud suuri asju, saagu see teatavaks kogu maal!” (Js.12,5).

Mõni aasta tagasi viisime Arved Lindiga Rapla koguduse juures läbi vestlusringi, millest võtsid osa nii koguduse liikmed kui ka linnarahvas. Kuna osa sellest kogunemisest kulus ikka vaimulike kogemuste jagamisele, oli Arvedil tavaks selle kohta öelda, et nüüd teeme lahti kogemuste kotikese. Sealt siis ongi pärit meie uue rubriigi nimi.

Ma usun, et me kõigi suurim kogemus on kohtumine meie Õnnistegijaga Tema Risti all, imelise andestuse kogemine ja rõõm teadmisest, et edasi ei minda enam üksi. Kas sa tahaksid jagada oma rõõmu? Sest rahvatarkuski ütleb ju, et rõõm kasvab jagades. Aga kas pole nii, et kogu meie usuelu on üks suur kogemus – seda muidugi juhul, kui astume päev-päevalt oma Päästjaga ja kogeme Tema imelist tööd enda elus ja südames ning näeme, kuidas Tema meid päästesõnumi viimisel kasutab.

Endale suure üllatusena olen kuulnud mõne kristlase suust mõtet, et Jumalat ei tohi väikeste asjade pärast tülitada. Millised asjad on suured ja millised väikesed ja kes selle üle otsustab? Ja kuidas mõista siis Paulust, kes kirjutab tessalooniklastele, et nad palvetaksid lakkamata (1Ts 5:17) ning filiplastele: „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks” (Fi 4:6)? Olen kuulnud ka nimetatavat meie „väikeseid” kogemusi „kadunud kalossi leidmise lugudeks”. Aga kui minu „kaloss” on kadunud, siis on selle leidmine minu jaoks sellel hetkel oluline, eriti kui tegemist on minu ainsa „kalossi”-paariga, milleta ma ei saa ei naabritädile puid viia ega ka mõne tuttavaga kokku saada selleks, et teda natukenegi usuteel kinnitada. Aga see on ju ometi iga kristlase kohus? Pealegi tahaksin mina oma laste elust rohkem teada ja osa võtta, kui vaid erakorralise meditsiini osakonda mängides ja lootusetuid olukordi kahjuks tihti tagantjärele lahendades. Ja ma usun, et Jumal, kes armastab mind palju rohkem kui mina oma lapsi, ootab ja igatseb, et ma Temaga jagaksin kõike, millega ma siin maisel teel kokku puutun. Seda enam, et Jeesus Kristus on olnud meiega täpselt samas olukorras ja teab täpselt, mida me tunneme.

Täna võtangi Kogemuste kotikesest kogemuse, mis sai omamoodi tõukeks ka selle rubriigi tekkimisel ja millel on hoopis sügavam vaimulik moraal, kui esialgu paistab. Nimelt toimus Türil Meie Aja tegijate piknik ja meie koos Janne (Kütimaa) ja Kristjaniga (Kalmus) pidime Tallinnast sellele üritusele sõitma. Aga, oh häda! 20 minutit enne kokkulepitud väljasõiduaega helistas Janne ja teatas, et tema auto võtmed on kadunud. Ta oli neid juba tükk aega otsinud, aga ei midagi. Leppisime kokku, et palvetame selle „kadunud kalossi” ehk Janne autovõtmete leidmise pärast. Minutitki ei möödunud, ma jõudsin vaevalt palve lõppu „aamen” öelda, kui Janne juba helistas ja hõisates teatas, et ta oli palveks põlvedele langenud ja võtmed leidnud. Ja me võisime Türile sõita. Mina hakkasin aga mõtlema selle olukorra vaimuliku mõtte peale. Just seda osa, et ka meie leiame võtmed, kui põlvedel oleme. Kui Jeesus lubas kord Peetrusele taevariigi võtmed anda, ei tähendanud see ju mitte, et Peetrus seisaks paradiisivärava ees ja otsustaks, keda sisse lasta – nagu seda kujutatakse loendamatutes anekdootides – vaid need võtmed olid Elusõnad, evangeelium, mis pidi avama inimestele tee taevasse. Igaüks meist võib põlvedel neid võtmeid otsida ja leida, et Jumal saaks meid siis kasutada maailma ilusaimas töös – patuste päästmise töös – et see Temaga ühes ikkes evangeeliumi kuulutamine saaks meie suurimaks kogemuseks Temaga käimisel. Kogemuseks, mida tasub jagada ka Meie Aja veergudel. Nii et, kui sa vajad võtit – ükskõik siis millist – lange põlvedele. Keegi on öelnud, et iga meie probleemi kaugus selle lahendusest on võrdeline meie põlvede kõrgusega maast.

Kogemuste jagamisel hakkab toimuma midagi huvitavat. Nimelt meenuvad kuulajatele kogemused nende oma usuteel. Nii juhtus ka minuga. Kui ma Merivälja grupis meie võtmelugu rääkisin, selgus, et Kristelil (Stamm) oli just neil päevil olnud samasugune olukord. Ta oli just oma väikese tütrega õue minemas, kui selgus, et lapse joogikruusi kaas on kadunud. Kristel tormas tükk aega seda kaant otsides mööda tuba ringi, siis langes põlvedele palvele – ja sealt see kaas talle vastu vaataski. See oli jällegi üks neist „kadunud kalossidest”, aga ilma selleta paraku hakkama ei saanud.

Sa oled kindlasti Piiblist lugenud Jeesuse sõnu: „Vaata, ma olen seadnud su ette avatud ukse” (Ilm 3:8), mis muidugi tähendab seda, et oma julma ja kohutava ristisurma läbi on Jeesus juba avanud meile tee Isa juurde ja ühel päeval on meile avatud ka Taevase Jeruusalemma pärlivärav. Vahel aga on nii, et võti on küll olemas, aga see on teisel pool kinnist ust. Just selline lugu juhtus ühel 1993. aasta päeval meie õe Margega (Grimstad). Me kogunesime ühe seltskonnaga kiriku juures, et sõita Pärnusse õhtust jumalateenistust sisustama ja ootasime Marget, kes ei tulnud ega tulnud. Kuna tol ajal ei olnud meil mobiiltelefone ja Marge kodune telefon ei vastanud, asusime peale pikka ootamist Marge poole teele. Kui me tema maja juurde jõudsime, tuli meile vastu õnnelik Marge, kes rääkis meile, kuidas ta jäi oma korteri ukse taha nii, et uks läks sneprisse ja võtmed tuppa. Tükk aega palvetas Marge ukse taga, et Jumal saadaks õe kiiresti koju ja ta saaks sisse, et riideid vahetada ja Pärnusse sõita, aga õde ei tulnud. Siis läks Marge pärast palvetamist uuesti ukse juurde ja proovis ust avada ning uks avanes. Jeesus oli seadnud ka Marge ette avatud ukse – sel korral oli see tema kodu uks.

Astu siis sinagi sisse Jeesuse poolt avatud uksest ja võta alandlikult Tema käest vastu võtmed, mis tõesti avavad uksi ja mitte ainult korteriuksi. Võta kaasa uste Avaja. Olgu Sinu elu täis Tema tundmist ja Tema armastust, mida Sa muidugi tahad kõigile jagada. Üks võimalus selleks on ka see rubriik.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat