Ma olen 15 aasta jooksul mitmel korral edukalt tööle kandideerinud. Eranditult igal korral on mul tulnud tõestada oma pädevust, kogemust, sobivaid iseloomuomadusi ja motiveeritust. Kui keegi küsiks minult nõu, kuidas töövestlusel edukas olla, tuleks esimesena pähe soovitus olla enesekindel ja uskuda endasse. Minu kogemus näitas, et see töötas...
Miks ma räägin minevikus? Sest kogemus tegutsemisest Jumala heaks on pea peale pööranud kõik arusaamad sellest, kuidas olla töös edukas.
Kui te vaid teaksite, kui palju kordi olen ma istunud puhta lehe ees täie veendumusega, et mul ei ole mitte midagi öelda, või kui tihti küsin ma Jumalalt, kas ei ole ehk kedagi paremat, keda kasutada. Ja see ei ole poos või soov saada kinnitust vastupidisele – ma olengi ise täiesti võimetu tegema seda, mida Jumal minult ootab.
Loogiliselt võttes on see olukord jabur. Miks peaks tööandja kõigist headest valikutest rakendama inimese, kes on sügavalt veendunud, et ta on tööks kõlbmatu?
Ligikaudu kolm ja pool tuhat aastat tagasi seisis üks inimene samasuguse küsimuse ees. Olles 40 aastat lambaid ja kitsi karjatanud, ei olnud see mees ja tema CV inimeste loogika järgi sobiv juhtimaks väga keerulises olukorras tervet rahvast.
Kui Jumal kõneleb Moosesega, et läkitada teda vaarao juurde iisraeli rahvast vabastama, ei ole Moosese vastus: „Ma olen parim mees sellele tööle! See on hea valik, sest mina tean, kuidas seda teha, mul on teadmised ja kogemus ja vajalikud iseloomuomadused!“ Ei. Mooses vastab: „Kes olen mina...“ (2Ms 3:11)
Mooses mõistab, et ta ei ole maailma standardite järgi parim mees sellele tööle. Tema karjäär iisraeli vabastajana ei olnud seni just paljutõotav olnud. Võimude poolt tagaotsitava mõrvarina 40 aastat loomi karjatada – resümees ei tunnista see erilisest juhtimisvõimekusest. Lisaks mõistab ta, et talle ei ole antud juhtidele vajalikke omadusi, nagu kõneoskus.
Kuid Jumal teeb selle pakkumise just temale. Mooses ei ole kohe nõus. Jumal peab teda mitmel erineval moel veenma ning talle kinnitama, et Tema ise on Moosesega ja Issandale ei ole miski võimatu.
Kuigi ma ei kõlbaks Moosese sandaalegi puhastama, on siiski huvitav mõelda, mida teeksin sellises olukorras mina.
Milline tahes on ülesanne, mida Jumal mind tegema saadab, kas ma vaatan ülesandega silmitsi seistes iseenda piiratusele või usaldan Jumala suurust ja vägevust?
Kas iga tühi paberileht, hingamispäevakool, lastejutt, piiblitund või abivajav inimene paneb mind muretsema seepärast, et mul ei ole midagi öelda, et ma ei oska kõneleda, ei oma kogemusi Piibli õpetamisel, lastega tegelemisel või mul on vähe aega, raha, võimalusi?
Või olen ma iga sellise väljakutsega silmitsi seistes valmis oma käe Jumala kätte panema ja ütlema: „Ma suudan kõik Tema läbi, kes teeb mind vägevaks“? (Fl 14:13)
Võttes vastu ülesandeid Jumalalt (mis tulevad enamasti teiste inimeste vahendusel), võime ära unustada kogu ilmaliku loogika sellest, kes on tööks parim kandidaat. Me ei ole Jumala jaoks pelgalt inimressurss, mida hinnata objektiivsete parameetrite alusel. Tema otsib usaldavat südant, mis on valmis laskma end kasutada. Ja kõik, mis meil puudu jääb, kompenseerib Tema piiritu tugevus, tarkus, jõud ja armastus.
„Ära karda, ussike Jaakob, väetike Iisrael, mina aitan sind, ütleb Issand ja su lunastaja, Iisraeli Püha.“
(Js 41:14)
Sina oledki ainuke kandidaat. Luba end kasutada.
In English