Jaakobuse kiri

Avaldatud 10.8.2019, autor Mervi Kalmus, allikas Meie Aeg

Artikkel sarjast Uue testamendi kaanon

Uue Testamendi lõpus, enne Ilmutusraamatut, on terve peotäis lühikesi kirjakesi, mille autoriteks on Peetrus, Johannes, Juuda ja Jaakobus. Tihti jäävad need evangeeliumite ja suure kirjamehe Pauluse tööde varju, saades tagasihoidlikumat tähelepanu. Jaakobuse kirja on nimetatud lausa teise testamendi junk mail’iks (rämpspost e k), mis ei küündi oma teoloogia poolest teiste Uue Testamendi kirjutiste tasemele. Veelgi enam, Jaakobuse kiri kõikus 200–300 aastat kristliku kaanoni serval – veel kolmandal ja neljandalgi sajandil oli neid, kes olid seda meelt, et see raamat ei peaks Pühakirja hulka kuuluma. Nendele ajaloolistele kõhklustele lisas oma osa ka Martin Luther, kes oleks tahtnud parema meelega selle kirja Uuest Testamendist välja visata ja kes ütles Jaakobuse kohta – talle omaselt – väga krõbedaid sõnu. 

Miks on siis Jaakobuse kiri teiste Uue Testamendi kirjade kõrval sellisesse väiksema venna ossa sattunud? Esimestel sajanditel võisid kirja kanoonilisuse vastu sõna võtta rikkad ja mõjukad kristlased, kelle konnasilmadel Jaakobus ilma valehäbita tallas. Jaakobusel oli nii mõndagi öelda jõukate kristlaste elustiili kohta, samuti ei väsinud ta kordamast seda, et vaeseid enda hulgas tuleb toetada ja õiglaselt kohelda. Kuid mille pärast teenis Jaakobus ära Martin Lutheri pahameeletormi? Küllap ikka selle pärast, et Jaakobus ei kõnele Pauluse viisil õigeksmõistmisest usu läbi, mis oli Lutheri jaoks kõige olulisemaks doktriiniks kogu Uues Testamendis. Vastupidi, Jaakobuse kirja võis ja võib siiani vaadata kui legalistlikku kirjatükki, mis kõneleb tegude olulisusest ega maini sõnagagi selliseid kristluse põhiõpetusi nagu lunastus, ristisurm, ülestõusmine, Püha Vaimu annid, pühaõhtusöömaaeg või koguduse organisatsioon. Jeesustki mainitakse selles kirjas vaid põgusalt. 

Tegelikult tegi Martin Luther sellega, et mõõtis Jaakobust Pauluse mõõdupuuga ja leidis ta kerge olevat, vea. Talle läksid kõige enam korda süvateoloogilised mõtisklused pääste teemal, kuid ta ei osanud vääriliselt hinnata praktilist eetikat, mille valdkonda Jaakobuse kiri liigitub. Aga hea on meeles pidada, et praktilised nõuanded kasvavad välja süvateoloogiast ja neilgi on koguduse ja usklike elus väga oluline roll. Ehk teisisõnu, see mida ja kuidas me teeme, kasvab välja sellest, mida me usume, ning mõlemal on kaalu. Jaakobuse raamatu 108 salmis on umbes kuuskümmend käskiva kõneviisi vormi. Mitte üheski teises Uue Testamendi raamatus ei ole käskiva kõneviisi kontsentratsioon sedavõrd suur. Seega ei ole Jaakobuse eesmärgiks mitte niivõrd teoreetilist teavet edastada kuivõrd käskida, üles kutsuda ja innustada. Jaakobus on üks praktiline teoloog ja tõsiselt tulihingeline kogudusejuht, kellel on siiras mure koguduse elu pärast ning kelle kiri kasvab välja tema igapäevasest kogemusest inimestega töötamisel. On ilmselge, et Jaakobus teab imehästi, mis toimub Jeruusalemma ja teiste ümberkaudsete koguduste igapäevases elus. Tal on käsi pulsil.

Teise põhjuse, miks Jaakobuse kiri on just selline, nagu ta on, võib leida kirja kirjutamise ajast. On piibliuurijaid, kes on seda meelt, et Jaakobuse kiri on kõige varasem Uue Testamendi kirjutis üldse ja et selle võiks dateerida aega enne Jeruusalemma „peakonverentsi“ koosolekut aastal 49 (Ap 15. ptk). Kui see on tõsi, siis ei ole suurte teoloogiliste teemade puudumist keeruline selgitada. Aastal 49 ei olnud Pauluse täht veel kogu oma hiilguses särama löönud, ja just Paulus oli see, kes kujundas oma kirjade ning õpetuse kaudu varajase kristluse teoloogilise palge. Kuni Pauluse geniaalse teoloogiatööni olid paljud doktriinid koguduses vaid embrüostaadiumis. Aastal 49 ei olnud kristlus veel judaismistki selgelt eraldunud, kristlased käisid endiselt templis Jumalat kiitmas ja suurem osa kristlastest olid ikka veel juudid, kellega käis kaasas kogu nende ajalooline ja religioosne pagas. See aitab mõista, miks on Jaakobuse raamat kõige judaistlikum raamat terves Uues Testamendis, kubisedes viidetest Moosese seadusele ja Vana Testamendi tegelastele. Kui seda raamatut lugeda ja selle keelt kuulata, tulevad silme ette sellised prohvetid nagu Jesaja, Jeremija, Hoosea või Aamos. Jaakobuse hääles on kuulda vanatestamentliku prohveti kõla, kui ta hurjutab kogudust samasuguste pattude pärast, nagu tema eelkäijad kunagi vana Iisraeli hurjutasid: „Kuulge nüüd, te rikkad! Nutke ja halage oma tulevaste hädade pärast. Teie rikkus on kõdunenud ja teie riided on koitanud.“ (Jk 5:1–2) Inimesed, tuleb välja, ei ole Vana Testamendi aegadest alates põrmugi muutunud.

Milline on Jaakobuse raamatu ülesehitus? Kui paljudel teistel Uue Testamendi kirjadel on loogiline ülesehitus ning temaatilised plokid, siis Jaakobuse raamat näeb esmapilgul välja kui teemade segapuder, mille ainsaks ühendajaks on nende praktiline iseloom. Ühtegi väga loogilist ja läbivat teemajoont raamatust ei leia. Kui kirja aga tähelepanelikuma pilguga lugeda, siis üheks punaseks jooneks, mis raamatut läbib, on kannatuste teema. Pastori jaoks, kes on oma inimeste elu suhtes väga tundlik, on ilmselge, et koguduseliikmed elavad keerulises ajas ja kontekstis. Suurem osa neist on vaesed. Neid kiusatakse taga. Aga tema hool on laiem kui vaid isiklik kannatus – ta teab hästi, et iga üksikisiku eluraskus ning käitumine mõjutab ka kõiki teisi tema ümber. Jaakobus tuletab nii oma esimestele kui ka tulevastele lugejatele meelde, et kõige enam vaenatud ja vaevatud inimesed vajavad praktilist abi ning koguduse tuge. Tema ümber on neid, kes ei näe oma tegudel mingeid sotsiaalseid tagajärgi ning kes lisavad vaeste kannatustele veel omalt poolt raskust juurde. Neile ütleb Jaakobus, et nende usk on ilma toetavate tegudeta tühine. Siis nahutab Jaakobus ka neid, kelle elus ei paista ilmnevat tõelist tarkust. Koguduses olevad inimesed – küllap ka väliste stressi­allikate mõjul – on omavahel tülis ning riius. Selle taustal võime näha järjest pingestuvat olukorda Jeruusalemmas, kus erinevate poliitiliste jõudude võitlused mõjutavad ka koguduse sisekliimat (nagu olen näinud ka viimaste riigikogu valimiste mõjusid meie koguduses lainetamas – nii kui poliitikateema üles kerkib, on väike riid majas). Kirja lõpus näeme vilksamisi Vana Testamendi usukangelast Iiobit, keda Jaakobus koguduse silme ette eeskujuks seab. Siin on üks inimene, kelle sisemine usk ja väline elu käisid koos ning kelle vastupidavus kohutavalt raskes olukorras on eeskujuks kõigile usklikele.

Jaakobuse raamat on nagu kristliku elu kasutusjuhend. See on kristluse esimestest päevadest alates inimestele meelde tuletanud, et usk – nagu ka kõik muud põhimõtted – ei saa teisiti, kui et nad avalduvad meie igapäevaelus. Kõik see, mis on meie sees, paistab meie seest ka välja. Dallas Willard ütleb selle kohta tabavalt: „Me ütleme vahel, et inimesed ei ela oma usu vääriliselt. Kuid kõigil neil juhtudel käituvad inimesed tegelikult täpselt oma usu kohaselt. Need on juhud, kus inimeste kõige sügavamad uskumused saavad ilmsiks selle kaudu, mida nad teevad. Me käitume alati oma usu vääriliselt.“ Kõlagu Jaakobuse hoiatused ja üleskutsed kainestavalt ka meile, kui me oma igapäevast elu elame. Ja näidaku meiegi usk meie tegude kaudu oma tõelist palet. 

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat