Kogemuste kotike: Suur Looja Jumal armastab mind

Avaldatud 14.7.2019, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Kevad astub mööda Eestimaad ja loodus, mis pika talve kestel on surmaunes olnud, on uuele elule ärganud. Looduses toimuv viib mõtted Jumala tööle, mis on äratanud või äratab inimhinges uued sihid, uued kiindumused, uue elu. Kõik ei ärka Jumalale kevadel, aga minu elus olid looduse kevad ja Jumala leidmise kevad koos. 

Kolmkümmend aastat tagasi, 21. aprillil 1989, samal kuupäeval selleaastase ülestõusmispühaga, seisin mina, teinud otsuse kuuluda Jumalale, keda ma sel hetkel veel üsna pisut tundsin, Tallinna kiriku ristimisbasseini ääres ning pidasin oma vana elu matuseid ja uuele elule ülestõusmise püha. Just nii nagu Paulus kirjutab kirjas roomlastele: „Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus. Sest kui me oleme ühte kasvanud tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka tema ülestõusmise sarnasusega.” (Rm 6:3–5) Ma läksin ristimisvette sooviga kuuluda täiesti Jumalale, mõistmata, mida selline suremine päriselt tähendab. Tahtsin kuuluda Jumalale, sest Tema oli minu ellu tulnud ja esimest korda oma elus kogesin, et mind armastatakse sõltumata sellest, mida ma olen teinud või teen. Kogesin, et keegi käib minu kõrval, ja olin õnnelik – nagu ei iial varem. Vormistasime selle kogemuse koos Neeme Arrasega meie esimeseks ühiseks lauluks, mis algas sõnadega „Suur Looja Jumal armastab mind ja tahab mu kõrval käia“.

Sellele äratundmisele eelnes aastaid kogemusi, mida ma tagantjärele näen Issanda püüetena saada minu tähelepanu, mina enamasti nendest olukordadest nende toimumise ajal kahjuks suurt ei õppinud ja isegi kui need olukorrad mingil määral minu tähelepanu köitsid, siis oli see lühiajaline mõtlemapanemine ega tõmmanud mind patuteedelt ära. 

Kuna ma kasvasin perekonnas, kus Jumalat ei tuntud, ja ignoreerisin vanaema püüdeid mulle kas või midagi usuga seotut rääkida, olin otse loomulikult seisukohal, et Jumalat ei ole olemas. Olin olnud oktoobrilaps ja kandnud uhkusega rinnas punast tähekest, olin olnud pioneer, tõsi küll mitte eriti ideeline, olin olnud ka komsomolis, kuid seal enam üldse mitte ideeline komnoor; olin komnoor, sest enamasti olid minuealised tol ajal komnoored. Kommunistliku parteiga mul sidemed puudusid, sest parteisse astumise kutse tulemise ajaks olin omandanud piisavalt palju kogemusi mind ümbritsevate parteiliikmete silmakirjalikkusest. 

1976. aastal (olin 17-aastane) kõnetas mind pärast ühe sugulase matust Hiiumaal baptistist õpetaja, kes ütles midagi sellist: „Noh, noor sugulane, jätame siis hüvasti. Sinus on nii palju elurõõmu ja optimismi, Jumal tahab sind kasutada!“ Sel hetkel, kui ta Jumala nime nimetas, panin mina mõttes kõrvad kinni ega kuulanud, mida ta edasi rääkis. Möödus veel seitse aastat minu jumalatus elus, otsisin kogu aeg vastuseid küsimustele: miks me siin oleme? Kust me tuleme? Mis saab pärast surma? … 

1983. aastal sõitsin Kopli trammis ja olin väga õnnetu. Mulle lähenes naeratav naisterahvas, puudutas mind õlast ja ütles: „Teis on nii palju elurõõmu ja optimismi, Jumal tahab teid kasutada.“ Jäin kuulama, sest sel hetkel ei olnud ma ei elurõõmus ega optimistlik, kuid kuna ta järgmisena kutsus mind Oleviste kirikusse, siis mõtlesin, et ega ma sinna ikka ei lähe. 

Möödus veel paar aastat ja me olime töökaaslastega Minski-
lennukis. Ühel töökaaslasel hakkas lennukis paha, ta oli näost hall ja palus, et teda lennukist välja lastaks. Minu kõrval istunud kolleeg, kes oli hiljuti kristlaseks saanud, ütles, et me võiksime selle haige naise pärast Jumalat paluda. Mina küsisin, kuidas see käib. Ta seletas, et kõigepealt tuleb lugeda Meie Isa palve ja see­järel paluda seda, mida vaja on, ja lõppu öelda veel „Jeesuse nimel. Aamen“. Üritasin Meie Isa palve pähe õppida – sellest sõnagi mõistmata – ning pärast seda, kui olime selle ette lugenud, ütlesin ma oma elu esimese palve: „Jumal, kui Sa olemas oled, siis palun aita seda haiget naist. Jeesuse nimel. Aamen!“ Kümne minuti pärast kõndis see haige naine ringi ja tegi nalja – tal oli äkitselt nii hea ja kerge hakanud. Ja mina mõtlesin esimest korda: äkki on Jumal tõesti olemas. 

Sellest ajast alates hakkasin ma raskustes ja hädas olles hüüdma Jumala poole, keda ma tegelikult ei tundnud. Kuna minu töö viis mind sageli lähetustesse kogu tollases Nõukogude Liidus, kus pidin oma asutuse huve kaitsma, tundsin sageli vajadust Jumalat appi paluda ja reeglina tulin ma neilt lähetustelt edukalt tagasi. Kord saadeti mind Moskvasse lähetusele koos komsomoli sekretäriga. Me olime päris täbaras seisus, sest meil oli võimalus tagasi tulla suure trahviga. Ma ütlesin sekretärile, et nüüd hakkame Jumalat paluma, ning ta oli nõus, sest olukord oli pinev. Jumal kuulis meid ja me naasime päris tagasihoidliku trahviga. 

Kord jälle saadeti Siberisse põhjapolaarjoone taha lähetusele minu kristlaseks saanud töökaaslane, mispeale tema teatas, et ilma minuta tema ei lähe. Läksimegi siis koos ja ilmnes, et sinna me küll jõudsime, aga tagasi saada oli peaaegu võimatu. Kuna oli kevadine aeg, tahtsid kõik lõuna poole sõita ning kaks korda päevas sinna lennanud väike lennuk ei suutnud kogu seda rahvast ära vedada. Hakkasime Jumalat paluma, sest minu töökaaslane pidi kindlasti ruttu koju saama, kuna ta oli lubanud ühele vanaprouale tema juubelipeoks kleidi õmmelda. Kui meile sama päeva lõunal üle kisendavate rahvahulkade (kõik nad tahtsid lennukipileteid saada) tagasisõidupiletid ulatati, siis ma seisin seal keset lennujaama ja mul jalad värisesid – selles olukorras oli see minu kui kogenud Venemaa-ränduri jaoks väga suur ime. 

Need olukorrad õpetasid mulle, et minust hoolitakse ja minu palveid kuuldakse, kuid mina ei tundnud ikka veel seda Isikut, kes minu eest niiviisi hoolt kandis. Selle töökaaslase kaudu hakkasid minuni jõudma kristlikud raamatud (hiljem selgus, et tegemist oli adventkoguduse raamatutega), mida ma hea meelega lugesin. Neist sain Jumala kohta palju teada. Mäletan, kuidas ma „Mässavat planeeti“ lugedes leidsin, et surmast on väljapääsutee Jumala Poja ohvris – see oli mulle tohutu tähtsusega avastus. Ühel hetkel sedasama raamatut lugedes sain aru, et abieluvälised suhted on patt, ning otsustasin, et teen sellega lõpu. 

1988. aasta suveks oli minu hinge­seisund jõudnud piirini, kus sisemise tühjuse tajumine oli nii terav, et ma vajasin lahendust. Mul ei olnud Jumalaga isiklikku suhet ja ma ei teadnud ka seda, et see suhe üldse võimalik on, ehkki ma ei kahelnud enam Tema olemasolus. Läksin luterlikku kirikusse, kus olin jõulude ajal ikka käinud, lasin end ristida, sest teadsin, et tahan Jumala juurde tulla. Ka see ei aidanud. Minu elus puudus miski (või Keegi), mis/kes oli eluliselt oluline, aga kuidas puuduvat leida? Ühel hetkel pärast seda, kui olin saanud ühest luterlikust kirikust tagasilöögi, seisin töö juures, käed puusas, meie asutuses töötanud Kaalep Roosilaidi ees ja nõudsin temalt aru, miks Jumal saadab ära Teda otsiva inimese, nii et teda isegi kirikus vastu ei võeta. Kaalep kutsus mind Maria Liivlaidi juurde Piiblit uurima. Marialt sain oma esimese Piibli, mida hoolega uurima asusin. Ühiste piibliuurimiste ja isikliku uurimise teel leidsin oma suhte Jumalaga, keda olin otsinud. Kogesin enneolematut rahu ja rõõmu ning minu elus pöördus kõik pea peale. Õigemini öeldes küll oli kõik enne olnud pea peal ja nüüd sain esimest korda aru, mis siin tegelikult toimub. 

Kord Kadrioru pargis noori puid vaadates nägin, et iga noor puu oli seotud kokku kahe tugipostiga, mis võimaldasid noorel puul korralikult juurduda ja tormides püsti jääda – kuni juur on kindlalt juurdunud. Niiviisi seob Jumal noore kristlase oma tugipostidega kokku, et meie usutaim saaks juurduda ja hakata ülespoole püüdlema. Minu tugipostid olid Maria ja Kaalep, nende juurde sain alati oma küsimuste ja muredega minna ning nad toetasid mind tõeliselt minu usuvõitlemistes. 

Mäletan kevadet 30 aastat tagasi, mäletan, kuidas kõik isegi lõhnas teistmoodi, sest nüüd oli see minu Jumala kevad Tema loodud lillede ja puudega. Kasutasin iga hetke Tema Sõna uurimiseks ja tundsin, et ma astun justkui maast kõrgemal – kõik oli nii imeline ja uus ja samas nii loogiline. Rääkisin Jumalaga oma mõtteis igal võimalusel ja nägin, mida Ta teeb, kui Tema laps palub. Sel ajal ei kujutanud ma ette, kui lähedane võib olla inimese suhe oma Looja ja Lunastajaga, sel ajal sain vaid üsna pealiskaudselt aru, mida Jeesus minu heaks on teinud, enesele suremine oli veel täiesti võõras teema – kuid ma tahtsin olla Tema laps. 

Täna tagasi vaadates olen määratult rikkam, sest mul on palju rohkem aimu Isa armastuse suurusest, ma olen omandanud paljud õppetunnid ja mitte kõik need ei ole tulnud ilma valuta. Nagu Jumal kord Eelijale ütles: „...sul on veel pikk tee ees!“ (1Kn 19:7), nii tean minagi, et mul on pikk tee ees – Jumalal on veel nii palju minu juures tööd teha. Aga ma olen astunud 30 aastat koos oma Issandaga ega ole kordagi kahetsenud otsust Talle kuuluda. Ma ei oleks osanud aimatagi, et Jumal võib olla nii hea ja elu Temaga nii imeline – sõltumata sellest, et ma ei pruugi kõike mõista. 

See ei ole olnud ilma kukkumisteta tee, aga alati on Tema käsi olnud välja sirutatud, et mind üles aidata ja siis koos edasi minna. Selles käes on naelaarmid, mis on löödud minu ja sinu päästmise pärast, naela­armid, mis ei luba meil hetkekski kahelda Jumala armastuse suuruses. Äratundmine, et naelad on ka minu taskus, sai minu usuteel omamoodi murdepunktiks, sest mõistmine, et minu patt on Jeesuse ristile viinud, tegi mind palju alandlikumaks ja ristil täideviidud lunastus ei olnud enam pelgalt ajalooline fakt, nüüd puudutas see südant enneolematul moel ja Jeesus sai minu südamele väga kalliks. 

Ka täna on see naelaarmidega käsi veel välja sirutatud iga inimese poole siin maal ja me ei saa teada, mida Jumalal pakkuda on, kuni me ei usalda panna oma kätt sellesse armastavasse kätte ja Temaga koos astuda sellel maailma kõige ilusamal teel. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat