Kirjad Timoteosele

Avaldatud 4.7.2019, autor Mervi Kalmus, allikas Meie Aeg

Artikkel sarjast Uue testamendi kaanon

Uues Testamendis on terve hulk erinevates kontekstides kirja pandud kirju. On ringkirju, mis on saadetud avalikuks ettelugemiseks terve piirkonna kogudustele, samas on selliseid kirju, mis tegelevad ühe konkreetse koguduse konkreetsete murede ja rõõmudega kindlal ajahetkel. On ka isiklikke kirju. Tavapäraselt mõtlemegi Tiituse ja Timoteose kirjadest kui erakirjadest, mis olid mõeldud isiklikuks juhatuseks noortele kogudusejuhtidele ja mida nood oma elutoa diivanil üksinda lugesid. Tegelikult on aga nende kirjade ülesehitus, stiil ja teemad sellised, et on ilmselge, et needki kirjad olid mõeldud avalikuks lugemiseks koguduse keskel. Kuigi Paulus annab neis kirjades ka isiklikku nõu ja räägib privaatsetel teemadel, on selle privaatsuse taga siiski soov juhendada kogudust tervikuna ning korraldada selle elu kollektiivses mõttes. Lisaks on Pauluse kui vaieldamatu autoriteedi kirjad Timoteosele ja Tiitusele ka nende meeste kogudusliku autoriteedi kinnituseks. Nende kirjade kaudu annab Paulus noortele kogudusetöölistele voli oma käised üles käärida ja koguduses vajalikke muudatusi teha. Ainsaks Uue Testamendi kirjaks, mis ei tundu olevat koguduse kontekstiga eriliselt seotud ja tegeleb vaid eraviisilise küsimusega, on Pauluse kiri Fileemonile. Nii et Timoteosele ja Tiitusele adresseeritud kirjad said avalikult koguduse kooskäimistel ette loetud – võime vaid ette kujutada, millise tundega võis noor Timoteos Pauluse noomimist („Timoteos, hoia enda hoolde antud vara ning pöördu ära jumalakartmatutest tühjadest juttudest“, „Põgene noorusea ihade eest“) ja julgustust („Ärgu keegi mõtelgu üleolevalt sinu noorusest, vaid saa usklikele eeskujuks kõnes, käitumises, armastuses, usus, puhtuses“) kuulata. Kas noorel mehel läksid kõrvad punaseks? 

Kes oli Timoteos? 

Timoteos ei olnud klassikaline pastor tänapäevases mõttes. Kui Paulus oma misjonireisidel kogudusi rajas, siis pani ta aluse ka koguduse administratiivsele struktuurile – kogudust juhtisid kohalikud kogudusevanemad. Aeg-ajalt oli kogudustel rõõm ja ees­õigus vastu võtta ka külastavaid jutlustajaid ning evangeliste (ja kõige varasemal perioodil ka apostleid), aga tänapäevasest „üks kogudus, üks palgaline pastor“ süsteemist ei teadnud nemad veel midagi. Efesose kogudus oli samasugune – kui Paulus nende keskel oma pisaraterohke hüvastijätukõne pidas (Ap 20), oli koguduse juhtkond ehk kogudusevanemad kindlalt paigas. Nii et mida siis Timoteos seal tegi? Tundub, et ta oli Pauluse „erisaadik“ selles piirkonnas. Ta oli Efesosesse saadetud Pauluse enda soovil ning tema esmaseks ülesandeks oli olla kogu Efesose piirkonna koguduste abistaja ja ülevaataja. Ta pidi aitama kogudusel oma jumalateenistusi paremini struktureerida, tema tööks oli koguduse hoole­kande­teenistuse tõhustamine, tema vastutuseks oli ka uute koguduse­vanemate ning diakonite ametissemääramine vastavalt Pauluselt saadud juhistele ja piibel­likele moraalinormidele. Aga tema eriliseks missiooniks oli tagada sealsete koguduste õpetuslik puhtus ja hoolitseda selle eest, et valeõpetused ega väärad praktikad koguduses võimust ei võtaks. Paulus võtab eraldi aega, et hoiatada kogudust nende eest, kes „taganevad usust ja hoiavad eksitajate vaimude ja kurjade vaimude õpetuste poole nende valerääkijate silma­kirjalikkuse mõjul, kes on põletanud tulemärgi oma südame­­tunnistusse“. (1Tm 4:1–2) Kui me mõtleme taas Pauluse hüvastijätukõnele, siis oli ta Efesose kogudusevanemaid hoiatanud, et „pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa, ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonutavad tõde, et vedada jüngreid eneste järele“. 

(Ap 20:29–30) Paulus teadis, et puhta õpetuse säilitamine saab selles koguduses olema raske ülesanne. Küllap sellest ka vajadus saata sinna kanti inimene, kelle põhiliseks jõupingutuseks on koguduse õpetuse ja elu õiges rööpas hoidmine. Lihtne see töö Timoteose jaoks kindlasti ei olnud – ta oli noor (mis võis vanemate koguduseliikmete ja juhtide silmas parajaks pinnuks olla), kaldus veidi tormakalt üht või teist poolt võtma ja hetkiti kahtles ta oma missiooni edukuses. Paulus pidi talle meelde tuletama, et ta jääks ustavalt paigale ega kiirustaks oma tööd läbikukkunuks lugema: „Nagu ma ergutasin sind jääma Efesosse, kui olin minemas Makedooniasse, nii teen ma seda ka nüüd.“ (1Tm 1:3) Lisaks sellele peame meeles pidama, et Paulus ja Timoteos elasid vägagi tormilistel aegadel, mil koguduse elu ja võimalused sõltusid suuresti Roomas valitseva keisri suvadest ja tujudest. Esimene Timoteosele saadetud kiri näib olevat kirjutatud võrdlemisi rahulikel aegadel. See tegeleb koguduse elu korraldamisega kontekstis, kus välised mõjud ei tundu olevat väga suured. Nii on see kiri tavaliselt dateeritud aega enne 64. aasta ränki tagakiusamisi keiser Nero all. 

Teine Timoteosele saadetud kiri on aga kirjutatud juba muutunud oludes ning ka kirja toon on teist­sugune: kogudus kannatab tõsise välise surve ja tagakiusamise all, järjest enam on koguduseliikmeid (ka Pauluse kaastöölisi), kes raskuste keskel evangeeliumi õpetusest ja koguduse osadusest lahti ütlevad, ning Paulus tõmbab oma teenistuse otsi kokku. Nii teises Timoteose kirjas kui ka Tiituse kirjas on vihjeid selle kohta, et kristlus oli kuulutatud ebaseaduslikuks, või vähemalt selle kohta, et kristlaste tegevust oli tugevalt piiratud. Pauluse sõnad Timoteosele, et „mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu“ (2Tm 4:6–7), viitavad sellele, et ta teadis, et see kiri jääb tema viimaseks. Traditsiooniliselt ongi teist Timoteose kirja peetud Pauluse viimaseks kirjatööks enne tema märtrisurma 67. aasta paiku. 

Mulle meenub hiljuti kuuldud lausekatke, et „kui olukord algristikoguduses oleks olnud nii ilus ja puhas, kui me seda endale ette kujutame, siis oleks Uus Testament kordades lühem kui praegu“. Lugedes Timoteose kirju, peame tõdema, et neis kirjeldatakse kogudusetööd, mida segavad ning takistavad nii sisemised kui ka välised pinged. Need on kirjutatud mehele, kelle hinges on vahel kahtlus, kas ta ikka jaksab ja tahab koguduse juhtimise tööd teha. See on olukord, mis on kaugel ideaalist. Ja ometi ei jää neist kirjadest meelde mitte koguduse mured ning takistused, vaid autori isalik hool ja lootus ja kannatlikkus ja armastus. Paulusel on usku kogudusse ja Paulusel on usku oma noorde sõpra ning kõige rohkem on tal usku Jumala vägevasse juhatusse. Kui me neid poolavalikke-pool­isiklikke kirju loeme ja mõtleme praegusele maailmale ning koguduse muredele selle maailma keskel, siis olgu need kirjad meilegi lootuse ja juhatuse ning lohutuse allikaks. Ja eriliselt soovitan neid kirju kõigile noortele kogudusetöölistele. Lugesin neid oma kogudusetöö algusperioodil palju kordi, hinges suur igatsus selle järele, et kusagil oleks mõni vana kogenud pastor, kes mullegi selliseid kirju kirjutaks, kes võtaks mindki juhatada ja julgustada. Sellest ajast on Timoteose kirjadest pärit mõned mu lemmiktekstid: „Aga suures majas ei ole üksnes kuld- ja hõbeastjaid, vaid neid on ka puust ja savist – osa auliseks, osa autuks tarbeks. Kui nüüd keegi end puhastab neist vigadest, siis ta saab auliseks astjaks, pühitsetuks ja peremehele kasulikuks, valmiks igale heale teole.“ (2Tm 2:20–21) „Keegi ei peaks suhtuma sinusse su nooruse tõttu üleolevalt. Ole ustavatele eeskujuks kõnes, käitumises, armastuses, usus ja kõlbelises puhtuses. Kuni ma tulen, keskendu ettelugemisele, nõuandmisele ja õpetamisele. Ära suhtu hooletult andi, mis anti sulle kooskõlas sinu kohta lausutud prohvetlike sõnadega, kui vanematekogu pani käed sinu peale. Mõtiskle nende asjade üle, tee seda kõike pühendumusega, et su edenemine oleks ilmne kõigile. Jälgi ennast ja seda, kuidas sa õpetad. Jää selle kõige juurde, sest nõnda päästad sa nii enda kui ka need, kes sind kuulda võtavad.“ (1Tm 4:12–16, Uue Maailma tõlge) 

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat