Jälgimise all

Avaldatud 2.7.2019, autor Indrek Ploompuu, allikas Meie Aeg

Kujutage ette, et lähete oma tavapärasesse poodi sisseoste tegema. Koduse külmkapi sisu vajab täiendust ning võib-olla on asja mõnda teisegi osakonda. Poe sissekäigu juures liitub teiega aga üks töötaja, kes saadab teid kogu külastuse vältel. Ta jälgib teie kõrval seistes, kuidas te tooteid välja valite ning ostukorvi panete. Ta vaatab kullipilgul, mida te seal põues nii pikalt sobrate, kui rahakotti välja võtma hakkate. Selline poekülastus poleks küll kuigi meeldiv, eks ole? Austage minu privaatsust, palun! Õnneks päriselus need asjad nii hullud ei ole, aga jälgitakse meid küll. Hiljuti oma kodupoes käies täheldasin, et kaamerasilmi oli päris paljudes kohtades. Sissekäigu juures on peegliks maskeeritud aken, mille taga treenitud silmad poeriiulite vahel toimuvat jälgivad. Lisaks, kliendikaardi programmi abil teab poekett täpselt, mida ma kuskilt ostnud olen. Natuke imelik tunne tekkis. Mida sellest arvata?

Kaamerad avalikes kohtades on muidugi kõigest jäämäe tipp. Koos tehnoloogia arenguga on ka jälgimismaania plahvatuslikult levinud. Võimalik on jälgida meie mobiiltelefonide kõnelogisid, asukohta, sõnumeid. Kindlasti pakub erinevatele osapooltele huvi ka meie arvuti ja nutitelefoni internetikasutus (milliseid lehekülgi me külastame) ning e-kirjade ja sotsiaalmeedia vestluste sisu. Silma saab peal hoida ka kõigil meie ostudel, auto tankimistel, piletiga reisimistel, hotellitoa broneeringutel jms. Tagatipuks soovitan ju ka ma ise inimestel oma piltidest ja teistest tähtsatest andmetest varukoopia internetti ehk nii-öelda pilve teha. Ka neile on seetõttu kolmandatel osapooltel teoreetiliselt ligipääs olemas.

Sellest kõigest lähtuvalt ongi viimasel ajal maailma raputanud paljude inimeste privaatsust puudutavad skandaalid. Vast suurima tähelepanu all on küsimus, mida teevad meie andmetega suurfirmad, mille teenuseid me interneti kaudu igapäevaselt kasutame — Google, Facebook, Amazon jt. Samuti on palju jutuainet pakkunud valitsuste luureprogrammid, mis koostöös nende samade ettevõtetega inimeste privaatsuse ohtu seavad. Küberkaitsest ja andmeleketest kirjutatakse uudistes pea iga päev. Kas sellist tehnoloogilist revolutsiooni me tahtsimegi? Igal pool ja igal võimalusel võidakse meid jälgida. Kuidas ma sellest pääsen?

Tegelikult ei ole mina üldse see inimene, kes selle kõige pärast muretseks. Kindlasti ei taha ma jahvatada vandenõuteoreetikute veskit, kes ütlevad, et „suur vend jälgib meid kõiki“ või „vältige igasugust tehnoloogiat“. Veel vähem tahan ma külvata hirmu. Kui ma mõtlen selle võimaliku jälgimise peale või arutlen inimestega privaatsuse üle, tekib minus pigem küsimus: „Mida mul varjata on?“ Või kui kuulen, et keegi hirmsasti kardab, kirub ja võitleb näilise privaatsuse eest internetti kasutades, tekib küsimus: „Mida sul varjata on?“ Loomulikult on elementaarne privaatsus oluline ja vajalik. Keegi ei tahaks ju elada klaasist toas keset linnatänavat. Aga kas ma tõesti peaksin kartma seda, et äkki keegi mind kuskilt nurga tagant piilub?

On olemas veel üks isik, kes meid tegelikult kogu aeg jälgib — Jumal. Tema valvsa pilgu eest ei pääse keegi ega miski. Ta on meid kõiki loonud ja teab meie igat mõtet ja tegu. Ta on meie kõrval mitte ainult siis, kui ostame poest kaupa, vaid ka tänaval, metsas ja kodus. Ta jälgib meie igat sammu. Kas me oleme vahel tabanud ennast mõtlemast, et oleks parem, kui Ta ei näeks seda, mida me parasjagu teeme? Tahaksime me vahel privaatsust Jumala eest? Loomulikult ei soovi keegi meist nii mõelda. Jumala eest tahame me varjata ju neid asju, mille puhul me teame väga hästi, et me ei peaks neid üldse tegema. Me teame, et need kurvastaksid Teda. Me teame, et need kahjustavad meid ennast. Seega, kui me elame oma elu rahus ja rõõmus Jumala palge ees, siis kas ei tundu suvaliste võõraste inimeste ja ettevõtete pilk selle kõrval üsnagi tähtsusetu?

Meid rõõmustab Jumala-poolne jälgimine seetõttu, et mõistame selle kasu meile. Kuidas muidu saaks Ta meid juhatada, õpetada ja hoida, kui mitte pidevalt meie kõrval viibides. Tegelikult on enamik varasemalt kirjeldatud jälgimisolukordadest samuti meile kasulikud. Kaamerad poes on vajalikud varguste ennetamiseks, kaamerad tänaval on julgeoleku tagamiseks, interneti kasutuse ajalugu läheb meil endil tihti vaja (minul küll), teisi andmeid hoitakse pakutavate teenuste kvaliteedi tõstmiseks. Kui luureprogrammide abil hoitakse ära terrori­rünnak, mõistame ka pealtkuulamise positiivset külge. Mobiiltelefoni asukoha positsioneerimist saab kasutada hädaolukorras inimese leidmiseks. Suuri andme­kogusid (ingl k big data) arvutite abil analüüsides võivad teadlased leida lahendusi paljudele praegustele probleemidele, näiteks efektiivsemaid viise haiguste diagnoosimiseks.

Üleüldse on enamik kirjeldatud jälgimisvõimalustest tegelikult vaid teoreetiliselt. Näiteks mobiiltelefoni asukohta saab jälgida ainult mobiilioperaator, e-kirjad ja sõnumid on tihti aga üldse krüpteeritud, mis teeb nende lugemise võõraste poolt väga keeruliseks. Filmidest tuttav stseen, kus taibukas häkker klõbistab klaviatuuri peal, kuni pääseb suurde arvutisüsteemi, ei ole päriselus realistlik. Surve, mida kogu maailma tähelepanu ettevõtetele põhjustab, on väga suur, mistõttu pannakse privaatsusele ja küberturvalisusele tegelikult väga palju rõhku. Andmete kuritarvitamise või lekkimise juhtumid on haruldased ning riputatakse suure kella külge.

Tõsi, mõnes piirkonnas on olukord märksa keerulisem. Näiteks on olemas riike, kus puudub vabadus kehtiva riigikorra vastu arvamust avaldada. Kui telefonikõned, sõnumid ja internetiliiklus on pideva jälgimise all, et kõik teisitimõtlejad vangi panna, muutub privaatsuse küsimus väga aktuaalseks. Inimesed neis riikides kasutavad kõiki võimalusi, et selle jälgimise alt pääseda. Sama lugu on riikidega, kus pole usuvabadust. Kui Jeesuse järgimine võib meid vangi või surma saata, siis võime leida end olukorras, kus meil pole midagi Jumala eest varjata, aga selle maailma eest tahaks peitu pugeda küll. Piibli prohvetikuulutuste valguses võime ette kujutada sellist tulevikku kogu maailma kristlaste jaoks.

Mina soovin oma igapäevast elu elada nii, et mul poleks Jumala eest midagi varjata. Siis ja ainult siis võin ma olla rahuliku südamega, teades, et ma ei püüa Tema pideva jälgimise ja sellega kaasneva juhatuse, õpetuse ja hoidmise eest põgeneda. Ka selle maailma jälgimistuhina keskel püüan ma jääda rahulikuks ning öelda iseendale: „Mida mul varjata on?“ Niikaua kui mu süda on puhas Jeesuse ees, võin olla rahulik ka selle maailma pilkude all. Jah, võib ette tulla olukordi, kus keegi kuritarvitab mu privaatsust kogemata või tahtlikult, mistõttu pean siiski olema tähelepanelik ja ennast vajadusel kaitsma, kuid Jumalaga koos kõndides see mind üldse ei hirmuta. Need kaamerad seal minu kodupoes ei häiri mind absoluutselt. Las jälgivad, kui tahavad. Võib-olla on neil midagi hoopis minult õppida. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat