Kogemuste kotike: Et kogu meie süda oleks Tema oma

Avaldatud 10.6.2019, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Enne abiellumist elasin Tallinnas Sitsi mäel korteris, kuhu päike terve talve jooksul sisse ei paistnud, sest meie aknad olid loodesuunas ja teine korrusmaja oli suhteliselt lähedal kohe meie vastas. Kuna kevad on ikka olnud minu lemmikaastaaeg, siis oli igal aastal omamoodi põnev oodata, millal esimene päikesekiir aknast sisse paistma hakkab. Kui see päev siis viimaks kätte jõudis, olin alati elevil ja õnnelik, kuid üks avastus kaasnes sellega alati veel. Nimelt lendles selles kiirtevi­hus lõpmata hulk väikseid tolmuebemeid, mille olemasolust mul elektrivalguses ega tavalises päevavalguses aimugi polnud. Ja kogu korter vajas selles uues valguses nähtuna põhjalikku puhastamist. Kui Jumala valgus meie südamesse paistab, toimub midagi hoopis kardinaalsemat. Jumal paljastab meis oleva tolmu ja patu ning teeb seda eesmärgiga meid vabastada. Meie puhastamine patust käib mitte seebi ega harjaga, vaid meie pattude eest oma elu andnud Kristuse verega. Mõistes, mida meie eest on tehtud, kuuletume meid armastavale Jumalale ja lubame puhastada meid kõigest, mis meid Jumalast lahutab. Me lubame end parandada, terveks teha. Jumala Sõnast loeme: „Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all!“ (Ml 3:20)

Ka järgmine lugu räägib sellest, kuidas Jumal oma imelist tervendavat tööd teeb. 

Tänan Jumalat nende rikkalike õnnistuste eest, millega Ta meid on üle kullanud. Justnimelt üle kullanud. Nimelt sain hiljuti aru, et olin rikkusi nähes tasapisi nakatunud ilusatest asjadest ja nende võlust. Kandsin selle asja Jumala ette ja lasin neist unistustest lahti – unistusest suurest ilusast majast, paremast autost, ilusatest kvaliteetsetest riietest, ilusast mööblist jne. Samal päeval imestas abikaasa, milleks mulle nii palju erinevaid jakke. Mina aga armastasin erinevaid ilusaid jakke. 

Läksin siis järgmisel hommikul garderoobi ja vaatasin neid.  Need olid tõepoolest ilusad ja neid oli tõepoolest rohkem kui vaja. Kapist vaatas vastu ka kaks vihmamantlit. Meenus piiblisalm, et kui sul on kaks vammust, anna üks ära. Vaatasin neid mantleid ja panin selga.  Need sobisid nagu valatult! Ja need olid kallid mantlid! Aga see miski minu sees ei andnud rahu. Vaatasin enda sisse ja sain aru, et pean õppima asjadest päriselt ka lahti laskma.

Olin just minemas poisse lasteaeda viima. Võtsin mantli ja pakkisin selle kotti. Otsustasin, et kingin selle meie naabrinaisele, kes on tagasihoidlik ja vähenõudlik. Võtsin koti ja kallistasin seda. Ma ju armastasin seda mantlit nii väga! Ütlesin mantlile, et ta oleks uuele perenaisele õnnistuseks ja et Jumala arm on mulle tähtsam kui see. Seejärel palusin Jumalat, et Ta selle mulle kergeks teeks ja et koos mantliga laseksin minna ka kõikidel unistustel ja ilusatel asjadel. Ja teate, mis juhtus! Juhtus palju rohkem kui see, et üks mantel on kapis vähem! 

Ma sain vabaks mingist taagast, millest mul endal aimugi polnud! Ma ei vaata enam internetipoodides ringi, et otsida ilusaid riideid või asju. Ja internetipood on siin saarel üsna ainus moodus asju osta. See aeg ku(u)lub nüüd Jumalale. Ja mitte ainult aeg, vaid ka koht südames. Ma ei olnud teadlikki, et olin olnud sellise koorma all.

Ja teate, mida Jumal peale seda tegi?! Ma olen lausa hädas riietekuhja all, mis  tasuta meieni tuleb. Meile söödeti ette turuhinnast kordi odavam abikaasa venna auto, just nüüd, kui meie kolm last oma turvatoolidega meie vanasse enam lihtsalt ei mahu. Meile saabus just neli suurt(!) pakki kodumaalt just nende toitudega, millest olen nii puudust tundnud. Ja need on komplekteeritud sellise armastuse ja tähelepanelikkusega, et pakke avades ei tulnud sõnadki suust. Raputasin vaid heldinult pead. Need on ainult mõned näited.

Tahan tuua tänu Jumalale selle eest, et Tema tõotused kehtivad. Et me ei pea oma pead ikka mitte millegi pärast vaevama! Tema on juba igaks päevaks asjad sättinud. Me peame vaid Temast kinni hoidma ja Temale vaatama. Et kogu meie aeg oleks Tema oma. Et kogu meie süda oleks Tema oma. Ma ei teadnudki, kui pime ja kurt olen olnud enne, kui Ta vaikselt uksele koputas ja näitas, et Tal on palju rohkem varuks. Ja need on kõigest asjad, mis minuni on jõudnud. Sellest veel tähtsam on üleloomulik rahu, millega ainult Jumal õnnistab. Selles pole muret ega pabistamist. Sest tõesti, Tema oli seal, kui veel väljarohtugi polnud tõusnud, sest Tema polnud lasknud vihmal sadada maa peale. Ja peale seda lõi Jumal imelise paiga siia maakerale. Kõik loomad. Inimese. Ilmastikunähtused. Kõik selle ilu! 

Mis siis minagi muretsen asjade või selle pärast, mis meiega toimub.

Kristi

Jeesus ütles: „Vaadake ette ja hoiduge ahnuse eest; sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!“ (Lk 12:15) ja Tema kutsub olema meid rikkad Jumalas (vt Lk 12:21). Ning Paulus kirjutab: „Sest te tunnete meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et Tema, kuigi Ta oli rikas, sai vaeseks teie pärast, et teie Tema vaesusest saaksite rikkaks.“ (2Kr 8:9) Meie kõik võime olla rikkad Jumalas – see on Kristi tunnistuse sisu. Me kõik võime saada rikkaks selle läbi, et Kristus sai vaeseks meie pärast. Ja meil kõigil on täna võimalik teha seda, mida Kristi tegi; meil on võimalik avada oma riidekapi uks ja vaadata, mis seal sees on. Vaadata mõeldes, kas liigseid riideid meie kapis võiks kasutada keegi, kellel on puudus käes, ja vaadata sinna kappi enne, kui läheme endale riideid juurde muretsema. Riidekappi vaadates võiksime mõelda ka sellele, kas ehk peaks riideid vahetama, nagu Paulus Ef 4:22–24 soovitab: „… et teil tuleb enesest ära heita endise elu poolest vana inimene, kes ennast hävitab järgides petlikke himusid, ja saada uueks oma meele vaimus ning riietuda uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õiguse ja pühaduse sisse.“

Uue inimesega riietumine tähendab Kristuse õiguse rüüga riietumist. See rüü on meile valmis pandud Kolgata vere hinnaga ja seda pakuvad meile naelaarmides käed ning selles valguses on valus kuulda, kui keegi väidab, et kuna me oleme selle rüüga kaetud, pole oluline, kuidas me elame. Kas selliseid väiteid esitavad inimesed on ikka kaetud Kristuse õiguse rüüga? Ellen White kirjutab: „Kuigi Jumal võib olla õiglane ja siiski patuse Kristuse teenete läbi õigeks mõista, ei saa ükski inimene katta oma hinge Kristuse õiguse rüüga, kui ta teeb edasi talle teadaolevat pattu  või jätab täitmata talle teada­olevad kohustused. Enne kui õigeksmõistmine võib aset leida, nõuab Jumal kogu südame alistumist; selleks aga, et inimene võiks õigeksmõistmise säilitada, peab tema elus olema järjepidev kuulekus aktiivse elava usu läbi, mis töötab armastuse kaudu ja puhastab hinge.“ 
(SM,  1kd, lk 366)

Mõnikord tekitab meis hirmu see, kui Jumal üha uusi halbu asju meis esile toob ja meie tahaksime küsida: kas sellele kunagi lõpp ka tuleb? Just samuti nagu kevadel suurenev päikesevalgus paljastab iga tolmukübeme; mida eredamaks muutub valgus, seda selgemini paistab selle valguse sees iga ebakõla. 1893. aasta peakonverentsi bülletäänis lk 404 on kirjas A. T. Jonesi mõte: „Kui Jumal on meile paljastanud patte, millele me kunagi varem pole mõtelnud, siis see näitab vaid seda, et Ta tungib sügavamale ja et lõpuks jõuab Ta põhjani välja. Siis leiab Ta viimse rüveda või ebapuhta asja, mis pole Tema tahtega kooskõlas, ja toob selle esile ja näitab seda meile ning kui meie ütleme, et ma tahan pigem Issandat kui seda –, siis on töö lõpetatud ja iseloomule pannakse elava Jumala pitser.“ 

Jumal peab saama kogu mustuse meie seest välja kaevata ja meie peame soovima sellest loobuda – et meie ja Tema vahel poleks midagi. See on Tema viis meid tervendada, sest patt on haigus ja kui seda välja ei kaevandata, siis see hävitab meid. Meid valmistatakse kohtumiseks oma Jumalaga. Siis on valgus palju eredam kui päikesevalgus ja kui Tema pole saanud kogu pattu meist kätte – sest meie pole nõustunud seda loovutama –, siis kaotab Ta meid. Ja Ta ei taha meid kaotada, sest Ta armastab meid. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat