Valikud

Avaldatud 2.6.2019, autor Liina Lukk, allikas Meie Aeg

Kui ma kinos Eesti juubeliks valminud „Tõe ja õiguse“ Krõõda elust lahkumise episoodi ajal pisaratega võitlesin, hakkas minus paralleelselt toimuma ka üks teine võitlus. Saal oli pilgeni inimesi täis ja minu kõrvale sattus istet võtma meesterahvas, kes just kõige pingelisemate stseenide ajal oma pähklikoti kallal krabistama hakkas ja loomulikult leidis ta selle krabistamise olevat sobiva hetkedel, mil saalis valitses hingemattev vaikus. Kui te olete seda filmi juba ise näinud, siis ma usun, et ehk kujutate ette, kui kohatu see olukord tunduda võis. Ei ole vist vaja pikemalt selgitada minu sees toimunud möllu iga kord, kui see krabin jälle minu tähelepanu nimitegelaste siseheitlustelt ära viis. Kõik need inimese enesega rammukatsumised ekraanilt, mis olid küll seotud tõsisemate olelusvõitlustega, suutsid kõrvuti elama hakata kahe kinosaalis istuva reaalse tegelaskuju vahel. Ometigi pidi ta ju ise ka seda krabinat kuuldes järeldama, et see kedagi häirida võis? Huvitav, kui mitu inimest peale minu veel nendel hetkedel iseendaga maadlema hakkas, et midagi ütlemata jätta?

Kui ma ühe oma sõbraga toimunut arutasin, ütles tema, kes on muidu pigem leebe loomuga, et tema oleks raudselt paar parajat öelnud. Samas istuda veel paar tundi sellesama täiskasvanud inimese kõrval pärast „paari parajat“ ja peale filmi tõtt vaadata poleks kindlasti meeldivate killast olnud. Kuidas oleksite valinud teie? Võibolla isegi pähklikoti krabistamise? Aga kui kõht on tühi, mis siis teha – lasta kinokaaslastel pingeliste vaik-hetkede ajal kõhukorinat kuulata? Ja kinos filmi vaatamisega ju ometi kaasneb söömine. Või äkki oleks ikka pidanud eelnevalt korralikult kõhu täis sööma – oli ju teada, et film kestab nii kaua. Igal sammul valikud – mida teha, kas teha ja miks teha?

Kui nüüd kinosaalist kaugemale vaadata, võib öelda, et inimene pole meie kultuuriruumis vist iial olnud vabam otsustama mille iganes üle rohkem kui praegu. Meie ees on valikud igal sammul ja see on justkui uus trend millegi üle pidevalt otsustada ja siis sellele pigem ka kindlaks jääda. Muidu oled tuulelipp. Vähemalt iseenda arvates. Lapselt oodatakse kooli kõrvalt hobide valimist ja nende juurde püsima jäämist. Gümnaasiumilõpetajalt oodatakse eriala valimist ja järgmise kooli lõpetamist. Kui koolid lõpetatud, tulevad uued valikud – kas ja kuhu reisida, kellega luua perekond, kuidas kasvatada lapsi, kus elada, mida süüa ja kuhu kuuluda. Igale valikule järgneb tagajärg, mida ei ole võimalik ette näha. Isegi kõige õilsamate kavatsustega tehtud valikute puhul võib midagi kapitaalselt untsu minna. Tänu nendele piiramatul hulgal valikutele, mis meie ees täna on, taandub kõik siiski üsna lihtsale alusele: kas me teeme oma valikud üksi, tuginedes inimlikule tarkusele, või teeme need koos Jumalaga. Kirjas filiplastele 4:8 tuletatakse meile meelde, et me oma valikutes mõtleksime sellele, „mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui  miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav“.

Meie aeg lausa nõuab ettenägelikkust, kuna valikute hulk on lõputu ja laieneb jätkuvalt ja ometi teame, et „kitsas on värav“ ja „ahtake tee“ (Mt 7:13). Kas suudame vahet teha, millised valikud meid selles suures valikuvabaduses eri suundadesse lükkavad? Mis meid ajendab ja kas tegutseme hetkeemotsioonide ajel või pärast Jumalaga arupidamist? Tundub, et kõrvulukustav pähkli­kotikrabin võib osutuda üsna kasulikuks valikute tegemise trenniks nii krabistajale kui ka tema kõrval istujale. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat