Peegeldav palveaeg

Avaldatud 13.5.2019, autor Karin Miller, allikas Meie Aeg

Tere jälle! 10-päevane palveaeg on selleks aastaks möödas. Mida Jumalal teile sel korral varuks oli?

Minule oli Jumalal varuks midagi, mida ma tõtt-öelda ei oodanud. Jumal pani sel palveajal minu ette peegli nii, et ma iial ei unustaks, mida ma sealt nägin.

Kõnelgu üks eredaim kogemus sest palveajast ise enese eest.

Käimas on palveaja kuues päev. Oleme abikaasaga igal õhtul pärast tütre uinumist koos palvetanud. Täna on abikaasa tööl ja päev on õhtusse veerenud, jättes seljataha lõputud pisikesed kohustused ja argised väljakutsed. Ootan kannatamatult, et laps jääks unele ning saaksin erilises palves Jumala ette astuda. 

Aga täna ei suju kohe mitte miski. Ei meeldi Mariele täna üldse hambapesu, vajavad nukud just täna piinarikkalt kaua magamapanemist, pid˛aama ei saa ei ise selga ega sobi ka ema abi. Kui lõpuks kõik need asjad läbi häda ikkagi ära on tehtud, suure jagelemise peale lapsega õhtupalve ja piiblijutt loetud ning tuli kustutatud, hingan kergendatult. Varsti on majas vaikus ja saan oma igatsetud aja koos Jumalaga. Aga pimedus ja hetkeline rahu on täna petlikud. Peagi algab suurem trall, mis ei tõota rahu enne paari tundi. 

Kannatan seda mõnda aega, hambad ristis. Kuid siis ma murdun. Tõstan häält, astun toast välja ja löön lastetoa ukse selja taga kinni. 

Nii murdub inimene, kes on püüdnud rahu säilitada ja hästi käituda kogu oma jõudu kokku võttes. Kogu OMA jõudu. 

Paari sekundi jooksul peale ukse kinnilangemist rullub raskete emotsioonide laine minust üle. Seisan ukse taga ja tunnen pahameelt sõnakuulmatu lapse vastu, pettumust, et ma ei ole ikka veel saanud palvetada, ning lõpuks tuleb ka vana sõber Sügav Süütunne. Teate teda ehk – mitte see, mis südame läbi katsub ja Jumala ette alanduma paneb, vaid see teine. See, kes osutab su vigadele ja ütleb: „Näe, mis sa tegid. Oled sa üldse emaks kõlbulik? Ja kui emaks kõlbadki, siis kristlane sa küll ei ole!“ Seisan ukse taga kõigi nende vanade „sõpradega“ ja tunnen, kuidas pettumuse, süü ja südamevalu kuumad pisarad mööda põski alla veerevad. 

Aga äkki kandub läbi kinnise ukse minuni vaikne palve: „Kallis Jeesus, palun puhasta mu emme süda, et ta ei oleks enam kuri. Aamen.“ Seisan veel veidi ja tunnen, kuidas Jumal minu südames vastab lapse palvele. Lähen tagasi tuppa, et näidata lapsele kahetsuse ja alandumise õppetundi ja kinnitada talle, et Jumal kuuleb alati meie palveid.

Kui ma lõpuks palveaja materjalini jõuan, loen kristlasest õpetaja kogemust, kes oma õpilaste käitumise peale ärritub. Loen seda, kuidas need samad mulle tuttavad „sõbrad“ ka tollele õpetajale sisendavad, et tema tegu on andestamatu ja süü liiga suur. Ja tunnen justkui sirutataks üks tugev ja armastav käsi taevast alla, et mulle kinnitada: „Ma teadsin ette, mis sul täna tuleb läbi teha. Ma olin selleks juba valmis pannud andestuse ning abi.“ Jumal mõistis, mida ma tunnen ja kui valus see on. Ta ei lasknud mul peeglisse vaadata mitte seepärast, et mind süüdistada, vaid seepärast, et mind vabaks teha. 

Loen seejärel justkui hingepalsamiks tänuridu, mis ülistavad Issandat selle eest, et isegi kui me langeme, ei hülga Ta meid. Loen Jumala tõotust, et „Ta annab meile andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust“ (1 Jh 1:9). Mõistan selgelt, et seekordne palveaeg on justkui peegel, mis Jumala Sõna valgel kutsub mind nägema oma olukorda. See kutsub mind lahti laskma iseenda püüetest teha õigesti. See kutsub mind uskuma Jumala armastusse ja andestusse ja kinni haarama kogu TEMA jõust. Iga päev, kogu elu. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat