Väärt olemisest

Avaldatud 24.4.2019, autor Heino Lukk, allikas Meie Aeg

Matteuse 8. peatükist loeme: „Aga kui Jeesus tuli Kapernauma, astus tema juurde väeülem ja palus teda: „Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!“ Jeesus ütles talle: „Kas ma tulen ja teen ta terveks?“ Ent väeülem vastas: „Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb! Minagi olen ju inimene meelevalla all, aga minu käsu all on sõdureid ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!“, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!“, siis ta tuleb, ja oma teenijale: „Tee seda!“, siis ta teeb.“ Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes temaga kaasas käisid: „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi!““ 
(Mt 8:5–10)

Jeesus ja Kapernauma väeülem

Sama lugu on kirjas ka Luuka 7. peatükis. Nii Matteus kui ka Luukas toovad ära kõige olulisema, mille tõttu see lugu ilmselt üldse kirja pandud on – see on paganast väeülema usk, millele Jeesus selle juhtumi tunnistajate tähelepanu juhtis. Kuna Matteus jätab nimetamata selle loo mõningaid üksikasju, mida toob ära Luukas, pidades seda ebaoluliseks, ning Luukas omakorda jätab nimetamata selle loo teisi üksikasju, mida toob ära Matteus, siis terviklikuma pildi juhtunust saame, vaadates mõlemas evangeeliumis kirjutatut. Kokkuvõtlikult oli lugu selline. Kapernaumas oli ühe ilmselt roomlasest „väeülema teener, kellest ta isand lugu pidas, haige ja suremas. Kui väeülem sai kuulda Jeesusest, läkitas ta juutide vanemad tema juurde ja palus teda, et ta tuleks ja teeks terveks tema teenri. Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt: „Ta on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid, sest ta armastab meie rahvast, ta on ehitanud meile ka sünagoogi.“ Ja Jeesus läks nendega kaasa. Aga kui ta ei olnud enam kaugel sellest majast, saatis väeülem oma sõbrad talle ütlema: „Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid! Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb!“ (Lk 7:2–7) Nähes, et Jeesus ikka läheneb tema kodule, söandas ta lõpuks ka ise Jeesusele vastu minna ja Talle oma palve esitada, nagu Matteus on selle kirja pannud, mida me just lugesime. Väeülemaga peetud lühivestluse järel pöördus Jeesus kaasa tulnud rahva poole ja tunnustas väeülema erakordset usku. Siis aga „ütles väeülemale: „Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!“ Ja tema teener paranes selsamal tunnil.“ (Mt 8:13) Selles artiklis tahan ma keskenduda mitte selle mehe tähelepanuväärsele usule, vaid väärt olemise küsimusele. Väeülem ütles Jeesusele: „Ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid“. Vaid veidi aega varem olid kohalikud juutide vanemad Jeesust tema teenrit tervistama paludes öelnud, et väeülem „on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid“. Seega siis mõtisklegem väärt olemise teemal. 

Jeesus ja vääritud

Seda, et igaüks on midagi väärt, räägib ka Piibel. Mõnikord on otse kasutatud sõna väärt, teinekord on seda sõna kasutamatagi selge, et räägitakse seda või teist väärt olemisest. Alustagem sellest, et kurjategija on karistust väärt, raskema astme kuriteo puhul raskemat, kergema puhul kergemat. Mooses rääkis, et süüdlast, kes on peksu väärt, tuleb karistada peksuga, aga mitte piiramatu hoopide arvuga (5Ms 25:2); tapjat, kes on surma väärt, tuleb karistada surmaga (4Ms 35:31). Jeesus rääkis, et „tööline on oma palka väärt“ (Lk 10:7). Piibel räägib ka neist, kes on väärt elama igavesti Jumala riigis, aga sellest veidi hiljem. Nüüd pisut sellest, et väeülem ei pidanud end isegi Jeesuse juurde tulemise vääriliseks, rääkimata sellest, et oleks arvanud end seda väärt olevat, et Jeesus oleks endale tema juurde tulemisega tüli teinud. Piibel ei räägi meile, mida väeülem teadis Jeesusest rohkem kui ühest lugupeetud ja silmapaistvast juudi õpetajast, kes ilmses koostöös Jumalaga suutis ka palju inimesi terveks teha. Samas, nagu sellest loost välja tuleb, uskus ta, et tervistamiseks ei pea Jeesus ilmtingimata ise kohale tulema. Siiski, mõttele, et Jeesus võiks tema sulase terveks teha ilma kohale tulemata, ei tulnud ta kohe. Luuka 7:3 loeme: „Kui väeülem sai kuulda Jeesusest, läkitas ta juutide vanemad tema juurde ja palus teda, et ta tuleks ja teeks terveks tema teenri.“ Jeesust lähemalt tundmata ei olnud ta päris kindel, kuidas Jeesus suhtub temasse, paganasse, pealegi Rooma väeülemasse ja ta palvesse, kui ta ise tuleb oma sooviga Jeesuse juurde. Seetõttu saatis ta oma soovi Jeesusele edasi andma mehed, kes olid tema meelest temast väärikamad – juutide vanemad, kellega väeülemal oli hea läbisaamine. Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt: „Ta on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid.“ (Lk 7:4) Juutide vanemad ütlesid Jeesusele, et see väeülem on tõesti seda väärt, et Jeesus läheks ja teeks ta sulase terveks. Nemad ei pakkunud Jeesusele välja tervekstegemist ilma kohale minemata. Väeülem ise ei arvanud ennast väärt olevat, et ise oma palvega Jeesuse juurde tulla. Kui ta lõpuks ikka tuli, siis ütles ta, et ta ei ole väärt, et Jeesus tema koju tuleks, kuna see pole teenri tervistamiseks hädavajalik. Millist Jeesusele tüli tekitamist ta soovis vältida, kui ütles Jeesusele, et ära tee enesele tüli? Kuna väeülem tuli Jeesuse juurde, kui Jeesus oli juba tema kodu lähedal, siis veel natukese maa käimine poleks vast teab kui suur tüli olnud. Kindlasti oleks mingil määral olnud tüli jätta rahvahulga õpetamine natukeseks katki ja minna väeülema majja, aga ma arvan, et väeülem pidas silmas hoopis midagi muud. Kui aastaid hiljem kutsus üks teine Rooma väeülem Peetruse enda juurde, siis Peetrus rääkis talle ja tema juurde kokku tulnuile: „Küllap te teate, et juuda mehel on lubamatu suhelda muulasega või minna tema juurde. Aga Jumal on mulle selgeks teinud, et ühtegi inimest ei tohi nimetada halvaks ega rüvedaks.“ (Ap 10:28) Ilmselt mõtles Kapernauma väeülem, et Jeesus tõmbaks tema koju tulles endale kaela teiste juutide halvakspanu. Ta ei soovinud Jeesusele pahandust. Kui kohalikud juutide vanemad palusid Jeesust tungivalt, et Jeesus läheks ja teeks väeülema sulase terveks, öeldes, et väeülem on seda väärt, siis sellega julgustasid nad Jeesust tema majja minema, andes mõista, et nende poolt ei maksa Jeesusel seetõttu hukkamõistu karta. 

Kaks hinnangut

Selles loos kohtame kahte erinevat, lausa vastandlikku hinnangut sama inimese kohta. Üks oli see, mida inimene endast ise arvas, teine, mida arvasid temast teised. See tuletab meelde Õp 27:2 kirjutatut: „Kiitku sind keegi teine, aga mitte su oma suu, keegi võõras, aga mitte su oma huuled.“ Kuigi seda ei öelda inimese enesehinnangu või teiste poolt temale antud hinnangu kohta, on siinöeldut hea meeles pidada ka enesele hinnangut andes. Inimese enesehinnang võib teiste omaga kokku langeda, aga ei pruugi, seda ka tänapäeval. Oluline on, et inimene oma väärtust üle ei hindaks. Siiski on kõige olulisem Jumala hinnang, sest see on eksimatu. Paulus kirjutas korintlastele: „Aga see on mulle tähtsusetu, kui teie mõistate minu üle kohut... Issand on see, kes minu üle kohut mõistab.“ (1Kr 4:3, 4) See ei tähenda, et teiste hinnang üldse mingit tähtsust ei oma. Näiteks rääkis Paulus, et koguduse juhil peab olema hea maine ka kogukonnas, „hea tunnistus ka neilt, kes on väljaspool kogudust“ (1Tm 3:7). Seega pole teiste hinnang sugugi ebaoluline, aga seda ei või üle tähtsustada, esmatähtis on ikka Jumala hinnang.

Mida me Jumala silmis väärt oleme?

Nüüd aga sellest, mida me Jumala silmis väärt oleme ehk mida räägib sellest Piibel. Piibel ütleb, et kõik inimesed on pattu teinud (Rm 3:23). Kes teisiti arvab, eksib rängalt (1Jh 1:8–10). Kuna patu palk on surm (Rm 6:23), siis iseenesest väärivad kõik inimesed surma, ja seda igaveseks. Aga Piibel räägib ka igavese elu väärimisest Jumala riigis ning seal Jeesusega olemisest. Paulus kirjutas Tessaloonika kogudusele, tunnustades nende usku ja kannatlikkust tagakiusamise keskel, ning julgustas neid, öeldes, „et teid on arvatud Jumala riigi vääriliseks.“ (2Ts 1:5) Neile oma kuulajaist, kes ei uskunud surnute ülestõusmist, rääkis Jeesus elust Jumala riigis: „Selle ajastu lapsed võtavad naisi ja lähevad mehele, aga kes on väärt arvatud saama tolle ajastu osaliseks ja surnuist üles tõusma, need ei võta naist ega lähe mehele, sest nad ei saa enam surra, nad on ju inglite sarnased ja on Jumala pojad, olles ülestõusmise pojad.“ (Lk 20:34–35) Ilmutuses Johannesele Patmose saarel ütles Jeesus: „Kuid Sardeses on sul mõned, kes ei ole määrinud oma rõivaid, ning need saavad kõndida koos minuga valgeis rõivais, sest nad on seda väärt.“ (Ilm 3:4) See Jeesusega koos valgeis rõivais käimine toimub Jumala riigis igaveses elus. Et keegi seda väärt on, pole ei nende inimeste endi ega teiste inimeste arvamus. Seda ütles Jumala Poeg Jeesus. 

...Jumala aust ilma

Siin on kohane peatuda küsimusel, mille tõttu on keegi väärt saama igavesse ellu Jumala riigis, kui kõik on pattu teinud ja on väärt igavest surma. Pöörakem kõigepealt tähelepanu ühele sõnale, mida kasutasid nii Jeesus kui ka Paulus, see sõna on arvatud. Jeesus rääkis neist, „kes on väärt arvatud saama tolle ajastu osaliseks ja surnuist üles tõusma.“ (Lk 20:35) Paulus: „Et teid on arvatud Jumala riigi vääriliseks.“ (2Ts 1:5) See, et kedagi on väärt arvatud või arvatud vääriliseks, räägib tõsiasjast, et nende väärilisus ei tulene neist endist. Tulen nüüd selle juurde, mida kirjutas Paulus roomlastele 6:23. Ma osutasin ainult tema öeldud lause esimesele poolele. Terve lause on aga selline: „Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ Patu palk on küll surm, mille väärt on kõik inimesed, sest nad on selle ära teeninud, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas. Armuand pole väljateenitud palk, vaid on Jumala kingitus, mida pole võimalik mitte kuidagi ära teenida. Teatud mõttes võib küll rääkida ka selle väljateenimisest, aga selle teenis inimestele välja Jumala Poeg Jeesus Kristus, surres patutuna patuste inimeste asemel ja nende eest. Paulus kirjutas roomlastele: „Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.“ (Rm 5:8) Korintlastele kirjutas ta: „Et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades“ (1Kr 15:3). Koloslastele kirjutas ta, et Jeesuses on meil „lunastus, pattude andeksandmine.“ (Kl 1:13–14) Needki, kellest Jeesus rääkis, et nad on väärt kõndima koos Temaga valgeis rõivais, ei olnud kindlasti sellised, kes poleks mitte kunagi pattu teinud, sest kõik on pattu teinud, aga oma patte kahetsedes ja hüljates said nad osa Jumala armuannist. Armu saanuna elasid nad edaspidi Jumala armust end patuga määrimata. 

Nii võib ka igaüks meist, kes teame, et oleme küll pattu teinud, ometi osa saada Jumala armust ning olla väärt arvatud elama igavesti Jumala imelises riigis. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16) 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat