Misjonäriperekond Ondele peeti Tallinnas üllatus-lahkumispidu. Lisatud Delfredi ja Hannah' pöördumine

Avaldatud 19.3.2019

Laupäeval, 15. märtsil peeti Tallinnas Järveotsa gümnaasiumis misjonäriperekond Onde lahkumispidu. Tallinna koguduse noortejuht Priit Põldaru sõnas, et idee selline pidu korraldada käis välja Mariel Peetson ja teised tulid mõttega kohe kaasa.

Peo eesmärk oli Delfredit üllatada, Hannah oli Priidu sõnul üllatuspeost teadlik. „Üritus algas kell viis, aga Delfredile ütlesime, et see on noorteõhtu ja et see algab pool kuus,” rääkis Priit. „Läksime neid oodates saali tahaseina, et nad meid kohe ei näeks.” Perekond Onde sisenedes hüüti koos surprise (üllatus, ing k) ning salajas hoitud lahkumispidu võis alata.

Õhtuse kava sisse mahtus kaks nutiviktoriini: üks Eesti kohta, saamaks teada, mis on Delfredile ja Hannah’le Eestist meelde jäänud, ja teine Norra kohta, et uurida, mil määral nad on kursis oma järgmise töökohariigiga.

Lisaks viktoriinidele pidid Delfred ja Hannah peitepildi peal ära tundma Tallinna adventkiriku. Kavas oli ka vaba mikrofon, mil igaüks, kes soovis, sai erilise päeva puhul perekond Onde poole pöörduda. Tallinna, Kompassi ja Keila kogudus ning Tartu esindajana Annika Kaljuve andsid üle ka oma kingituse. „Kingiandjad rääkisid, kui palju Delfred ja Hannah neile tähendavad, kui südamelähedast tööd nad siin tegid ja kui lähedaseks siinoldud aja jooksul said,” sõnas Priit.

Oma kõne pidasid ja Hannah ja Delfred, kes tänasid selle peo eest. Delfred ütles, et jääb igatsema eesti toitu: kama, kilu ja keefiri. Lisaks rääkis ta, et eestlased ei võta alguses uusi inimesi omaks, aga kui nad ennast avavad, siis lõplikult. „Me ei unusta kunagi eesti rahvast,” ütles ta ning lisas, et räägib Norras, missugused eestlased tegelikult on.

Õhtu jooksul oli avatud ka märkmik, kuhu igaüks sai Delfredile, Hannah’le ja nende tütrele Zionile oma soove ja mõtteid kirjutada.

Koos söödi, lauldi ja nauditi osadust. Õhtu lõpuks lõikasid Delfred ja Hannah koos lahti suure tordi. Õhtu lõpetasid Delfred ja Rain koos palvetades.

Priit ja Mariel tänavad kõiki, kes üllatuspeo korraldamisele kaasa aitasid. „Ürituse käigus ja korraldamise ajal oli palju abi vaja. Aitäh kõigile!” ütles Priit.

Vaata "Ristiinimese" saadet, kus Delfred ja Hannah räägivad oma tööst ja elust Eestis. 

 

Delfredi ja Hannah' pöördumine

Parim lahkumispidu!

Meie nutsime, nemad nutsid ja ruum oli täis nii teismeliste kui ka vanemate inimeste pisaraid, kallistusi ning emotsioone. Õhus oli tunda armastust ja me tundsime seda südames! Me ei osanud seda oodata. Me oleme heas mõttes hämmastunud. Me ei ole veel mõne päeva möödudeski sellest üle saanud. See ongi põhjus, miks see on parim lahkumispidu – me ei osanud seda oodata. Nädala eest oli meil lahkumispidu Kompassis ja veel nädal tagasi adventkirikus Mere puiesteel. Me olime juba kahel korral pisaraid valanud ja arvasime, et nüüd on kõik.

Sel laupäeva õhtul olid Mariel ja Priit mulle broneerinud noorteõhtu ning olin planeerinud haarata võimalusest ja tänada noori ning jätta hüvasti. Seega ütlesin oma tütrele, et pane kummikud jalga ja ole valmis mängima, sest on noorteõhtu. Jõudsime koolimajja umbes veerand kuus, kuigi meile oli öeldud, et õhtu algab pool kuus. Nägime koridoris mõnda inimest, kes ruttu sisse jooksid ja ma mõtlesin, et see on imelik. Igatahes, läksime saali ja seal oli tõeliselt palju inimesi, kes hüüdsid: üllatus! Me olimegi tõesti üllatunud!

Pärast tervitusi ja kallistusi inimestelt Tallinnast ja mujalt me sõime ja me arvasime, et nüüd on kõik, aga nad kavaldasid meid üle! See polnud mingi noorteõhtu, see oli meie kolmas lahkumispidu, seekord korraldatud noorte poolt. Oli mänge, laule ja armsaid sõnumeid, kingitusi, lilli, šokolaadi, kaarte, pilte, T-särke ja söetehnikas portreid ja veel palju muud. Lahkuse, avatuse ja armastuse lõppematud ˛estid! Vau! Seda, kui tänulikud me oleme, ei ole võimalik sõnades väljendada.

Esmaspäeval, kui oli Eesti pastorite tavapärane kokkusaamine – arvake ära – jälle tundeküllane hüvastijätt ja kingitused. See ei lõpegi. Vau! Tegime isekeskis nalja, et nad tahavad ikka väga, et me ära läheksime – pärast kõiki neid hüvastijätte. :)

Eestlased on kõige vaiksemad ja häbelikumad inimesed, kelle seas me siiani oleme töötanud, kuid samas on nende hüvastijätupeod kõige suurejoonelisemad ja uhkemad...

Ka meie eelmised hüvastijätud on olnud täis tundeid ja need on meeldejäävad, kuid see on kaugelt armsaim. Lubage, ma selgitan. Kui me enam kui kaks aastat tagasi siia tulime, oli kõik veidi teistsugune. Me tulime Filipiinidelt ja teiste riikide kogemusega, kus inimesed on väga avatud ja suhtlemisaltid, kuid eestlased olid reserveeritud ja häbelikud. Me palvetasime igal õhtul, et inimesed avaneksid ja lubaksid meid enda südamesse. Me hakkasime inimesi igal hingamispäeval eesmärgipäraselt tervitama, suruma kätt, kallistama – näitama, et me hoolime. Oli naljakaid hetki, kuna sellega ei oldud harjutud, aga me ei andnud alla. Pärast paari kuud inimesed avanesid tasapisi ja avasid meile oma südame ja kodu. Hakkasime saama küllakutseid. Eestlastel võtab enda südame avamine aega, aga kui nad seda teevad, võtavad nad sind nii omaks, nagu sa oleksid kogu aeg nende oma olnud.

Me TÄNAME TEID KÕIKI kogu südamest selle armastuse ja vastuvõtu eest! Kuhu iganes läheme, räägime uhkusega sellest, et me oleme elanud ja teeninud misjonäridena Eestis ja kui lahked siin meie vastu oldi. Eesti on üks parimaid misjonipõlde, kus oleme töötanud. Mitte sellepärast, et meie aeg siin on olnud täiuslik, vaid selle koha kurdude ja keerdude pärast. Me oleme siin palju õppinud ja kasvanud, kuna oleme siin kogenud seda, mida ei osanud oodatagi. Meile öeldi, kui palju meie töö siin on inimesi puudutanud, muutnud, mõjutanud ja õnnistanud. Tegelikult tunneme meie, et meie oleme teid teenides õnnistatud saanud.

Me jääme igatsema Tallinna rahvusvahelist kogudusegruppi (TISDAC), millele aluse panime ja mille nimel palju vaeva nägime. Palun palvetage TISDACi pärast, et ühel päeval võiks sellest saada iseseisev seitsmenda päeva adventistide kogudus. Need inimesed seal on imelised! Me oleme igaühe nende nimel kõvasti tööd teinud! On suur au sel moel Jumala töös osaleda. Olgu Issand kiidetud. Me anname kogu au ja austuse Temale!

Me soovime tänada Eesti liitu eesotsas pastor Ivoga, ja liidu nõukogu. Me täname võimaluse eest siin selles imelises riigis töötada. Me nautisime seda aega siin. Jumal õnnistagu teid kõiki, kui teenite Issandat erinevates kogudustes ja erinevates ülesannetes. Juhtige eeskujuga!

Kuigi see teeb meile haiget, on saabunud aeg lahkuda. Loodame, et jääme teie südamesse ja meelde igaveseks, nii nagu teie olete meie südames ja mõtetes. Me armastame teid!

Pildid: Merilin Peetson

Jaga Facebookis
Vaata lisaks
Loe lisaks
Vaata seotud teemal
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat