Ma ei karda armastust

Kohtumõistmine tavaliste silmade läbi

Ma tean, et ei ole oma murelike küsimustega sellest, kuidas Jumal minu üle kohut mõistab, üksi. Kui kõik, mida ma kunagi olen teinud, on üles kirjutatud, kas ma ei peaks siis hirmul olema? 

Minu küsimused

Ma tean, et minu küsimused ei ole hullumeelsed. Need ei ole ka kohatud. Sest Ta mõistab minu üle kohut just praegu. Seega peaks mul olema mõned faktid, millele toetuda? Mis on vale? Ma ei taha teha valet. Ja: mis on õige? Ja: mis on minu õigused? Ja: kuidas peaksin vaatlema kohtumõistmist selliste salmide valgel nagu see: „Ja kui juba õige pääseb vaevu, kuhu siis satub jumalakartmatu ja patune?“ (1Pt 4:18)? Miks peaksid olud olema nii hirmuäratavad isegi õigete jaoks? Nad pääsevad vaevu! Seega pole teistel lootustki. Ja võib-olla olen see mina, sest ma tean, et ma olen vaevu miskit ja kindlasti mitte õige! Suureks kasvamise ajal olid need küsimused mul kogu aeg kuklas. Ja ma arvan, et paljud võivad minu vastustega suhestuda, kuna ma ei ole pastor ega teoloog, vaid tavaline inimene.

Lapsena

Kasvades adventperes, õppisin, et peaksin alati toimima õigesti, kuna inglid kirjutavad kõik, mida ma teen, üles. Väga oluline oli, et su käed ei logeleks niisama, samuti pidi hoidma silmad ja kõrvad puhtad, mõelda tohtis vaid sellest, mis oli tõde, üllas, õige ja kiiduväärt (Fl 4:8). Mulle öeldi, et lõpuajal pannakse minu elu kõigile vaatamiseks välja. Kui tahes häbiväärne ma ka olen, pean ma teadma, ja kõik teised samuti: Jumal on õiglane. Lapsena oli minu tugevaim motivaator õigesti toimimiseks hirm. 

Adventharidus kodus, koolis ja kirikus õpetas mulle, et Jumal teavitab mind uurimiskohtust. Ma sain aru, et ühel päeval saab „katseaeg“ läbi ja Miikael tõuseb püsti (Tn 12:1). Seejärel need, kes olid õiged, on õiged, ja need, kes ei olnud, kannatavad tagajärgede käes. Mina olin üks neist hirmunud lastest, kes otsustas reegleid järgida: ma tahtsin olla lihtsalt õige.

Teismelisena

Minu headus kestis mõnda aega. Kuid kooliaeg oli keeruline. Paljud minu koolikaaslased pidid olema adventistid, nagu mina, kuid mõnikord oli näha, et nad olid kristlased vaid nime poolest. Me uskusime, et „tagajärgede käes kannatamise“ vältimiseks peab tegema head, kuid minu hirm tuleviku osas jäi alla suuremale hirmule olevikus: mind kohutas mõte sellest, et ma olen kummaline grupist välja jääv tüdruk. Võitluses hirmu ja surve vahel – hirm Jumala ees ja surve kaaslaste poolt – võitis pidevalt surve. Me kõik tahtsime kuuluda ja olla cool’id. Seega valisime õige asemel vale. Ma ei küsinud küll kelleltki, aga kujutan ette, et teised otsustasid samamoodi nagu mina. Pole oluline, otsustasin, ma muretsen nende tagajärgede pärast millalgi hiljem.

Saatan teeb oma järgijad narriks; ta tegi seda meie kõigiga. Mina otsisin midagi, mida ma teda järgides iial leida ei suuda. Laheda kambaga sobitumine ei rahuldanud minu igatsusi. Sellepärast, et see polnud võimalik (pole siiamaani). Ja kui küsimus kohtumõistmisest mõnikord minu peast uuesti läbi käis, tekitas süütunne minu kõhus pinge ja tegi mu haigeks. Ma ei järginud Jumala reegleid. See tekitas minus Tema, universumi kohtuniku ees räpase ja alasti olemise tunde. Ja Tema otsus oli kogu aeg sama: SÜÜDI! Ma ei suutnud end peita. Ma ei suutnud põgeneda. Ja ma ei suutnud seisma jääda.

Täiskasvanuna

Kasvades tundsin ikka veel teinekord raskust oma õlul, kuigi ma ütlesin endale, et ma usun, et Jeesuse ohver lunastas minu patud. Kuni selle hingamispäevani gümnaasiumi esimesel aastal, kui meie kooli pastor John Nixon jutlustas andestusest – see jutlus muutis igaveseks minu arusaama Vägevast Kohtunikust. Ma tunnetasin oma hinges Jumalat, kes on armastus. Esimest korda nägin kedagi, kes soovis mind päästa rohkem, kui mina soovisin päästa ennast. Ma nägin Jumalat, kes ajas mind taga headuse ja heldusega kõik mu elupäevad ja ma jõudsin Taaveti otsuseni: ma jään Issanda kotta eluajaks (Ps 23:6). Issand on mu Karjane.

Ma leidsin end lugemas Piiblit teistsuguste silmadega. Ma lugesin valgusega, mida mul enne ei olnud. Ma lugesin Sakarja 3. peatükki, kus Joosua seisab Jumala kohtu ees, räpane ja saatana süüdistusterahe all. Kuid Issanda sõnad vaigistavad saatana: „Eks see ole tulest tõmmatud tukk?“ (Sk 3:2) Seejärel asendab Issand Joosua määrdunud riided puhaste, uute rõivastega.

Ma lugesin ja mõistsin, et mina olen samasugune: määrdunud nagu ülempreester, saatan valmis igal hetkel mind süüdistama, kuid Jumal on valmis ja pühendunud mind kaitsma. Need vihased ja hukkamõistvad silmad, kelle pilk täidab mind häbiga – need on saatana silmad, mitte Jumala omad. Ei! Jumal annab meile oma värsked puhtad rõivad. Tema ime võtab minu määrdunud õiguse ja kogu minu patu ja häbi ära „üheainsa päevaga“ (Js 64:6; Sk 3:9). Jumal ei ole „vali ja nõudlik töödejuhatajat“, Ta on „minu parim sõber“.*

Lõpumõtted

Pärast liiga paljusid aastaid hirme ja ihalust olla õige tõi Jumal mind äratundmisele, et kurbus, mida ma kõik see aeg tundsin, oli ebavajalik. Jah, ma olin kindlasti sõnakuulmatu, kuid hirm Jumala ees tähendab tunda hirmu armastuse ees, ja see on jabur. Kuid isegi kui ma mõistsin Tema iseloomu vääriti, teadis Tema siiski, et ma vajan Teda, ning otsis mind. Ma olen väga tänulik, et meie Jumal on selline, kes otsib meid isegi meie patus. Ma olen väga tänulik, et meie Jumal soovib võtta ära meie määrdunud rõivad ja panna meile ülle puhtad ja kenad riided.

Ma olen väga tänulik, et ma olen saanud üle Jumala kohtumõistmise väärast arusaamast. Ma ei pea elama hirmus selle kohtumõistmise ees, kuna „SÜÜDI!“ asemel, tean ma nüüd, on otsus minu kohta: andestatud!

Anna Miller on Colorados pastor ja kolme lapse õnnelik ema. 
Ta on inglise kui teise keele õpetamise spetsialist.