Ülestõusmine minevikus ja tulevikus

Avaldatud 10.3.2019, autor Mervi Kalmus, allikas Meie Aeg

Istusin aasta tagasi ülestõusmispüha jumalateenistusel kirikupingis ja olin tunnistajaks õige huvitavale vestlusele. Väärikas vanuses härrasmees nägi enne teenistuse algust tuttavat prouat ja ütles talle terekätt sirutades traditsioonilise ülestõusmistervituse: „Kristus on üles tõusnud!” Selle peale vastas proua veidi tülpinud häälega: „Ma kuulsin jah.” See juhuslikult pealt kuuldud vestluskatke tegi mulle omajagu nalja. Aga teisest küljest andis ka mõtte­ainet – kas ülestõusmine kui reaalne ajalooline sündmus ei ole meie, kristlaste jaoks kuidagi tavaliseks muutunud? Kas me ei ole sellega liialt ära harjunud? Ja kuidas on lugu muu maailmaga, mis usulistel või ka teaduslikel põhjustel (ja olgem ausad – ka lihtsa enda ümber ringi vaatamise tulemusel) on veendunud, et ülestõusmist kui suremise pöördprotsessi ei ole ega saagi olemas olla. Kuidas selliseid inimesi kõnetada sõnumiga üles tõusnud Lunastajast?

Elu ja surm antiikmaailmas

Võib-olla tasub paar sammu tagasi astuda ja mõelda sellele kristlikus kirikus kõige pidulikumalt tähistatavale sündmusele tema algses kontekstis. Mida antiikmaailmas elu ja surma kohta usuti? Milline oli juutide usk ülestõusmisesse ja kuidas kristliku kogukonna sünd juutlikku usku muutis? Antiikses paganlikus maailmas oli üks ja universaalselt levinud usk – surma ei saa mitte mingi väega võita. Surma nähti kui absoluutset ja tagasipöördumatut protsessi või sündmust, millel ei olnud lahendust. Selle üldise usu sees oli ometi erinevaid arvamusi. Ühest küljest oli inimesi, kes siiski väljendasid igatsust selles osas, et surmale võiks lahendus olla. Teisest küljest oli olemas seisukoht, mida väljendasid ennekõike Vana-Kreeka filosoofid, et surm on vabanemine ebavajalikust kehast ja nii ei näinud nad surmast tagasipöördumises midagi ihaldusväärset. Surm oli ühesuunaline tänav ja ihu ülestõusmist ei olnud nende jaoks olemas.

Juutide uskumised selles küsimuses olid kirjumad. Sarnaselt ümbritseva paganliku arusaamisega oli juutide hulgas samuti neid, kes hülgasid igasuguse usu ihulikku ülestõusmisesse. Kõige tuntumad nende seast olid saduserid, kelle vastavasisuline vestlus Jeesusega on tänu evangeeliumikirjutajatele ka meieni jõudnud. Teiseks oli ka juutide hulgas testamentidevahelisel perioodil ehk teise templi ajastul levinud uskumus hinge kui millessegi, mis võib kesta kauem kui inimese ihu. Küllap oli siingi tegemist paganliku kultuuri mõjudega. Ja kolmandaks oli juutide hulgas muidugi hulgaliselt inimesi, kes uskusid vanatestamentlikul kombel ihu reaalsesse ülestõusmisesse. Samas, analüüsides teise templi ajastu judaismi kirjutisi, tuleb tunnistada, et see usk ei olnud mingil viisil nende religioosses õpetuspaketis esiplaanil. Sellest räägiti vähe ja sellest kirjutati vähe.

Sellisesse usulisse konteksti sündis kristlik kogudus. Kõik esimesed kristlased olid juudid, kuid õige pea, kui lugeda Apostlite tegude raamatu kirjeldusi Pauluse kõnedest paganate keskel, põrkus kristlik usk ülestõusmisse tollaste paganlike arusaamadega. Aga ka võrreldes tollase judaismiga oli kristlaste rõhk ülestõusmisel erakordne ja uus. Siinkohal võib välja tuua mitu tahku, mille poolest kristlik kogudus vanatestamentlikust judaismist erines. Esiteks, nagu juba mainitud, selle poolest, et kristlaste jaoks on sõnum surmast ja ülestõusmisest nende kuulutuse keskmes, samas kui judaismis ei ole see kunagi teravas fookuses olnud. Teiseks uskus Vana Testamendi kogudus, et Jumalale ustava rahva ülestõusmine toimub ühekorraga ja üheainsa sündmusena aegade lõpul. Kristlus tõmbas selle sündmuse toimumise ajajoonel aga laiali, õpetades, et esimene eshatoloogiline ülestõusmine oli Jeesuses juba toimunud. Mingi Jumalast lähtunud ja maailma ajalugu jäädavalt muutnud liikumine oli Jeesuse ülestõusmises alguse saanud. Paulus nimetab Jeesust „uudseviljaks magamaläinutest” (1Kr 15:20), uudseviljal on tõotuse alatoon – see on miski, mis on esimene, kuid ei jää viimaseks. Uudsevili on algus ja see on juba minevikus, tõeline ja suur lõikus on veel tulevikus. Kristlik teoloogia lisas ülestõusmisele ka tähenduse, mida sellel Vanas Testamendis ei olnud, tõlgendades ristimist kui viidet ja võrdpilti suremisest ja ülestõusmisest. Ja lõpuks lisas Uus Testament ühe erakordse tähenduse kogu vanatestamentlikule teoloogiale, väites, et Messias ise pidi surema ja üles tõusma. Esimesel sajandil ja sellele eelnevatel sajanditel ei uskunud Iisraelis keegi, et Messias võiks surra ja seejärel üles tõusta. Nende vastuväide Jeesuse jumalikkusele oli ka hiljem, Jeesuse-järgsel ajal sama ⎼ sellised asjad ei saanud Messiaga juhtuda. Apostlid ja uustestamentlik kogudus, tõlgendades Jeesuse valgel ümber Vana Testamendi ettekuulutused, aga väitsid järjekindlalt vastupidist ⎼ just see, et Ta suri ja üles tõusis, kinnitab Tema jumalikkust.

Ülestõusmise pühapäev

Ajaloost on teada mitu erinevat messiaanlikku liikumist paarisaja-aastasest perioodist nii enne kui ka pärast Jeesuse elu. Tavapäraselt oli nende liikumiste saatus sarnane ⎼ nad lõppesid oma keskse tegelase, messia surmaga. Liikumise liikmetel oli siis kaks lihtsat valikut: kas leida endale uus juht või pettunult käega lüüa. Kui varased kristlased oleksid pidanud pärast Jeesuse surma selle valikuga silmitsi seisma, siis oleks esimeseks ja loogiliseks messiakandidaadi valikuks võinud olla Jaakobus, Jeesuse ilmselgelt väga karismaatiline ja juhianniga vend. Aga mitte ühelegi kristlasele ei tulnud selline mõte kunagi pähe. Teisalt näeme neid pärast Jeesusega juhtunut jälle kalapaatide juures ja esimesel hetkel tundub, et nende liikumine hakkab laiali vajuma. Aga siis mingil erakordsel põhjusel ei järginud Jeesuse jüngrite salk ühtegi ajaloost teadaolevat juhtumit, sest nad ei otsinud endale ei uut juhti ega läinud ka lüüasaanult laiali. Kõige varasematest kristlikest allikatest on näha erakordset ja üdini veendunud usku sellesse, et Jeesus on taas elus. Eeldatav muster sai kõigile ootamatult murtud!

Nii et mis toimus siis sellel kaugel pühapäeva hommikul Jeruusalemmas? Uue Testamendi uurija N. T. Wright toob esile tõsiasja, et kui lugeda nelja evangeeliumi kirjeldusi juhtunust, siis kõik kirja pandud detailid ei ole üheselt kokku pandavad. Mitu naist hauale läks? Mitut meest/inglit nad seal kohtasid? Kas jüngrid nägid Jeesust esmalt Galileas või Jeruusalemmas? Nende lugude ⎼ ja samamoodi ka paljude teiste piiblilugude ⎼ juurde käivad tillukesed vasturääkivused ei kinnita nende vettpidamatust, vaid vastupidi seda, et need lood lausa purskusid esile ja ringlesid erakordse vitaalsusega ilma, et keegi oleks püüdnud neid piinlikult siluda. Nendes lugudes on detaile, mis kinnitavad nende väga varast päritolu ja mis räägivad vastu laialt levinud arusaamale, et lood Jeesuse ülestõusmisest on hilist päritolu ja kristlaste ettekujutuse vili.

Üheks selliseks kummaliseks detailiks ülestõusmisnarratiivis on naiste keskne roll pühapäeva hommikul. Kõik evangelistid räägivad sellest, et naised olid esimesed, kes sõnumiga ülestõusnud Jeesusest esimesena lagedale tulid. See on väga tavatu, sest naisi ei peetud antiikmaailmas tunnistajatena pädevaks – nende sõna lihtsalt ei lugenud. Oleks ülestõusmislugu olnud hilisem jüngrite väljamõeldis, ei oleks selline „apsakas” kindlasti läbi läinud ja naised oleksid sellest loost kadunud. (Huvitav märkus: Pauluse jutustus ülestõusmisest
1. Korintose 15. peatüki alguses lähebki naistest mööda ja loetleb vaid mehi, kes ülestõusnud Jeesust nägid. Nii tugev oli tollane meestekesksuse traditsioon. Ja see viitab veel kord asjaolule, et evangeeliumijutustused ei saa olla väljamõeldis, vaid peavad olema varased kirjeldused reaalsetest sündmustest.)

Teiseks huvitavaks pisiasjaks on kirjeldused Jeesusest pärast Tema ülestõusmist. Kui need oleksid välja mõeldud lood, siis oleks Teda kirjeldatud kahtlemata hiilgava olevusena, nagu, muide, apokrüüfilistes evangeeliumites seda tehtud ongi. Kuid kanoonilised evangeeliumid kirjeldavad Teda järjekindlalt reaalse ihuga inimesena, kinnitades nii vanatestamentlikku usku, et ülestõusmisel saavad inimesed tõelise, materiaalse ihu. Samas on midagi Temas ometi muutunud ⎼ Tema ihu on muutunud, Ta ei allu enam tavapärastele füüsikaseadustele, Tema füüsiline keha on riietatud kadumatuse ja surematusega (1Kr 15:53). On kaugelt tõenäolisem, et meil on tegemist toimetamata lugudega, mis kirjeldasid reaalset olukorda, kui fantaasia viljaga.

Inimestele, kellel on suur tahtmine ajalooliste faktide järele, võib esitleda kaht fakti, mis on ümberlükkamatud: esiteks, haud oli ja on tühi, ja teiseks, miski juhtus jüngritega, mis veenis neid jäädavalt Jeesuse ülestõusmises ja mis muutis järsult nende elu kurssi. Jeesus maeti juudi kombe kohaselt, mis tähendas keha mässimist lõhnarohtudega linasse. Pärast keha lagunemist oli juutidel kombeks inimese luud kokku koguda, väikesesse kasti panna ja seda kasti säilitada. See, et mitte keegi Jeesuse kaasaegsetest ei väitnud kunagi Tema luukasti omavat, on tegelikult rabav. Seda lihtsalt ei olnud olemas. Aga tühi haud iseenesest ei olnud ka lõplik tõend, sest antiikmaailmas oli hauarüüstamine üsna sage nähtus. Samas tühi haud koos teadetega ülestõusnud Jeesusest, luukasti puudumine koos jüngrite ebatavaliselt julge sõnumiga viib meid ühe loogilise järelduseni – see, mida mitte keegi ei osanud tol pühapäeva hommikul oodata, oli tõepoolest juhtunud. Uus loodu oli Jeesuse üles äratatud ihu näol hauast välja tulnud. Ja maailm ei olnud enam kunagi endine.

Ülestõusmine ja kristlased

Johannes ei jutusta oma evangeeliumi lõpus Jeesuse ülestõusmisest rääkides lihtsalt toimunust, vaid teeb tõsist teoloogiat. Me oleme nädala esimese päeva hommikus, me oleme aias ja meil on selles loos üks inimene, kes ajab Jeesuse segamini aedniku ehk aia looja ja hooldajaga. Johannes tõmbab nii väga delikaatselt paralleeliniite ühte teise piiblilooga – kus Looja võttis nädala esimesel päeval kätte suure loomistöö ja kelle sõna abil ja sõrmede alt tuli nähtavale Eedeni aed ja loodud inimene. Johannes räägib meile sellest, et teisest aiast sai alguse teine loomistöö, nii nagu kunagi oli esimesest aiast alguse saanud esimene loomistöö. Jeesus on ise uus loodu ja Ta kinnitab ülestõusmise hommikul aias seistes kõigi pilgud Looja Jumalale, kes loob uut, aga mitte ainult – kes soovib, et kõik inimesed ühineksid Temaga selles suures liikumises, mille kulminatsiooniks saab uus taevas ja uus maa ja uute ihudega ülestõusnud.

See teadmine mõjutas ja kujundas sügavalt jüngrite arusaamist oma usust ning elust. Varased kristlased andsid ülestõusmisele veel ühe tähendusvarjundi – see tõendas neile, et Jeesus oli tõepoolest Kuningas ja Issand. See oli väga poliitiline väide, mille tõttu esimesed kristlased Rooma keisri erilise viha objektiks muutusid, kuna Rooma riigis ei saanud olla teist Issandat kui keiser. Türannide viimaseks relvaks on alati olnud surm. Kristlased kuulutasid alates liikumise algusest, et see relv on murtud ja võidetud. Ülestõusmine tähendas nende jaoks seda, et elu on surma võitnud ja valitseb selle üle. Esimeste kristlaste elu – ja tihtipeale nende vägivaldne surm – andsid selget tunnistust nende veendumusest, et surma ja hirmu abil valitsevate võimude vägi on murtud. Just usk ülestõusmise võimalikkusse pani neid inimesi julgelt surmale silma vaatama.

Olgu meiegi elu läbi imbunud ülestõusmise üllatavast rõõmu­sõnumist. Sümboliseerigu see meiegi jaoks kogu seda Looja Jumala potentsiaali ja väge, mis kinnitab meile, et kuna üks ülestõusmine on kord olnud, ei suuda mitte miski peatada sellele loogiliselt järgnevat ülestõusmist, mil me kõik võime muudetud ja kadumatute ihudega tõusta uuele elule uuel maal. Jeesus on meie ees käinud ja näidanud surma võidetavust. Meie ülesanne on alandliku ja lootusrikka südamega kõndida Tema jälgedes ning jagada maailmale seda uskumatut rõõmu- ja lootusesõnumit, mida Jeesuse ülestõusmine tol kaugel hämaral hommikul Jeruusalemmas endas kätkeb.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat