Tähtsad rollid Dabita elus

Avaldatud 18.2.2008, allikas Meie Aeg

Tartu adventkoguduse liige Dabita Laumets on habras naine, kel on seljataga väga valusaid hetki. Siiski särab tema silm rõõmsalt ja käed on kallistamiseks alati avatud. Lisaks sellele ja tähenduslikult oma nimele veab just tema tabiita-osakonna tööd Tartu koguduses.

Räägi pisut endast. Kuidas ennast kirjeldaksid, kes sa oled? Millega tegeled?

Ma olen loomu poolest unistaja. Elus on mul olnud palju unistusi. Mõned on täitunud, mõned mitte. Nüüd, olles juba eakas inimene, on mul vahetevahel üks kummaline unistus. Ma tahaksin olla jälle laps oma sünnikodus armsa ema-isa hoole all, istuda isa põlve peal ja tunda ennast turvaliselt. Ilus unistus, mis ei saa täituda. Siis aga taipasin ma äkki, et tegelikult ma ju olengi laps. Taevase Isa laps ja võin tunda ennast täiesti turvaliselt. Unistus on ju tegelikult täitunud, mind ootab ees hoopis ilusam kodu kui minu maine isakodu. Suur tänu Taevasele Isale!

Kuid siin maises ilmas on veel teisi rolle, mida tuleb täita. Ma olen vanaema ja see on minu elus väga tähtis roll. Jumal on mulle kinkinud kuus lapselast ja ma olen kõigi nende jaoks veel vajalik.

Kuid mul on ka veel teine perekond, kuhu ma kuulun. See on Tartu adventkogudus. Tunnen ennast ka siin vajalikuna, tegelen tabiitaosakonna tööga, diakooniatööga ja muude vajalike asjadega.

Eakate laagris teiste lugusid kuulates mainisid, et oled alles laps, võrreldes ajaga, mil teised kogudusse tulid ja Jumala leidsid? Missugune oli sinu tee?

Võrreldes ennast teiste eakatega, kes on juba palju aastaid koguduses olnud, olen mina alles pea 15-aastane laps. Tulin kogudusse 1993. aasta sügisel USA pastori Everet Cambo seminari kaudu. Tegelikult oli mul umbes aasta enne seda juba tahtmine kuhugi kogudusse kuuluda, kuid ma ei suutnud otsustada, kuhu. Püha Vaim töötas minu juures ja valmistas mind ette selleks, et, leides postkastist kutse seminarile, olin ma väga õnnelik ja valmis kohe minema. Mind ristiti 28. oktoobril 1993 pastor Cambo poolt.

Mida on kogudusega liitumine sulle andnud? Paljud mõtlevad nii, et igaüks võib omas kodus Jumalat teenida ja Piiblit uurida, selleks ei pea tingimata kirikus käima. Miks sina ikka kirikus käid, palvegruppidest ja koguduse tegemistest osa võtad?

Minu jaoks on kogudusel väga tähtis osa meie elus. Kui ma pärast ristimist koguduse jumalateenistustel hakkasin käima, algas täiesti uus etapp minu elus. Kui ma kiriku saali uksest sisse läksin ja neid armsaid inimesi nägin, kellega ma seminaril juba tutvunud olin, tahtsin ma neid kõiki kallistada. Ma olin nii õnnelik. Südames oli nii hea soe tunne selle pere hulka kuuluda. Nüüd, hiljem olen ma kogenud, kui vajalikud me üksteisele oleme, üksteist toetades, trööstides, lohutades, üksteise eest palvetades. Tihtipeale olen mõelnud, et kui tühi ja vaene oleks olnud minu elu ilma koguduseta, ilma Jumalata, ilma lootuseta.

Kogudus on nagu perekond, kus on igaühel oma koht ja roll. Kui keegi jääb puudu, ei saa kuidagi hakkama. Millega saavad eakad inimesed koguduse töös sinu meelest veel enam kaasa aidata ja kaasa lüüa?

Jah, kogudus on nagu perekond, kus igaühel on oma koht ja roll ja kui keegi jääb puudu, on seal esialgu tühi koht. Elu on ju selline, et kui vanad kaovad, peavad noored nende töö üle võtma. Koguduse töös on väga tähtis eakate liikmete eeskuju, nõuanded, õpetused ja kogemused, mida noortele edasi anda. Ka misjonitöös ja diakooniatöös saavad eakad inimesed väga kasulikud olla. Igaühele meist on antud aeg elada, aeg tegutseda, ühele vähem, teisele rohkem! Andku Jumal meile tarkust seda aega, mis meile veel antakse, kasutada õigesti.

Mis sind Jumala juures kõige enam hämmastab, mis tekitab enim imetlust?

Mind paneb imestama Jumala kannatlikkus. Mind isiklikult on Ta kolm korda kutsunud minu elu jooksul ja alles viimasel korral võtsin ma Ta kutse vastu. Meil on imeline Jumal. Ta räägib meiega, kutsub meid ja kui meie ei võta Tema kutset vastu, jätab Ta meid tükiks ajaks rahule, enne kui jälle kutsub. Armastav Jumal soovib, et keegi ei läheks hukka, vaid et kõigil oleks igavene elu.

Sa oled pidanud oma elus väga raskeid aegu üle elama. Kuidas suudad edasi minna? Kust saad igapäevaselt tahet edasi tegutseda?

Minu päris pika elu jooksul on olnud ilusaid aegu, aga ka väga raskeid aegu. Kui mu noorem tütar oli 30-aastane, tabas teda raske haigus – leukeemia. Ma teadsin, et see haigus lõpeb tavaliselt surmaga, kuid mina uskusin kindlalt, et Jumal teeb ta terveks. Kuid mu tütar suri ja kolm väikest last jäid ilma emata. Ma olin ahastuses: Jumal, miks? Kas ma palusin valesti ja Sa ei võtnud mu palveid kuulda? Aga õed-vennad koguduses palvetasid ju ka tema pärast?

Ma olin segaduses, ma vajasin abi, ma vajasin tuge. Ma sain seda koguduse õdedelt-vendadelt. Koos palvetades sain ma aru, et mis Jumal teeb, on hästi tehtud. Tema teab, kuidas on parem ja meil tuleb sellega leppida. Jumala teed on imelised. Ma loodan väga, et ma saan oma tütrega taevariigis jälle kokku ja et ka tema lapsed saavad Jumala abiga sinna. Selle lootusega elan ma päevast päeva ja saan jõudu edasi tegutseda.

Missuguseid hetki pead enda elu kõige õnneli-kemateks?

Üks minu õnnelikumaid hetki oli minu ristimine, ma tundsin, et olen uus inimene, mul algab uus elu, mul on palju uusi sõpru ja meil kõigil on ühine eesmärk. See kõik oli nii ilus. Veel olin ma väga õnnelik siis, kui minu lapselapsed hakkasid koos minuga kirikus käima ja õppisid Jumalat tundma. Ususeeme on nende sees olemas ja ma loodan väga, et nad Jumala abiaga ka usus kasvama hakkavad.

Kas sul on Piiblis mõni lemmiktõotus või -salm? Miks on just see sulle südamelähedane?

Minu lemmiktõotus on see, et kui me oma patud tunnistame, neid kahetseme ja andeks palume, siis Jumal andestab meile ja ei tuleta neid enam meelde, sest Tema tahab, et keegi ei läheks hukka, vaid et kõigil oleks igavene elu.

Ma loodan, et selle tõotuse põhjal võivad ka minu tütar ja abikaasa kord igavest elu nautida.

Kuidas julgustaksid inimesi, kel on kahtlusi-kõhklusi Jumala suhtes või kelle usk lööb tuultes kõikuma? Kust siis kinni haarata?

Minu meelest on see väga imelik, et inimene, kes on lugenud Piiblit ja tutvunud Jumala imeliste tõotustega, Tema lõpmata suure armastusega ja kannatlikkusega, võib äkki hakata kõiges selles kahtlema. Aga seda juhtub tõesti paljudega, sest Saatan töötab hoolega. Paljud aga arvavad, et nad on nii patused, et Jumal ei suuda neile andestada. Neid tuleb julgustada seda mitte kartma ja selgitada, et Jumal on armastus ja annab kõik andeks. Soovitaksin neil ikka kirikusse tulla, et Jumalast rohkem teada saada ja kinni haarata Tema tõotustest.

Missuguse küsimuse tahaksid esitada järgmisele Seenior, ärka! rubriigi intervjueeritavale?

Kuidas käituda oma pereliikmetega, kes ei usu Jumalat ega ka igavest elu?

Jaga Facebookis
Vaata seotud teemal
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat