Kogemuste kotike: Kitsas oma südames

Avaldatud 11.11.2018, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Seoses septembris toimunud koguduse misjoniüritusega Tallinnas otsisin saate “Käsikäes” tarvis üles Tallinna koguduse kunagise vanema Daniil Rebandi, kes juba aastaid töötab adventistide meediatöö juhina Venemaal. Kuigi tema ajakava oli pingeline, ütles ta, et ta ei saa mulle kuidagi ära öelda, sest ta teeb ka ise meediatööd. Muuhulgas tunnistas Daniil raadioeetris oma kogemusest seoses Tšernobõli saatmisega 1988. aastal, kaks aastat pärast seal toimunud tuumajaama reaktori leket.

Meil kõigil on mingi ettekujutus sellest, kuidas Jumal peaks teatud olukordades tegutsema ja kui Ta peaks laskma asju meie elus toimuda mingil muul viisil, siis võib see põhjustada pettumuse ning vahel kaotavad inimesed isegi usu Jumalasse. Kirjast efeslastele võime lugeda, et „Jumal võib teha rohkesti üle kõige selle, mida me palume või mõistame.“ (Ef 3:20) Seda teksti lugedes eeldame tavaliselt, et sünnib midagi hoopis paremat, kui me oskame arvata. Paraku võib see „hoopis parem“ paista meile esialgu päris pahana. Nii juhtus ka Daniili elus. Hoolimata kõigist üles saadetud palvetest polnud sõjakomissariaadist tulnud kutsest pääsu ja Daniilil tuli pooleks aastaks Tšernobõli sõita – teadmata, mis ootab ees, teadmata, mida see pool aastat tema tervisele teeb. Sellises olukorras võib kergesti tekkida mõte, kas Jumal ikka on kuuldel. Ja kui Ta on KÕIKVÕIMAS, miks Ta siis ei sekku olukorda?

Samu küsimusi küsis kord Ristija Johannes vangis olles, sest Päästja, kellele tema, Johannes, oli oma meeleparanduskuulutusega teed sillutanud ning kelle kohta Jeesus ise andis tunnistuse, et naisest sündinute seast pole tõusnud suuremat kui Ristija Johannes, ei teinud nüüd midagi tema päästmiseks vangikongist. „Kas oled sina see, kes tuleb, või peame ootama teist?“ ütleb mees, kes oli veidi aega tagasi kuulutanud: „Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!“ (Jh 1:29) Meil kõigil on oht hakata Jumalas kahtlema, kui asjad ei toimu nii, nagu need meie arvates peaksid toimuma.

Tšernobõlisse sõites hoiatati Daniili seal jutlusi pidamast ja evangeeliumi kuulutamast. See oli hoiatus, millele Daniil ei kuuletunud – „sest Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna.“ (Ap 5:29) Ja nii juhtiski Jumal tema kokku ainsa mehega Tšernobõlis, kes oli sinna tulnud vabatahtlikult. See oli Oleg Riiast, kes otsis surma. Ta oli osalenud liiklusõnnetuses, kus sai viga ühe maja kangialusest ootamatult teele tema auto ette jooksnud väike tüdruk. Kuigi mees ei saanud liiklusõnnetuse ärahoidmiseks midagi teha ning ta mõisteti õigeks, ei suutnud ta süütunde pärast edasi elada. Tal oli kodus naine ja laps, kuid tema otsis surma. Daniili ja Olegi vahel toimunud vestluste ja hiljem ka Piibli uurimiste tulemusena omandas selle mehe elu uuesti mõtte. Ta võttis ühendust oma perekonnaga, tema silmisse tekkis tagasi rõõm ja lootus oma perega taas koos olla – sest Tema ellu oli astunud Jumal oma andestuse ja parandava armastusega.

Oleg polnud ainus mees, kellega Daniilil oli võimalus seal Jumala asjadest rääkida; ka nende seast, kes olid keelanud tal Jumala Sõna rääkida, leidus Jumala Sõna kuulajaid ja kuuldavõtjaid. Ning täna, peaaegu kolmkümmend aastat peale pooleaaastast „komandeeringut“ Tšernobõlis, tunnistab Daniil, et tema tervis on täiesti korras. Kiidetud olgu Issand! Nagu ajaloo Taaniel veetis öö lõvide augus ning tuli sealt täiesti puutumatuna välja, nii pole Jumal ka tänapäeval teistsugune ning veel üks Taaniel tuli puutumatuna välja olukorrast, kus ta oleks võinud saada kiiritustõve koos sellega kaasnevate tõsiste hädadega.

Kas siis Jumal ikkagi sekkus olukorda? JAH, aga Tema ei muretsenud ainult Daniili pärast, vaid ka Olegi ja veel paljude teiste pärast, keda Ta sai Daniili kaudu aidata ja igavesele teele juhtida! See oleks olnud Jumala arm ja ime, kui Daniil oleks Tšernobõlisse minemisest pääsenud, aga veel suurem ime on see, et ta tuli sealt tagasi tervena, „hõisates ja vihke kandes“! (vt Ps 126:,6)

Kord heitis Paulus korintlastele ette, et neil „on kitsas nende omas südames“, ning tegi neile ettepaneku „avardada oma süda“ (2Kr 6:12, 13). Kui minu südamesse mahun ainult mina oma plaanide ja igatsustega, siis on minulgi seal kitsas, kuid kui ma teen oma südame lahti ja luban sinna Jumala ja need, keda Ta minu südamesse tulles kaasa toob – mulle südamele paneb –, siis pole äkitselt enam kitsas – ja me kõik „mahume“ ära! Kui sa küsid nüüd, miks sa peaksid oma südame lahti tegema, siis on sinu vastus Kolgata mäel surevas Jumala Pojas! Jumal lepitas maailma iseenesega, ütleb Jumala Sõna 2Kr 5:19, ja tegi seda, kuna me juba olime Tema armastavas isasüdames ja Ta ei suutnud ega tahtnud meid sealt välja saada ega talunud mõtet, et meie päästmiseks võiks mingi hind liiga kõrge olla!

Mida suuremad egoistid me oleme, seda kitsam on meil oma südames ja ego pressib välja, sest see ei mahu meisse ära. Ja kui see meist välja pressib, teeb see kahju igaühele, kes meie teele satub. Hiljuti on mitu tavalist peret purunenud seetõttu, et üks abikaasadest tahab vaba olla – suur ego on südamest välja pressinud nii abikaasa kui ka lapsed. Kui me oma olukorra ära tunneme (seda nimetab Piibel meeleparandusele tulemiseks), siis otsime oma olukorrale lahendust ja lahendus on palve kaugusel. Siis lõpevad ära Jumala süüdistamised, sest meil pole aega ja tahet enam nii palju oma isikuga tegeleda ja me näeme Jumala plaani ja tema õnnistusi seal, kus me ei arvanud neid olevat.

Otsides elust näiteid inimeste kohta, kes olid oma südame avardanud, tuleb esimesena meelde ema Teresa, kelle südamesse mahtus kogu nälgiv ja põdev Kalkuta. Ka temale ei hakanud pidalitõbi külge – ehk ta küll päev päeva järel sellesse tõsisesse haigusesse nakatunuid ravis. Ja edasi muidugi Jeesus, kelle südamesse mahub kogu inimkond koos oma lõputute hädadega ning keda ka pidalitõbi ei puutunud, ehkki Ta pidalitõbistega suhtles. Teda ei puudutanud ka patu pidalitõbi, sest Ta oli nii täis Jumalat ja Tema tahet, et patt ei mahtunud sisse. Ketsemani heitlusest teame, et Tal oli oma tahe, aga Ta allutas selle Jumala tahtele. Siin on meilegi tee – valides Jumala tahte oma tahte asemel ja olles seal, kus Tema tahab meid panna ja tehes seda, mida Tema tahab meid tegema panna, ei ole patule ruumi.

Vestlusest Daniiliga jäi veel üks mõte meelde mõlkuma. Rääkisime babüloonlastest ja nende suurest kuningast Nebukadnetsarist, keda meil on võimalik igavikus kohata, ning Jeesusest, keda me loodame seal silmast silma näha, ja siis ütles Daniil: „Me näeme seal ka inglit, kes on meiega olnud kõigil meie maise elu hetkedel ja kes võib meile seletada kogu igaviku vältel neid asju, millest me siin elus polegi aru saanud, ja neid meiega seotud olukordi, mida me pole märganud. Tundes vahel siin, et päevad mööduvad kasutuina, kuuleme oma inglilt seiku neist meie arvates kasutuist päevadest, mil Jumal on ikkagi meid kasutanud kellegi kinnitamiseks või toetamiseks sõna, viipe või naeratuse kaudu. Sa astud näiteks kellelegi varba peale ja vabandad viisakalt, sinu pilk ja tähelepanu aga võivad teha selle inimese musta päeva tükk maad heledamaks.“

Kord ütles Jumal Kainile: „Kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind!“ (1Ms 4:7) Kas sinagi ei tahaks täna küsida: „Mida Sina, Issand, tahad mind tegema saata? Keda Sa täna mulle südamele paned? Kui Sinu teed ja otsused tunduvad mulle täna arusaamatuina, siis õpeta mind vaatama ristile ja teadma, et Sinul pole halbu plaane, Sa ei tee vigu ja Sa hoolid!“

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat