Võim vs alistumine

Avaldatud 16.9.2018, autor Andres Ploompuu, allikas Meie Aeg

Mida arvata tänastest konfliktidest maailmas?

Kirjas roomlastele kirjutab Paulus: „Iga hing alistugu…“ (Rm 13:1) Juba selle salmi esimeses kolmes sõnas väljendub väljakutse, mis tundub praktikas üpris võimatu olevat. Me ju ei taha alistuda. Mulle tundub, et see on midagi sellist, mida me hästi ei oska ning mida veelgi vähem hindame. Inimkond arvab ja usub pigem, et õigem on eesmärgi nimel võidelda ja vajadusel kõik mängu panna. Ja see, mida me nii lihtinimeste tasandil kui ka geopoliitilisel maastikul 21. sajandil endiselt näeme, on just selline võimuvõitlus, mis kordab igivana ja lõppematut tsüklit: kaks või enamat osapoolt võitlevad seni, kuni üks või teised on põlvili surutud.

Võimul olevate inimeste kohta pole näiteid kaugelt vaja otsida. Juba pikemat aega on meedia fookuses see, mis toimub Põhja-Koreas. Näiteks USA president Donald Trump versus Põhja-Korea diktaator Kim Jong-un. Alles hiljuti ähvardasid nad üksteist tule ja väävliga. 8. augustil esitatud Trumpi avaldus kõlas järgmiselt: „Sõjalised lahendused on nüüd täielikult asjakohased, lukustatud ja laetud, kui Põhja-Korea peaks ebamõistlikult tegutsema.“ Järgnes mõni nädal vaikust, kuni 29. augustini, mil Põhja-Korea pealinna Pyongyangi lähistelt õhku tõusnud rakett ületas Jaapani põhjaosas asuva Hokkaido saare ning maandus viimaks pärast 2700 km pikkust lendu ookeani. See polnud esimene kord, kui Põhja-Korea taolise jõudemonstratsiooniga esines. Ülejäänud maailm hoiab järjekordselt hinge kinni ning ootab, kuidas võimuesindajad reageerivad, eesotsas värske USA presidendi Donald Trumpiga. Keegi osapooltest pole valmis alistuma.

Samamoodi tundub uskumatu, aga konflikt Ida-Ukrainas vältab juba neljandat aastat. Oma elu on kaotanud üle 10 000 inimese, rääkimata muudest kahjudest, mida taoline sõda tekitab. Keegi osapooltest ei ole valmis alistuma.

Süüria kodusõda, mis hakkas meile tuntavat mõju avaldama alles siis, kui rohkem kui miljon sõjapõgenikku Euroopasse valgus. See sõjakoledus on tänaseks Süürias väldanud üle kuue aasta. Ühel pool võitleb võimu pärast Süüria president Bashar al-Assad, keda püüavad võimult kukutada tema vastased. Halastamatu sõja tulemusena on hinnanguliselt surma saanud umbes pool miljonit inimest, oma kodu on pidanud maha jätma ligikaudu 12 miljonit inimest. Keegi osapooltest ei ole valmis alistuma.

Loomulikult oleme kõik teadlikud ka nn Islamiriigi (tuntud ka lühendi järgi ISIS) tegevusest. Ja vägivaldset võimuvõitlust on veel mitmepalgelist. Möödunud aastal Türgis aset leidnud ebaõnnestunud riigipöördekatse on samuti võimuvõitlust ja selle ohvrite hulka suurendanud. Siinsamas, otsapidi Euroopas, tegeleb Türgi president Recep Tayyip Erdoğan võimu säilitamise nimel Türgi põhiseaduse muutmisega. Keegi osapooltest pole valmis alistuma, pole valmis üldise ühise huvi, inimeste elude ja kodude säilimise nimel enda ambitsioonidest või püüdlustest loobuma.

Aga Paulus kirjutab: „Iga hing alistugu…“ See on kardinaalselt teistsugune mõtteviis. Mõtlen siinjuures, et keegi meist pole niivõrd naiivne, et usuks või arvaks, et inimõigusi eiravaid diktaatoreid tuleks vabalt tegutseda lasta. Kahjuks teame liigagi hästi, milliseid kuritegusid on võimul olevad valitsejad aegade jooksul korda saatnud. Küsimuseks aga jääb, millist alistumist siis vaja oleks, mis meie killustunud maailma aidata saaks.

Alustuseks tuleb tunnistada, et alistumine ei ole kerge! Ausalt öeldes on see üks raskemaid asju siin maa peal. Alistumine pole meile loomuomane. Seda illustreerivad needsamad lõputuna näivad ohvriterohked konfliktid. Me eelistame võidelda ja võita. See on üks omamoodi müsteerium: kõik loodavad, et olukorrad lahenevad, kui teine alistub. Niisiis mõistavad sellest tulenevalt kõik, et alistumine, leppimine, milleski järele andmine on ainus tee rahuni ja seega vajalik. Keegi peab ju alistuma, keegi peab leppima, keegi peab ohvri tooma. Igal juhul on rahu võimalik vaid siis, kui konfliktipooltest vähemalt üks alistub, lepib, loobub. Aga kuna taoline alistumine pole inimeste jaoks reeglina mõeldav, siis jääbki üle vaid teine võimalus: tuleb teised alistada, alistumisele sundida. See on igapäevane reaalsus, isegi looduses.

Kuid ometi kutsub Paulus meid üles alistuma. Miks? Paulus kirjutab: „Niisiis on alistumine vajalik, seda mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast.“ 
(Rm 13:5)

Meil pole vaja naeruvääristada olukordi, mis eksisteerivad suures poliitikas. Miks? Sest needsamad olukorrad, mis uudistes meid nõutult kukalt kratsima võtavad, on igapäevased ka meie isiklikus elus. Usun, et selle maailma kannatuste probleem ongi alistumisest keeldumise probleem. See on rahulolematuse probleem. See on tegelikult aegade vanim lugu: ka sõda taevas sai alguse alistumisest keeldumise pärast.

On vast viimane aeg püüda mõista, mis on alistumine? Kõigepealt tuleks ehk öelda, mida see EI OLE! Alistumine pole ettekääne laiskuseks. See pole olukorraga lihtsalt leppimine. Alistumine ei ole argpükside jaoks. See ei tähenda, et loobuksime ratsionaalselt mõtlemast, et lepiksime küsimusi esitamata kõige ja kõigiga. Alistumine ei tähenda, et me loobume oma isiksusest. Alistumine on hoopis mõeldud kõige julgematele. Alistumine ei vähenda meie isiksust, vaid hoopis süvendab seda. C. S. Lewis kirjeldab näiteks Jumalale alistumist järgmiselt: „Mida rohkem me laseme Jumalal meid üle võtta, seda tõelisemalt me saame iseendaks – sest Tema on meid teinud. Tema mõtles välja kõik need erinevad inimesed, kelleks me sinuga oleme kavandatud… Alles siis, kui ma pöördun Kristuse poole, kui ma loovutan ennast Tema isiksusele, hakkab mul üldse olema minu oma isiksus.“

Rahu on võimalik vaid siis, kui konfliktipooltest vähemalt üks alistub, lepib, loobub.

Selline alistumine on oma olemuselt usaldav suhe. Kui ma alistumise teemal Piiblist kirjakohti otsisin, sain kokku midagi sellist, mida nimetaksin „Alistumise palveks“. See kõlab järgmiselt:

1Kr 16:16 Alistuge teiegi niisugustele ja kõigile, kes aitavad kaasa ja näevad vaeva.

Ef 5:21 Alistuge üksteisele Kristuse kartuses.

Kl 3:18 Naised, alistuge meestele, nagu on sünnis Issandas!

Hb 13:17 Olge kuulekad oma juhatajaile ja alistuge neile! Nemad ju valvavad teie hingede üle nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda tööd rõõmuga, mitte ägades, sest sellest poleks teile kasu!

Jk 4:7 Alistuge siis Jumalale!

1Pt 2:13 Alistuge Issanda pärast kogu inimlikule korrale, olgu kuningale kui kõige ülemale,

1Pt 2:18 Orjad, alistuge täie aukartusega peremeestele, mitte üksnes headele ja leebetele, vaid ka tujukatele.

1Pt 5:5 Nõndasamuti teie, nooremad, alistuge vanematele. Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu”.

Ma tean, et olen isiklikult sellest piibellikust alistumise ideaalist kaugel. Ma olen tihti oma õigust ja võitlusvalmidust täis ning julgen arvata, et ma pole ainuke. Raske on alistuda. Raske on võita kuri ära heaga. Raske on seada teiste heaolu enda heaoluga võrdsele tasemele (armastada teisi nagu iseennast) või lausa seada teiste heaolu minu omast kõrgemale. Aga just sellist eeskuju andis meile Jumala Poeg. Ta alandas ennast kuni ristisurmani, et meie võiksime elada. Milline neist artikli alguses loetletud konflikti juhtivatest osapooltest oleks valmis andma oma elu, et säästa kõik teised elud? Ajalugu annab meile veel ühe põhjuse miks Pauluse üleskutse alistuda tähelepanu väärib. Nimelt kõik, kes on vahendeid valimata püüdnud oma võimu säilitada, on selle lõpuks ikkagi kaotanud. Vaid need, kes on elanud isetult teisi teenides, on olnud tõelised võitjad. Ja võitjad selles mõttes, et nende pärand elab edasi, nende pühendumine on kandnud head vilja.

Raamatus „Eesmärgist juhitud elu” kirjutab Rick Warren: „Suurim takistus Jumala õnnistusele sinu elus ei ole mitte teised inimesed, vaid sina ise – sinu jonnakus, kangekaelne uhkus ja isiklik auahnus.“ (lk 94)

Alistumine on mõeldud kõige julgematele.

Alistumine on raske, eriti veel olukordades, kus võimu omavad inimesed pole oma ülesannete kõrgusel. Kuid sellest hoolimata kutsub Jumal meid, kui kristlasi, üles alistuma. Ja miks? Sest mulle tundub, et järgmine paradoks on millegipärast kehtiv: tõeline võit tuleb alistumise kaudu. Tõelised ja armastatud juhid on need, kes on alistunud, pühendunud nende teenimisse, keda nad esindavad. Just seda tegigi Jeesus Kristus, inimkonna Lunastaja.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat