Helena Ploompuu pastorite kongressilt: Olgem evangeelsed kogu oma eluga

Avaldatud 31.8.2018, autor Helena Ploompuu

Euroopa pastorite kongressi ehk EPC teine  päev, 30. august. Minu jaoks on see esimene kord osaleda nii suurejoonelisel, rahvusvahelisel adventkoguduse üritusel. Koos on rekordiline arv pastoreid ja adventkoguduse juhte. Milline eesõigus ja võimalus õppida ja saada inspireeritud. Tänu Jumalale! Neljapäevast tööpäeva läbivaks märksõnaks oli valitud sõna inspireeri. Päev algas, nagu ikka ülistusega, järgnes jutlus, inspireerivad ettekanded, töötoad, väljapanekud, kohtumised, jutuajamised vahepauside ajal. Huvitav oli see, kuidas ühed ja samad ideed ikka ja jälle läbi erinevate ettekannete esile tulid ja südant puudutasid.

Esimesena astus lavale Gifford Rhamie, kes töötab Newboldi kolledžis pastoraalsete õpingute lektorina. Tema jutluse aluseks oli Piibli kirjakoht Johannese 8:1-11, kus kirjatundjad tabavad abielurikkujast naise teolt ja toovad ta Jeesuse ette. Jeesus, selle asemel et anda luba naine kividega surnuks visata, ütleb naisele: „Mine ja ära tee enam pattu!“ Seejärel aga esitas ta küsimuse, millele mina pole küll kunagi mõelnud: kuhu on sel naisel minna? Ta ei saa minna tagasi oma koguduse juurde, kus ta saab kokku nende samade kirjatundjatega, kes ennist teda surnuks tahtsid loopida. Ta ei saa minna oma mehe juurde, sest ilmselt too viimane mees, kellega ta koos oli, on juba ammu ära läinud.  Kuhu on tal minna? Ja ometi Jeesus ütleb talle „mine rahus“. Kus on see rahu? Kas meie koguduses ja kristlaste juures on see rahu ja kaastunne, et patune inimene julgeb siia tulla? Või vaatavad inimesed meie poole kui n-ö täiuslike peale ja seepärast nad kirikusse iialgi ei tule? Gifford Rhamie julgustas meid mitte hoidma oma fookust iseendal, vaid tulema välja oma mugavustsoonist ja juhtima oma fookuse neile, kes ei ole meiega sarnased. Need katkised inimesed, meie ümber vajavad kuulda sõnumit Jumala igavesest armastusest ja tunda end aktsepteerituna. Meie juures võiks nad leida shalom'i ehk leida rahu. 

Järgnes inspireerivate kõnede blokk.  Esimeseks esinejaks oli ilmselt kõigi eesti adventistide seas tuntud Kärt Lazič, kes töötab praegu Newboldi kolledži inglise keele kooli juhina. Kärt alustas oma ettekannet mõtetega õpetajatööst, mida ta praegugi teeb ja armastab juba lapsepõlvest peale. Õpetaja on ekspert. Õpetaja loob tingimused õppimiseks ja on oma õpilaste mõttemaailma kujundaja ja arendaja. Seetõttu on õpetajal väga suur vastutus oma õpilaste ees, kes on avanud talle oma mõttemaailma ja teinud end seeläbi haavatavaks. Väga ilusti tõi Kärt esile õpetajatöö sarnasusi pastoritööga.

Ka pastor on ekspert ja ka temal on suur vastutus inimeste ees, kes on avanud talle oma elu ja teinud end seeläbi haavatavaks. Oma ettekande võttis ta kokku mõttega, kuivõrd oluline on võtta vastutus nende inimeste ees ja luua neile usaldusväärne koht ja ruum koguduses. Peale ettekannet kutsus ta üles kaasa mõtlema: mis on need pingutused, mida meil on vaja teha selleks, et luua ruum, kus kõik inimesed tunnevad end toetatud ja teretulnuna?

Järgmist inspireerivat ettekannet saime kuulda ungarlasest terapeudilt, suhtenõustaja dr Gabor Mihaleci, kes jagas nõuandeid abieluks ja headeks suheteks. See on äärmiselt oluline teema tänapäeva katkises ja kiires maailmas: kuidas elada õnnelikult koos? Tema seisukoht on, et truudusetus on täiesti ennustatav ja ennetatav. Järgnevalt toon välja kolm kõige olulisemat punkti tema ettekandest, millest tema oma abielunõustamisel lähtub:

  • Defineerige oma suhe: kes te üksteise jaoks olete ja mis on teie ootused teineteisele; 
  • Pange paika ja hoidke piire oma suhtes. Kas on lubatud, kui abikaasa sõidab autos kahekesi mõne teise koguduseliikmest naisterahvaga? Kas on okei kõiki vastassoost isikuid koguduses kallistada? 
  • Pühenduge suhtele 100%. Ükski saavutus ei tule 100% iseenesest, vaid nõuab pingutust. Ei saa eeldada, et su abikaasa pühendub sulle 100%, kui sina pühendad talle 60%.

Inspireerivate kõnede bloki lõpetas Chidi Ngwaba, kes oma ettekandes püstitas küsimuse, kuidas saame inimesi inspireerida olema tervislikud.

Meil on olemas head soovitused juba Ellen White'ilt tervislikeks eluviisideks, on olemas programm Lifecolours. Kuid kõige selle juures tõi ta esile olulisust olla teineteisega kontaktis, luua ruum suhtlemiseks, kus me saame üksteist toetada. Meie heaolu muudab meie oma elu, kuid ka meie perekonna, kogukonna elu ja kogu ühiskonda.

Peale lõunat oli taaskord võimalus käia kahes töötoas. Sel päeval olid minu valikuks Gary Krause töötuba teemal „Juhtimine ja misjonitöö“ ning Leslie Ackie töötuba „Emotsionaalne intelligentsus ja juhtimine“. Taas kord sain kuulda palju häid mõtteid. Siinkohal toon neist välja minu jaoks kõige olulisemad.

Gary Krause rõhutas, kuivõrd oluline on omada ja hoida oma fookust visioonil, miks me midagi teeme ja mis on meie tegevuse eesmärk. See eesmärk peab olema selge ja arusaadav. Ta julgustas evangeeliumi kuulutamisel olema innovatiivne ja loov. Oma juttu illustreeris ta paljude näidetega ajaloost, kui kasutusele võeti uusi meediumeid nagu telekanal, raadio, alustati haiglatööd jne. Evangeeliumi kuulutamine aga ei peaks olema pingutus mingi ürituse heaks kuivõrd meie eluviis ja see, kes me oleme. Kuid kas oleme valmis, kui inimesed kogukonnast meie kirikuga liituvad? Kuivõrd oleme kogudusena  fokuseeritud iseenda liikmetele ja kuivõrd väljapoole? Oluline on teha mõlemat ja leida kahevahel tasakaal. Kanda hoolt koguduseliikmete eest ja sirutuda kogukonda.

Me kõik oleme emotsionaalselt intelligentsed vähemal või rohkemal määral. Kuid keegi ei saa vaielda mõttega, et liider paneb paika koguduse emotsionaalse kliima piirid, millest kõrgemale ei minda.  Emotsioonid kas juhivad sind või juhid sina oma emotsioone. Hea juht on see viimane. Proaktiivne juht teeb otsuseid, lähtudes põhimõtetest ja väärtustest, mitte hetkeolukorrast ja emotsioonist. Probleem on selles, et me ei oska hästi toime tulla oma negatiivsete emotsioonidega nagu viha, häbi, süütunne ja tihti inimestena peame neid moraalselt sobimatuks. Kuid emotsioon on tegelikult väga loomulik reaktsioon, millele järgneb meie valik ühel või teisel viisil käituda. Küsimus on pigem selles, kas see käitumine oli moraalselt õige ja selles küsimus on meil oma tahe.  Kõneleja julgustas meid vaatama oma emotsioonidele otsa ja mõtlema, mis nende taga peitub. Sest meie saame valida, mida ette võtta, kas muuta oma käitumist või oma perspektiivi. Ka halbadest emotsioonidest saab üle, julgustas ta meid Psalmiga 139:23-24. Me ei ole täiuslikud, ja inimesed, kes tulevad kirikusse, soovivad näha seal endasarnaseid, kellega nad saavad suhestuda.

Kokkuvõtteks. Olgem evangeelsed kogu oma eluga, suhegem inimestega targalt, aktsepteerivalt, luues seeläbi usaldusväärse ruumi, kus inimesed saavad end avada ja Jumala armu kogeda. Need olid kõned ja mõtted, mis mina sellest päevast tallele panin. Kahjuks kõigest ma rääkida ei jõua. Huvilistele soovitan pöörduda oma pastori poole ja tema kogemustest järele uurida.  

Vaata EPC videoklippe siit. 

Pildid: ted.adventist.org

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat