Sport ja hingamispäev

Avaldatud 26.8.2018, autor Lael Caesar, allikas Meie Aeg

Viis erinevat, kuid sarnast lugu

„Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut.“ (1Kr 9:25)

Võitmise kasu

Sportlastel peavad olema numbrid. Selle kaudu saab neid identifitseerida. Siin on mõned olulised numbrid: Cam Newton (53), Novak Djokovic (55), Kevin Durant (56), Roger Federer (67), LeBron James (77), Lionel Messi (81) ja Cristiano Ronaldo (88).

Aga need numbrid ei ole kinnitatud omanike rinnale, seljale või särgile. Need esindavad miljoneid dollareid, mida nad 2016. aastal teenisid – munakujulise asja lennutamise eest, mis pole jaanalinnumunast eriti palju suurem mille kohta öeldaks sageli seanahk või pall; või erkkollase vilditud viie ja poole sentimeetrise diameetriga palli tagumise eest; või sellise palliga küürutamise ja hüppamise eest, mille ümbermõõt on kuni 78 cm; või ajades taga ja lüües ikka ja jälle uuesti palli, mille ümbermõõt on kuni 70 cm.1

Neid tegevusi viiakse läbi tuhandete pealtvaatajate ees, kes on jälgimise eesõiguse eest maksnud ja isegi riietunud nõnda nagu osatäitjad nende ees.

Nimekiri, nagu ehk märkasid, koosneb vaid meestest, kuna enim teeniv naine – viltpalli taguja – teenib üle 20 miljoni USA dollari vähem kui eesoleva nimekirja vähim teeniv mees. Siiski on selle naise sissetulek 29 miljonit dollarit. Tema ja nimekirjas olevad mehed ning veel paljud teisedki teenivad nii palju, kuna nad võidavad tagumises, hüppamises ja tagaajamises. Sport on ilmselt väga oluline ja võitmine väga tulus.

Võitmise pealkirjad: Theroni lugu

Võitmine võib ka ilma tuluta olla üsna uimastav. Ma küsisin selle kohta ühelt sportlaselt ja ta andis loa jagada veidi oma lugu ja oma nime. Tema nimi on Theron ja see on osa tema loost.

„Minu huvi spordi vastu oli teisejärguline. Kõigepealt jõudis minuni arusaamine, et ma suudan kerge vaevaga eri spordialadel särada. Mõnikord, kui käisime kogudusega väljasõidul ja mängisime meeskondadega, kes kasutasid sama ruumi, kuulsin ka täiesti võõrastelt, et see, mis ma tegin, oli suurepärane, aga ma ei arvanud sellest eriti midagi. Kui ma olin 10–11-aastane, oli professionaalsetel treeneritel raske uskuda, et ma ei olnud üheski trennis käinud. Nende imetlus minu oskuste suhtes tekitas minus mõtte, et sport võiks saada rohkem minu tähelepanu. Minu sooritus algklasside kriketimängus teenis väga suure aplausi, nii et ma armusin sellesse imetlemise tundesse. Mulle meeldis see tunne – saada ülistatud – nii väga, et olin valmis kannatama ka negatiivseid tagajärgi, peaasi et saada veel rohkem kiitust.

Aga minu vanemate prioriteedid… Jah, ma teadsin, et ma ei saavuta oma sportlike võimete arendamisel viimast, kui ma lähtuksin nende prioriteetidest. Nemad soovisid, et ma teeniksin Jumalat ja peaksin Piibli hingamispäeva. Aga minu jaoks oli esimesel kohal oma oskuste arendamine. Kui see sundis mind tegema kodus õpituga kompromisse, viis see ka edule: ma olin hiilgavas vormis, mängisin rahvusvahelisel tasemel nii jalgpalli kui korvpalli, aga ka kriketit ning riiklikul tasandil võrkpalli ja lauatennist.

Minul ja minu meeskonnakaaslastel ei olnud sponsoreid, kes oleksid meist miljonärid teinud – nagu sinu loo esimeses lõigus –, aga me olime kuulsad omas riigis.“

Võitmise valu: Raymona lugu

Raymona hakkas jooksmisega tegelema 8-aastaselt, ta jooksis radadel ja võistlustel, mida sponsoreeris adventkogudus New Yorgis. Raymona võitis pidevalt ja tegi uusi rekordeid nii sprindis kui ka kaugushüppes.

Raymona liitus klubiga, mis osales kohalikel, piirkondlikel ja rahvus­likel võistlustel ning teda saatis edu. Ta saavutas esikohti nii 55, 100, 200, 400 meetri jooksus, samuti kaugushüppes.

USA Long Islandi sisevõistlustel 2004. aastal püstitas ta uue rekordi, joostes 200 meetrit 28,84 sekundiga. 2005. aasta 1. juulil ületas ta 33 aastat püsinud juunioride rekordi kaugushüppes. Tema rekord on ületamata tänini.

Erinevatel võistlustel USAs jättis Raymona endast maha suurepäraseid tulemusi. Teda peetakse Long Islandi Sachemi keskkooli kõigi aegade parimaks sportlaseks, kuna tema sportlik andekus on andnud paremaid tulemusi kui paaril viimasel olümpial osalenud USA sportlaste oma.

Aga miks valiti siis USAd esindama teised, mitte tema? Paljud treenerid jälgivad Raymona tulemusi, et oma hoolealuseid paremat saavutama õhutada. Paljud on uurinud, miks ta mõnelt võistluselt puudub. Aja jooksul mõistsid nad, et see on seotud tema usuga. Ajapikku sai Raymona tuntuks kui jooksja, kes ei võistle laupäeviti.

See oli Raymonale valus väljakutse: panna vastu laupäevastele võistlemistele. Mõnikord jooksis ta võitmatuna kogu hooaja – kuni finaalini. Finaal toimus laupäeval ja Raymona ei saanud osaleda.

Lisaks valule tekitas see ka segadust: miks annab Jumal talle sellise talendi, võimaluse maitsta nii paljusid võite, ja keelab talle võimaluse kasutada oma talenti viimseni?

Alguses langetas ta selle otsuse peamiselt austusest ema ja isa vastu. Aga lõpuks otsustas ta ise, et usk on esimesel kohal: Issandale meele järele olemine ja igavik loevad rohkem kui ajutine saavutus.

Võit ja valik: Ed ja Susan, Michael ja Pam

Võitmine võib olla tulus ja uimastav ja valus – kõike korraga või igaühte eraldi. Aga kõige enam on võitmine valik. Ed mängis Detroiti Lionsi klubis jalgpalli, kuni vigastus tema karjääri lõpetas. Ta ei olnud toona adventist, aga nüüd on. Tema ja Susan soovivad, et nende lapsed teeksid oma spordivalikuid ise, kaasa arvatud hingamispäeva ja spordi suhte osas. Nende poeg läheb järgmisel aastal ülikooli ja ta hakkab seal jalgpalli mängima. Ed, endine jalgpallur, ei vaata hingamispäeviti sporti, olgu staadionil või televiisorist. Ed soovib isana oma lapsi toetada: kodus, spordiväljakul, väikeses liigas ja kuni lõpuni. Ta ei vaata hingamispäeviti sporti, aga ta on alati kohal, et oma lapsi toetada, ükskõik mis ajale võistlus langeb.

Michael ja Pam on õde-venda. Nende pojad olid edukad sportlased: Pami poeg mängis jalgpalli, Michaeli poeg võrkpalli. Michaeli poeg sai ülikooli stipendiumiga ja nüüd kannab ta Michaeli sõnul „head hoolt terve pere eest“. Ta jätkab, öeldes oma õele: „Ka sinul oleks praegu keegi, kes sinu eest hoolt kannaks, kui sa ei oleks takistanud oma pojal tema talente viimseni kasutamast. Jumal ütles mulle, et ma lubaksin oma lapsel laupäeviti võistelda.“

Eric, lendav šotlane

1924. aasta Pariisi olümpia number 451 vaidleks Michaeli seisukohale vastu. Eric, lendav šotlane, ei suutnud veenda oma Jumalat sellist vabastust pakkuma. Maailma kiiremaid sprintereid ei jooksnud oma vahetusi päeval, mille ta uskus olevat hingamispäeva.

Tol ajal oli ennekuulmatu, et sportlane peab jooksmise asemel olulisemaks hingamispäeva. Veel absurdsemaks muutis olukorra tõik, et tegu ei olnud keskkooli võistlusega – see oli olümpia, kus sa olid üks 73 eriliselt valitud võistlejast, kes jooksid au, kuninga ja kodumaa eest, rahva eest, kelle kodumaa nimes on suurustlev epiteet: Suurbritannia!

Lidell oli üsna käsitamatu kuju. Tema usulist veendumust vaadeldi kui „märki kaasasündinud nõrkusest“2, nagu ütles Briti olümpiakomitee juht lord Cadogan ja ka tema assistent A. B. George3. Lidell pidi võistlema 100 meetri jooksus, aga ta tagandas ennast, kuna oli otsustanud, et ei võistle hingamispäeval. Ta võttis selle, mis veel võtta oli, ning võistles 400 meetri jooksus.

Lidelli biograaf Duncan Hamilton hoiatab spordi „romantilise ülespuhumise“ eest – võimalikult rohke elevuse tekitamise nimel meedias ülekandmise ja kirjutamise eest. Tema kriitika läheb kaugemale kui spordist kirjutamine ja võistluste ülekandmine. Hamilton kirjutab: „Elevus, mida sport tekitab, võib viia meid selleni, et kaotame kergemeelselt perspektiivitunde.“4 Vanemad ja lapsed, sportlased ja kohtunikud, adventistid ja teised kristlased, kelle lugusid ma olen jutustanud, elavad, sooritavad, võistlevad ja keskenduvad ka sajand pärast Eric Lidelli. Nende tunnetused on väga erinevad: Theroni tähelepanek peegeldab pettumust, et „inimesed, kel on sporditalent, ei saa oma talendi arendamisest kasu lõigata nagu nende kaaslased.“

Michael ja Ed teevad omalt poolt kõik, et sellest pettumusest hoiduda. Raymona ning tema vanemad Sonia ja Rolston jagavad oma valu, seistes Lidelli sarnaselt tõsiasja eest, et nende usuline veendumus ei kuulu läbirääkimiste alla. Vaatamata nende seisukohtade varieeruvusele näitab Lidelli lugu, et see teema ei ole käesoleva artikli tegelastele uus.

Kõne all ei ole mitte tasu (ja spordi tulusus) ega kuulsus (sinu nimi pealkirjades) ega masohhism (valu, mida sportlane tunneb, või stress, mida Raymona või Pami poeg kogeb, et hoolimata sellest, kui head nad on, ei pääse nad kunagi suure raha või peavõitude juurde). Küsimus on keerulisem kui ükski eelnimetatuist või need kõik kokku. Tõeline küsimus on seotud definitsiooniga: kes on võitja ja kes on kaotaja? Michael arvab, et Pam on kaotaja. Aga tegelik vastus peab olema, et see sõltub… sellest, mida keegi „kaotaja“ all silmas peab.

Spordimaailm õitseb retoorikal, mis rõhutab võitjate ja kaotajate kategooriaid. Nii on ka palju vähem toretsevas maakonnalaatade maailmas: suurim autasu, kuldmedal või sinine lint saab osaks sellele, kes saab milleski parima tulemuse või sellega võrdse saavutuse. Vormel 1 võistlustel on parim tulemus väikseim number. Nii et number, mis näitab edu, varieerub võistluste raames: ükskord on selleks vaja suurimat numbrit ja teinekord väikseimat.

Kaotajate seas – nende seas, kel ei ole au olla tšempion – on omaette klassijaotus: võitjast järgmine saab hõbemedali. Viisakuse ja tundlikkuse õhkkonnas antakse neile, kes „ei jõudnud saavutuseni“, ilusaid meeneid. Neid nimetatakse allajääjateks, Google ja Merriam-Websteri sõnaraamat ütleb nende kohta „võistluse kaotaja, suure vahega allajääja“ või „tavaline või edutu isik või asi“5, „võistleja, kes ei võida“6. Neile, kelle jaoks kaotamine tähendab ilmajäämist suurest rahast, võib spordistipendium olla väga ihaldatud autasu, mis annab nii hea kõrghariduse kui ka tasuva töö. Kuid kõik ei aja taga silmapaistvaid trofeesid, head kõrgharidust või tulusat tööd selle järel. Mõni, nagu Paulus meelde tuletab, hoiab silme ees krooni, mis kestab terve igaviku. „Igas tegevuses ja mängus on katsumusi ja ahistust,“ ütles Ed mulle. „Seega on iga mäng ja tegevus raske. Ja elu ongi selline.“

Edu ja läbikukkumise lõplik definitsioon peab ulatuma kaugemale kui mõningased raskused teel. Rasked ajad ei ole tõestus sellest, et keegi on kaotaja. Ja sile seilamine ei tähenda jumalikku heakskiitu. Mõni elab, püüdleb, pingutab ja jookseb kaduva pärja nimel. Paulus ja need, kes seisavad tema leeris, püüdlevad kadumatu poole (vt 1Kr 9:25).

Lõpuks peavad Theron ja Raymona, Ed ja Susan, Michael ja Pam ja kõik meie, nimetud ja nimekad, ise otsustama, kas meie tähelepanu pälvib kaduv või kadumatu, kas me leiame rahuldust pallide tampimisest üle võrgu, vastu seina või väravasse või Jumala käskude täitmise õndsusest ja sellest, mis lähtub elupuust, mis seisab Jumala paradiisi keskel (Ilm 2:7).


Mõttevahetuseks

1. Arutage spordi olulisuse üle tänapäeva maailmas, võttes aluseks numbrid, mis on selle loo alguses.

2. Kuidas sa neisse numbritesse suhtud?

3. Kas oled kunagi olnud olukorras, kus edasiminek oleks tähendanud hingamispäevast taganemist? Mida tegid?

4. Mis huvitab sind viie artiklis väljatoodud loo juures enim? Siin on veel üks lugu. Endine jalgpallur Ed Lee, kes nüüd on füsioterapeut, räägib oma loo, kuidas temast sai seitsmenda päeva adventist.

Üks minu patsient rääkis mulle alatasa oma arstist. Ta ütles: „Minu arst on parim, sa peaksid temaga kohtuma. Ta aitab sind, saates sulle patsiente.”

„Tõesti?” Tema nimi on dr Samuel Deshay. Ma helistasin dr Deshayle, ta töötas Washingtoni adventhaiglas. Ta kutsus mind enda töö juurde külla. See oli väga ebatavaline. Enamik arste on nii hõivatud, et nad ei püüagi leida aega maha istuda ja juttu rääkida. Aga tema rääkis minuga.

Ta ütles: „Olgu, ma proovin seda asja ja vaatame, mida patsiendid ütlevad.” Nii ta siis saatiski patsiente minu juurde. Paljud neist olid adventistid. Nii oli minu ümber järsku erinevaid inimesi, kes rääkisid mulle adventistlikust usust. Aeg, mil ma mõistsin, et vajan oma ellu arvatavasti muutust, saabus siis, kui läksin ülestõusmispühade ajal oma kirikusse. Pastor ütles, et Jeesus löödi risti reedel, hingamispäeval ta puhkas ja nädala esimesel päeval ärkas ta üles. Ta ütles: „Seepärast olemegi kirikus pühapäeva hommikul.” Ma teadsin, et pühapäev ja hingamispäev ei ole sama.

Hiljem piiblitunnis uurisime 2. Moosese raamatut. Pastor õpetas meile kümne käsu osa. Üks tüdruk küsis: „Pastor Tim, mis päev on siis hingamispäev?”

Ja pastor vastas: „Ülakorruse omad ei luba mul seda teile öelda, aga… te kõik käite kirikus valel päeval.” Pärast seda hakkasin käima adventkoguduses. Ma teadsin juba enne, et just see on kogudus, millega ma liitun.


Lael Caesar on otsustanud keskenduda kadumatule pärjale. 
Ta on Adventist Review’ toimetaja.

 

 

1 https://www.forbes.com/sites/nickdesantis/2016/06/20/the-top-25-highest-paid-athletes-of-2016-visualized/#1a 5069d51add, accessed May 16, 2017.

2 Duncan Hamilton, For the Glory: The Untold and Inspiring Story of Eric Liddell, Hero of Chariots of Fire (London: Penguin Books, 2016), lk 85.

3 Ibid., lk 85, 86.

4 Ibid., lk 96.

5 Google’i otsing 16. mail 2017.

6 https://www.merriam-webster.com/dictionary/also-ran

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat