Kogemuste kotike: „Aga tee seda enda pärast“

Avaldatud 28.7.2018, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Küllap kõik meist on juurelnud selle üle, miks Jumal soovib, et me mingitest asjadest või harjumustest loobuksime. Eriti rahutuks võib meid muuta see, kui me päris hästi aru ei saa, miks miski halb või keelatud on. Me võime nende küsimustega Jumala ette minna ja kui Ta näeb vajaliku olevat, siis Ta võib meile seletada. Alati meile seletust ei anta ja meil tulebki oma valikud ja otsused usus langetada ning me saame toetuda faktile, et keegi meist pole Jumala tahet järgides kunagi „omadega rappa läinud“. Aga üks põhjus Jumala poolt ilmutatud tahte järgimiseks on meil veel ja minu arvates on see peapõhjus. See põhjus on ühel päeval Jeruusalemma lähistele püstitatud rist, millel Jumala Poeg oma rahva „löö risti“-hüüetele saatel meie päästmiseks oma elu andis. Ja see välistab olukorra, kus Jumal tegutseks meie kahjuks. Jumala tahte järgimine ei pruugi meid rikkaks teha maise vara poolest, kuid see teeb meid rikkaks rahu ja osaduse poolest Temaga. Jumala tahte järgimine ei pruugi meid ilmtingimata ihulikult terveks teha – kuigi sageli see sünnib –, kuid Jumala tahte järgimine teeb meid hingelt terveks, sest see lepitab meid Jumalaga ja kingib meie südamesse rahu, mis on „ülem kõigest mõistmisest“. (Fl 4:7)

Ühest loobumise nimel peetud võitlusest ja Jumala kinnitusest selle võitluse juures räägib järgnev lugu.

Hiljuti oli mul imeline võimalus kogeda, kui eriliselt ja teistmoodi räägib Jumal inimesega. Tema kõnetamine on sõnulseletamatult õrn, tagasihoidlik, heatahtlik ja delikaatne. Nii kõnetab vaid väga suuremeelne ja armastav isik.

Nimelt olen ma kaua võidelnud kohvi joomisega, st olen püüdnud seda maha jätta. Kohv on ka mu tervisele väga halvasti mõjunud ja on pikka aega vaeva valmistanud. Samas on olnud ka märke ja lausa Jumala juhtimist selles sedavõrd, et olen aru saanud, et minu tervisehädad on paljuski kohvist tingitud ja lisaks sellele kaotan ka kahetsusväärselt palju vaimulikust võimekusest. Kohv stimuleerib närvisüsteemi, põhjustab ärevust ja häirib keskendumisvõimet.

Olen palju kuulnud kogemusi kohvi joomise lõpetamisest, kui vaevane see on olnud. Mõni on öelnud isegi, et see oli raskem kui loobumine suitsust või veinist.

Ka minu õde on kohvist aegu tagasi loobunud. Tema tegi seda seetõttu, et mõistis, kuivõrd Jumal seda ei tolereeri. Tal oli sel eluperioodil palju kogemusi Jumala armust ja juhtimisest ja ta ammutas jõudu tahtest olla Jumalale sõnakuulelik.

Hiljuti, taas mõtiskledes selle üle, et peaksin kohvist loobuma (kuna see on õige, sest paljudele inimestele on see ühe esimese asjana peale pöördumist südamele pandud), leidsin end mõttelt, et jah, õde suutis seda armastusest Jumala vastu, aga mina ei suuda Teda nii armastada. Ja samas tuli mulle selge mõte või vastus minu mõtisklustele: „Jah, sa ei tee seda minu pärast, aga tee seda enda pärast.“

Järgmisel hetkel mõistsin, et see oli Jeesuse õrn hääl, vaid Tema räägib nii. Tundsin end väga halvasti – ma ei suuda Teda armastada nii, nagu Ta väärt on, aga sellegipoolest soovib Ta vaid head. Ja samas avanes mulle ka tõde, kuidas tegelikult kõik, mida Ta meilt ootab, palub meil teha või mitte teha, on armastusest meie vastu. See kõik teenib meie endi heaolu. Ta palubki seda kõike vaid meie endi pärast.

Seepärast julgustan ma teid, armsad, tehke, mida Ta ütleb, sest nii nagu Ta on tõotanud: see tuleb meile vaid kasuks.

Lea Tombu

Imeline on saada taas kinnitus, et Jumala juhised on alati meie kasuks antud juhised. Ja kõigis olukordades, kus me ei suuda teha mõnd otsust Jumala pärast, julgustatakse meid Jumala tahtele kuuletuma meie endi kasu pärast. Kuni Jumala isetu armastus pole meid täiesti läbi puudutanud, oleme me kõik ühtmoodi egoistid ja kasu peal väljas ja nii nagu eelnev lugu tunnistab, on Jumal ka meie kasu peal väljas ja annab meile nõu sõltumata sellest, et oleme Tema tahte ignoreerimisega näidanud oma suhtumist Temasse. Tema suhtumine meisse jääb muutmatuks sõltumata meie suhtumisest ja meile osaks saav hool ja armastus hakkab ka meie elu muutma. Arm, mida kogeme, hakkab meid kasvatama „hülgama jumalakartmatut elu ja maailma himusid“. (Ti 2:11)

Jumala Sõna ütleb, et meil tuleb „enesest ära heita endise elu poolest vana inimene, kes ennast hävitab, järgides petlikke himusid, ja saada uueks oma meele vaimus ning riietuda uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õiguse ja pühaduse sisse.“ (Ef 4:22–24) Jumal tahab, et meid petvad himud meid ei hävitaks, ja juhatab ka viisi, kuidas neist petistest vabaneda. Nagu eelnev tekst selgitab, saame vana elu ära heita ja panna uued riided – uue inimese – selga ning see uus inimene, millega me riietume, on Jumala sarnaseks loodud inimene.

Nii nagu Eelija koges Hoorebi mäel (vt 1Kn 19. ptk) Jumala kohalolekut vaikses sahinas ning Jehoovat polnud ei tugevas tuules, maavärisemises ega tules, nii on ka meie elus. Issand räägib vaikselt, justkui kuuldamatult, kuid Jumala lapse usukõrv tunneb oma Isa kõnetuse ära ja see teeb lõpmata õnnelikuks. Mina olen oma elus kogenud, et ka minu tõsised Jumalale kuuletumise otsused on tehtud pigem vaikses veendumuses ja mitte suure käraga ega emotsioonide tulva all.

Ellen White kirjutab raamatus „Tee Kristuse juurde“, et meie tõotused on nagu liivast köied ja minagi olen seda kogenud, kuidas need minu liivast tõotuste köied teradeks pudenevad ja iga järjekordne murtud tõotus vähendab minu usku tõotuste pidamise võimalikkusesse, kuni ma jõuan arusaamisele, et tõotamise asemel võin ma hoopis uskuda Jumala tõotusi, sest erinevalt minust on Jumal suuteline oma tõotusi täitma. See äratundmine muudab aga patu võitmise reaalseks, sest nüüd tean, et seda ei oodata minult, vaid vägev Jumal teeb seda minu loal minu sees.

Järgnev lugu halva harjumusega võitlemisest, Jumalaga suhtlemisest ja Jumala võidu kogemisest on pärit Sally Hohnbergeri raamatust „Lapsevanem Jumala juhtimisel“.

Ma armastan küpsiseid! Ma sündisin suure magusaisuga. Ma ei suutnud kunagi piirduda vaid ühe küpsisega. Kuid minust sai kristlane ja ma õppisin Jumalat kuulama. Ühel päeval nõusid pestes näksisin ma selle töö juures küpsiseid. Ma olin just ühe küpsise söömise lõpetanud ja sirutasin automaatselt käe teise küpsise järel – ja siis kolmanda küpsise järele. Siis sekkus minu mõtetesse Jumal: „Sally, sa ei vaja veel ühte küpsist. Piisab kahest küpsisest.“

„See pole mingi probleem, kui ma võtan veel mõne, need on nii väikesed,“ vastasin mina. Siis tegin pausi. „Issand, kas see oled Sina? Ma olen ju palunud Sinult abi oma ülesöömise harjumuse võitmiseks.“

„Jah, Sally, ma olen siin sinu juures, et aidata sul võita, kui sa tahad. Minus olles võid sa valida öelda neile küpsistele „ei“. Sa oled neid piisavalt söönud.“

Iga minu olemuse kiud mässas selle mõtte vastu ja ometi teadsin ma, et ma pidin otsuse tegema! Minu peas käis võitlus kahe mõtte vahel. „Ma tahan küpsist. Ma tahan Jeesuse sõna kuulata. Kuid ma tõesti tahan veel ühte küpsist!“ Ma vaatasin kolmandat küpsist oma käes. „Jumalal on õigus. Kui ma söön veel ühe küpsise, siis ma söön neid veel üsna mitu ja avastan varsti, et olen pool pakki tühjaks söönud.“ Mulle meenusid need korrad, kus ma olin söönud nii palju küpsiseid, et ma kartsin, et Jim leiab selle pooliku küpsisepaki ja saab teada, mis ma olen teinud. Ja siis sõin ma ära ka ülejäänud küpsised – selleks, et asitõenditest vabaneda! Muidugi kandsin ma siis järgmised mitu tundi endaga kaasas rasket süükoormat, rääkimata sellest, et kandsin kaasas peale selle ka oma närvilist meeleolu ja väga õnnetut kõhtu!

„Issand, ma ei taha enam ühtki küpsist süüa,“ ütlesin ma ja panin kolmanda küpsise pakki tagasi. Kuid kui ma arvasin, et lahing on sellega lõppenud, siis ma olin küll tõsiselt eksinud!

Kiusaja hääl hüppas mulle pähe: „Need on sinu lemmikküpsised! Veel üks küpsis ei tee sulle midagi! Sa hakkad täna muru niitma ja kulutad selle energia ära!“

„Ei. Ma otsustasin, et ma ei söö järgmist küpsist.“

„Kuid sa oled nii näljane. Sa ei söönud hommikusöögiks eriti midagi. Sa ei suuda kuidagi lõunani vastu pidada.“ Just siis korises ka mu kõht selle väitega nõusoleku märgiks!

„Oh, ma tõesti tahan seda küpsist! Ei, ma ei taha seda järgmist küpsist! Ma tahan kuulata Jeesuse sõna! Aita mind, Issand! Mul on tunne, et ma suren nälga! Ma tean, et see on naeruväärne, kuid just nii ma ennast tunnen! Mida ma peaksin tegema?“

„Miks sa ei võiks minna tolmuimejaga elutuba puhastama,“ tegi Issand mulle ettepaneku.

„See on hea mõte. See vaip ei vaja küll puhastamist, kuid ma pean tegema midagi, et seda küpsise mõtet oma peast välja saada!“ Ma jooksin seinakapi juurde, tõmbasin tolmuimeja välja ja hakkasin raevukalt tolmuimejaga tööle.

Umbes viie minuti pärast küsis Issand minult: „Kas sa ikka veel tahad seda küpsist?“

Kui sa võitled oma söögiisuga, nagu mina seda olen pidanud tegema, siis just see on küsimus, mida sa kunagi endalt ei küsi, sest vastus on alati: „Muidugi, ma tahan küpsist! Ma armastan küpsiseid! Ma tahan veel ühte küpsist!“ Nendele mõtlemine lihtsalt paneb sind neid ikka rohkem tahtma ja lõpuks lähed sa selle tahtmise orki ja sööd need ikkagi ära hoolimata sellest, kui kaugele sa oled need ära peitnud! Vähemalt mina tegin alati nii!

Kuid seekord tundsin ma, et midagi on teisiti. „Kas see oli Jumal?“ Ma murdsin pead. Ja küsisin siis endalt kõheldes: „Sa tahad ikka seda küpsist, kas pole?“

Minu vastus üllatas mind ennastki. „Ei!“ Ainuüksi mõte veel ühe küpsise söömisest oli eemaletõukav. „Siin on midagi teistmoodi,“ mõtlesin ma. „See ei saa ometi nii olla – või saab?“ Ma pidin seda teada saama ja tegin seepärast midagi ohtlikku. Ma kujutlesin end söömas küpsist, hõrku suurepärast küpsist. Enne oli selline mõte mind alati vastupandamatu jõuga küpsisepaki juurde tõmmanud. Minu imestuseks ei hakanud sülge erituma. Ma ei olnud sellest isegi huvitatud. „Issand, kuhu kadusid minu tunded? Mida Sa tegid? Ma olen vaba! See on hämmastav! Ma isegi ei taha küpsist süüa!“ Milline rõõm!

Kui me anname oma mõtted ja tunded Jumalale, siis Tema allutab kõik meie soovid oma kontrolli alla ja võidab lahingu meie eest. Ta on imeline Jumal, kes igatseb vabastada meid patu teenimisest. Meie lüüasaamiste ajalugu ei loe siin midagi. Ka meie nõrkused ei loe. Ta on piisavalt vägev rahuldamaks kõik meie vajadused.

Üks küpsis pole sinu jaoks täna võib-olla üldse mingi probleem või kiusatus, kuid kuni me oleme siin patusel maal oma patuse olemusega, võib kiusaja igal hetkel meid oma ideedega ahvatleda. Aga meie Issand ei ole kaugel ja Tema annab meile oma tahte teada ja palub seda järgida ja me kõik võime kindlad olla, et Tema tahe on meile parim. Ta igatseb, et me seda tahet täidaksime armastusest Tema vastu, sest Tema on ristil surres oma Isa tahet täitnud ja teinud seda armastusest meie vastu. Kui palju valu oleks meie eludes olemata, kui me kuuletuksime – ka siis, kui me mingil hetkel ei leia oma südamest piisavalt armastust Tema vastu, kui me kuuletuksime teadmises, et Tema armastab ikkagi ja Tema nõu on ikkagi parim nõu. Ja Tema mõtleb seda nõu andes meie heaolu peale.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat