Külm kevad ja koguduse kasvamine

Avaldatud 12.6.2018, autor Mervi Kalmus, allikas Meie Aeg

Selle [eelmise -toim.] aasta kevad tuli väga aeglaselt ja vaevaliselt. Aprilli lõpus ja mai algupoolel, kui tavapäraselt on tulpide – või lausa nartsisside – õitsemise aeg, sadas paljudes Eestimaa kohtades vahelduva eduga rahet ja lörtsi. Puud ei tahtnud ega tahtnud lehte minna, muru keeldus kangekaelselt roheliseks minemast. Kuressaare kooli õpetajad vehkisid mai keskel suusatada. Kõigile on ütlematagi selge, et nii külma ilmaga ei kasva ega õitse suurt midagi – taimede kasvuks on vaja soojemat ilma ja paremaid tingimusi.

Küllap kehtivad samasugused seadused teistelgi elualadel ja muudes valdkondades. Kui keegi soovib näha kasvu ja arengut, tuleb kõigepealt oma tähelepanu keskendada keskkonnale ja küsida, kas see on kasvuks ja arenguks üldse sobilik. Ei ole mingit mõtet peenra ääres nartsissidega pahandada, kui väljas sajab laia lund. See, et nartsissid lumesajus ei kasva, ei ole mitte mingilgi viisil nende süü. Küll aga võib näppu viibutada lumesaju suunas, mis on kasvu mõttes ebasoodsa keskkonna üheks põhjustajaks. Niipea, kui keskkond muutub soodsaks, hakkab kasvamine ja arenemine toimuma iseenesest ja loomulikult. See viitab looduse seaduspärasusele, et kasv ja võime paljuneda on iseenesest loodusesse sisse kirjutatud. Jumal on oma tarkuses maailma nõnda loonud, et looduslikus maailmas on olemas sisemine sundimatu potentsiaal, mis pürgib kasvu ja paljunemise poole. Anna vaid õiged tingimused ja kasv muutub silmaga nähtavaks.

Sarnast loomuliku ja loodusliku arengu põhimõtet võib leida ka Piiblist. Jeesus võrdles taevariiki ja evangeeliumi rõõmusõnumi levikut tihtipeale võrdpiltidega loodusest ja põllupidamisest. Loeme evangeeliumitest jutustusi külvi ja lõikuse seaduspärasustest, seemne kasvust, erinevatest pinnastest, lilledest väljal ja seemnetest, mis iseenesest ja külvaja jõupingutusteta vilja ja saaki esile toovad. Kõik need jutustused kinnitavad Jeesuse kuulajatele, et taevariigi kasvul on oma põhimõtetes midagi ühist taimede kasvuga ja et inimesed, kes on huvitatud koguduse kasvust, teevad hästi, kui nad „panevad tähele lilli väljal” ja uurivad tähelepanelikult looduses kehtivaid seaduspärasusi. Rõõmustav ja kinnitav sõnum on see, et justnagu lilled ei vaja kasvamiseks sundimist, vaid õigeid tingimusi, saab ka kogudus kasvada sundimatult, kui talle on loodud soodsad kasvutingimused. Apostel Paulus kinnitas seda seaduspärasust talle omase löövusega: „Mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada.” (1Kr 3:6) Kui inimesed on tingimuste loomisel oma parima andnud, laseb Jumal kasvul esile tulla.

Üle maailma umbes 1000 koguduses läbi viidud „põllumajanduslik” uurimus jõudis järeldusteni, milliseid kasvutingimusi on tarvis silmas pidada, et kogudused saaksid loomulikul viisil kasvada. Tuli välja, et kogudustele ei ole tarvis ette kirjutada numbrilisi kasvueesmärke, just nii nagu põllulilledele ei ole tarvis selgeks teha, et nad peaksid juunikuu jooksul 15 cm pikemaks kasvama. Tarvis on hoopis vihma, päikest ja kobestatud mulda – koguduse kontekstis tähendab see kaheksat kasvutingimust, mis omavahel koos töötades loovad pinnase, kus kasv toimub loomulikult. 

1. Juhtkond, kes on orienteeritud suhetele ja kes näeb oma esmase eesmärgina teiste inimeste ettevalmistamist teenimistöö jaoks. Kasvavate koguduse juhid ei ole inimesed, kes ennekõike käsiks ja korraldaks, et oma eesmärke ellu viia, vaid kes aitavad teistel oma vaimulikku potentsiaali võimalikult suures ulatuses ellu rakendada. Need pastorid ja teised koguduse juhid toetavad, juhendavad ja motiveerivad.

2. Püha Vaimu poolt antud andide rakendamine koguduse töösse. Kui koguduse juhid on teinud oma parima, et aidata inimestel koguduses leida oma koht ja roll, siis saavad koguduseliikmed teenida just selles valdkonnas, kus on nende annid. See annab kogudusele kasvujõu, aga mitte ainult – see annab koguduseliikmetele ka isikliku rahulolu ja tegutsemisrõõmu. Uuring näitas, et just see tingimus oli kõige rohkem seotud koguduseliikmete isikliku rahuloluga. Kui sa teed koguduses seda, mida Püha Vaim on sind kutsunud tegema, oled sa õnnelik.

3. Vaimulik innukus. Koguduse kasvu seisukohalt on väga oluline, kas koguduseliikmed on „tulised” või mitte, kas nad elavad pühendunud kristlikku elu ja praktiseerivad oma usku rõõmu ja entusiasmiga või mitte. Tuleb välja, et koguduse õpetus ja selle puhtus üksinda ei pane kogudusi iseenesest kasvama. Seda teeb hoopis see, kui inimesed, lähtuvalt oma usust ja juurdudes Piibli õpetusse, hindavad palvet, Jumalaga veedetud kvaliteetaega ning on altid oma rõõmu ja usku ka teistega jagama.

4. Hästi toimivad koguduse struktuurid. Nii nagu bioloogilises elus kohtame struktuure ja korrapära, on need olemas ka koguduses. Üheks koguduse kasvu tingimuseks ongi see, et struktuurid oleksid paindlikud ja hästi toimivad, et koguduse juhid kasvataksid uusi juhte ja töö- harusid saaks vastavalt vajadusele muuta või laiendada. Mittetoimivad struktuurid kaotatakse või läbivad nad uuenduskuuri. Sellise pidevalt toimiva struktuuriuuendamise protsessi abil suudetakse vältida traditsioonide seisvat vett ja reageerida koguduse elu vajadustele.

5. Inspireeriv jumalateenistus. Üllataval kombel selgus uurimusest, et koguduste kasvu ja jumalateenistuse stiili vahel ei leitud tugevat seost. Teenistuste sihtrühmaks võivad olla kas koguduseliikmed või kogudusekauged inimesed, teenistuste stiil kas tradistioonilisem ja liturgilisem või vabam ja mitteformaalne, kasutatav keel kas kiriklikum ja keerulisem või lihtsam – see ei mõjuta koguduse kasvu. Küll aga mõjutab koguduse kasvu otseselt küsimus, kas jumalateenistus on osavõtjate jaoks inspireeriv ja ülestõstev kogemus. Koosolekul valitsev atmosfäär on inimeste jaoks – eriti külaliste jaoks – erakordselt oluline. Tubli tervitaja uksel, kompetentne koosoleku juhataja, tähendusrikas sõnum, hubane ruumikujundus – need on elemendid, mis tõmbavad iseenesest inimesi ligi.

6. Väikeste gruppide võrgustik koguduses. Tuleb välja, et kasvavate koguduste jaoks ei ole väikegrupid tore hobi, vaid üheks koguduseelu keskpunktiks ja strateegiliseks eesmärgiks. Väikegrupid on strateegiliselt tähtsad, sest just väikeses seltskonnas ja koduses õhkkonnas saavad inimesed üksteiselt õppida praktilist kristlikku elu ning kasvada jüngriteks. See on koht, kus inimesed jagavad üksteisega oma elu ja kus inimestevahelised sidemed muutuvad tugevamaks. Mida suurem on kogudus, seda olulisem roll on väikestel gruppidel täita ja seda olulisemad nad koguduse kasvu seisukohalt on.

7. Evangelismi pingutuste suunamine mittekristlaste vajadustele. Ühest uurimusest, mille viis läbi C. Peter Wagner, selgus, et evangelismi and on mitte enam kui 10% kristlastest. Kasvavates kogudustes teab juhtkond, kellel on evangelismi and, ja need inimesed on vastavalt koguduse töösse rakendatud. Teine oluline eduka evangelismi tahk on teadmine, millised on ümbritsevate inimeste vajadused, ja sellest teadmisest lähtuv tegutsemine. Teiste inimeste vajaduste ustav teenimine on oluliseks osaks koguduse pinnasest.

8. Armastavad suhted. Üks oluline komponent koguduse tervise ja arengu seisukohast on suhete kvaliteet. Kasvavate koguduste liikmed veedavad üksteise seltsis rohkem aega – eriti tähtis on väljaspool koguduse ametlikke üritusi veedetud aeg. Nad on kursis üksteise isiklike rõõmude ja muredega. Ja mõnevõrra üllatav tõsiasi – tervetes ja kasvavates kogudustes naerdakse koos palju rohkem kui kehva tervisega kogudustes. Teesklematul armastusel ja siiral hoolel on suurem ja pikaajalisem mõju kui programmidel, mis koosnevad ennekõike verbaalsest kommunikatsioonist. Inimestel ei ole vaja mitte niivõrd kuulda sõnu kristlikust armastusest, neil on vaja seda isiklikult kogeda.

Need on komponendid, millest koosneb koguduse pinnas ja mille tervisest sõltub see, kas kogudusele saab osaks loomulik kasv või on see hoopis närbuv kogudus. Kui kogudus otsustab oma pinnase ja kasvutingimustega tegeleda, saab „väetist” lisada sinna, kus olukord kõige kehvem – koguduste tervise puhul soovitatakse tähelepanu keskendada justnimelt sellele komponendile kaheksast, mis on kõige kehvema kvaliteediga ja kus kogudus vajab kõige enam positiivset muutust. Niimoodi kasvukeskonna eest hoolitsedes ja tähelepanu strateegiliselt olulistele koguduse elu komponentidele keskendades on lootust näha koguduse elavnemist ja kasvu. Paljude koguduste kogemus kinnitab seda. 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat