Terve ja ebaterve vaimulikkus: mida teadus meile õpetab

Avaldatud 20.5.2018, tõlkija Allan Randlepp, autor David R. Williams, allikas Meie Aeg

Sissejuhatus

Oled sa mõelnud, kas vaimulikkus mõjutab meie tervist? Mõlemat, vaimset ja füüsilist tervist? Võib-olla vaimset, aga füüsilist tervist? Ja kui mõjutab, siis millises suunas? Positiivselt või negatiivselt? Tuleb välja, et teadlased on üle maailma nende küsimuste peale mõelnud ja neid teemasid uurinud. 

Käesolev artikkel on kokku pandud Harvardi ülikooli professori David Williamsi loengu põhjal, mille ta pidas veebruari algul Norras toimunud tervisekonverentsil. Dr Williams võttis oma loengus kokku, mida teadusuuringud meile religiooni ja tervise vaheliste seoste kohta räägivad. Nagu pealkirjast võite järeldada, võib vaimulikkuse ja tervise vaheline seos olla positiivne või negatiivne.

Kirikuskäimine vähendab stressi negatiivseid mõjusid

Connecticuti 720 täiskasvanut hõlmanud uuringuga leiti, et religioossetel teenistustel osalemine ei vähendanud otseselt psühholoogilist pinget. Aga stressirohkes olukorras (28 ebasoovitavat elusündmust ja 16 terviseprobleemi) vähendas kirikuskäimine stressorite halba mõju vaimsele tervisele.

Mina isiklikult elan väga stressirohket elu ja ma tõesti usun, et kui ma regulaarselt ja püsivalt religioossete tegevustega ei tegeleks, oleksin juba ammu hullumajas või haiglas.

Kirikuskäimine edendab tervislikumat käitumist 

Religioossed abituriendid osalesid väiksema tõenäosusega järgmistes tegevustes:

  • kasutasid marihuaanat
  • suitsetasid
  • juhtisid autot joobes seisundis
  • kaklesid või vigastasid kedagi
  • sõitsid alkoholi tarvitanud juhiga
  • osalesid aheljoomises (5 või rohkem ühikut)
  • kandsid koolis relva (püstolit, nuga, kurikat)

Selle asemel tegid nad suurema tõenäosusega järgmisi asju:

  • kandsid turvavööd
  • sõid hommikusööki, rohelisi köögivilju ning puuvilju
  • tegid regulaarselt trenni
  • magasid vähemalt 7 tundi igal öösel

Paneme tähele, et siin ei öelda, nagu usklikud ei võtaks üldse liigseid riske, ei jooks ja suitsetaks jms. See uuring näitab, et usklikud noored teevad väiksema tõenäosusega halbu asju ja suurema tõenäosusega häid asju.

Kirikuskäimine pakub sotsiaalseid suhteid ja tuge

Taylor & Chatters on leidnud, et sõprussuhted koguduses võivad toimida nagu laiendatud perekond. Koguduseliikmete toetus pakub olulisi eeliseid nii afroameeriklastele kui ka valgetele. (Ferraro & Koch, 1994)

Dr Williams kutsus üles pakkuma koguduses rohkem võimalusi olla toetavad ja üksteisega tihedas läbikäimises. Kogudused peaksid olema külad, mis arendavad vaimulikku tervist ja emotsionaalset heaolu.

Ka koguduse loomuliku arengu uuring näitab, et mitmekülgsed väikegrupid on koguduse tervise seisukohalt äärmiselt olulised. Need on kohad, kus inimesed saavad rääkida olulistel teemadel ning pakkuda üksteisele tuge ja sõprust. 

Kogudus saab pakkuda tähendusrikast maailmapilti, mis asetab elu väljakutsed õigesse perspektiivi.

Uuring 210 patsiendi seas, kes põdesid erinevaid raskeid haigusi, sh vähki, tuvastas, et:

  • mida rohkem inimene uskus usu rolli haigusega võitlemisel ja leidis rahu, tähenduse ja elu eesmärgi, seda vähem avaldus tal ängistuse ja depressiooni sümptomeid;
  • negatiivsed religioossed kogemused ennustasid aga rohkem ängistust ja depressiooni;
  • raske diagnoosiga patsientide tervist parandab religiooni pakutav mõtestatus ja eesmärgistatus, sõltumata konkreetsest diagnoosist.

Jällegi võin oma kogemusest kinnitada, et religioosne maailmapilt aitab ka keerulised olukorrad õigesse perspektiivi panna ja nendega paremini toime tulla.

Kirikuskäimine julgustab andestama; andestav meelsus on seotud parema füüsilise ja vaimse tervisega

Andestamatus on seotud stressi psühholoogiliste sümptomitega. Andestus kurjategija või kuriteo suhtes ja üldine kalduvus andestusele on seotud madalama depressiooni, ängistuse, viha, stressi ning kõrgema heaolutundega.

Pühadusega kaasneb positiivne mõju 

Peetrus kirjutab: „Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust.” (1Pt 2:9)

Kirikus käivad inimesed peavad üldiselt igat oma elu aspekti pühaks, see tähendab, nad püüdlevad jumaliku iseloomu ja tähenduse poole. Aga kas see pühadus mõjutab kuidagi ka meie vaimset ja füüsilist tervist?

Uuringud näitavad, et:

  • inimesed, kes teevad oma tööd kutsumusega, puuduvad töölt vähem päevi kui need, kes tajuvad oma tööd karjäärina;
  • need, kes peavad keskkonda pühaks, annetavad rohkem keskkonnakaitsele;
  • paaridel, kes näevad oma abielu pühana, on vähem omavahelisi konflikte ja sõnasõdasid;
  • lapsevanemad, kes tajuvad vanemlust pühana, käituvad lapsevanemana kohusetundlikumalt ja räägivad oma lastega rahulikumalt;
  • noored täiskasvanud, kes peavad oma keha pühaks, käituvad tervislikumalt (kasutavad turvavööd, joovad vähem alkoholi ja tubakat, magavad piisavalt, hoiduvad ületöötamisest).

Hingamispäeva mõju tervisele

Mis kasu toob tervisele iganädalane minipuhkus?

Uuring, mis viidi läbi Iisraelis elavate juutide seas, leidis, et nädalavahetuse lähenedes surmajuhtumid vähenesid ning hingamispäeval oli kõige vähem surmajuhtumeid. Sarnast mustrit pole leitud Iisraelis elavate araablaste juures.

5000 seitsmenda päeva adventisti seas teostatud uuringul sedastati, et parem hingamispäeva pidamine (ilmalikest tegevustest hoidumine, nagu poodlemine, ilmalike ajakirjade lugemine, ilmalike kontsertide ja teatrietenduste külastamine, uudistesaadete kuulamine või vaatamine) seostus parema vaimse tervisega.

Vahekokkuvõte

Nagu võisite lugeda, kinnitab teadus selgelt kirikuskäimise positiivset mõju meie füüsilisele ja vaimsele tervisele. Kui osaleme vähemalt korra nädalas koguduse kooskäimistel, siis elame kauem ja tervemalt.

Kuid kõrgel religioossusel on ka tumedam pool. Mitte kõik usklikud ei naudi eelpool kirjeldatud eeliseid. Ning nagu sellest oleks veel vähe, usklikud inimesed kipuvad olema keskmisest sallimatumad. 

Paulus kirjutab Kolosslastele (3:14): „Aga üle kõige selle olgu armastus – see on täiuslik side!” Ilmselt pole ta seda asjata kirjutanud, kui ka uuringud näitavad, et kipume usklikena hoopis sallimatuse poole kalduma. Vaatame vaimulikkusega seotud negatiivseid aspekte järjekorras.

Kirikuskäimine võib tervisele mõjuda nii positiivselt kui ka negatiivselt

Chicagos 3105 täiskasvanu seas läbiviidud uuringus uuriti eriliselt koguduses käimisega seotud äärmusi:

  • koguduses käimise põhjus: sotsiaalne versus vaimulik,
  • koguduse toetus versus kriitika,
  • positiivne või negatiivne religiooniga toimetulek,
  • Kirikuskäimise motiiv on oluline.
  • Selgus, et väga oluline tegur on see, miks keegi kirikus käib ja koguduse töös osaleb. 

Sotsiaalsetel põhjustel kirikuskäijad vastasid:

  • ma tunnen, et minu koguduse liikmed aktsepteerivad ja mõistavad mind,
  • koguduse teenistustel osalemine aitab mul kogukonnas silma paista.

Samas vaimulikel motiividel koguduses käijad vastasid:

  • minu usk saab teenistustel osaledes uuendatud,
  • ma kogen teenistustel sisemist rahu,
  • jumalateenistustel osaledes kogen Jumala kohalolu,
  • Uuringust tuli välja, et sotsiaalsed kirikuskäimise motiivid seostuvad ängistuse ja depressiooni sümptomitega. 
  • Seespidine ja välispidine religioossus

Selle uuringu leiud on kooskõlas suuremas hulgas kirjanduses välja toodud sisemise ja välimise religioossuse ja tervise vaheliste seostega. Väliselt religioossetel inimestel avaldub rohkem ängistuse ja depressiooni sümptomeid kui seesmiselt religioosetel inimestel.

Väliselt religioosne tähendab praktilist, reeglitekeskset ja käsumeelset usku. Väline religioossus tuleneb tihti soovist saada täiendavaid eeliseid, näiteks turvalisust, staatust või eneseõigustust. 

Seesmine religioossus viitab religioossele kogemusele, mis on isiklikult tähendusrikas, integreeritud isiku maailmavaatega ja toimib keskse motiveeriva jõuna, mis mõjutab tema kõiki elu aspekte.

Sotsiaalsed suhted: koguduse toetus versus kriitika

Koguduse pakutav sotsiaalne toetus mõjub tervisele positiivselt. Aga lisaks toetusele võivad kogudused olla ka sotsiaalsete konfliktide, kontrolli ja kriitika allikaks. Kui koguduseliikmete emotsionaalne ja aineline abi mõjub liikmete vaimsele tervisele hästi, siis kogudusepoolne kriitika seostub kehvema vaimuliku tervisega.

Positiivne versus negatiivne religiooniga toimetulek 

See, kas vaimulikusega kaasneb positiivne või negatiivne mõju meie tervisele, sõltub ka sellest, kuidas me religiooniga toime tuleme. Nimelt on negatiivne religiooniga toimetulek seotud rohkemate vaimuliku tervise hädadega. 

Mida see positiivne ja negatiivne religiooniga toimetulek tähendab? 

Näiteks religiooniga positiivselt toime tulevad inimesed vastasid uuringus nii:

  • me töötame koos Jumalaga kui partnerid, lahendamaks minu elu olulisi probleeme,
  • ma otsin Jumalalt jõudu, tuge ja juhtimist, et oluliste probleemidega toime tulla.

Samas religiooniga negatiivselt toime tulevad inimesed vastasid:

  • ma tunnen, et Jumal karistab mind mu pattude ja vähese vaimulikkuse pärast.

Sallimatus kui kõrge religioossuse tõsine varjukülg

Mis on sallimatus? Sallimatus on austuse puudumine enda tavadest või uskumustest erineva vastu. See hõlmab ka nende inimeste tõrjumist, keda tajume erinevatena, näiteks koguduse kontekstis meie rühmast erineva sotsiaalse või rahvusrühma liikmed või inimesed, kes riietuvad, suhtlevad Jumalaga või käituvad muul moel meist erinevalt.

Uuringud on järjekindlalt näidanud, et religioossed inimesed on sallimatumad kui mittereligioossed inimesed. Näiteks paistab see välja ka poliitikas. Usklikud pooldavad reeglina konservatiivset ja rahvuslikku poliitikat. 

Aga vaatame siis, mida teadus selle kohta täpsemalt ütleb. Ühest Ameerikas täiskasvanute seas läbiviidud uuringust selgus, et:

  • 52% peab ennast väga religioosseks ja väga vaimulikuks,
  • 10% peab ennast ainult vaimulikuks,
  • 9% ainult religioosseks,
  • 29% pole ei religioossed ega vaimulikud.

Vaimulikel ja religioossetel täiskasvanutel oli parimad tulemused mitmetes näitajates:

  • nad osalesid teenistustel, palvetasid, mediteerisid, lugesid Piiblit ja kogesid päeva jooksul rohkem vaimulikke kogemusi kui ükskõik milline teine grupp, 
  • nad muretsesid vähem ja olid vähem kahtlustavamad kui ainult religioosne grupp,
  • aga nad (ja ka ainult religioosne grupp) ilmutasid kõrget sallimatuse taset.

Kõrgel religioossusel ja rassistlikel eelarvamustel on pika ajalooga suhe. Varased uuringud näitasid, et religioossed inimesed olid tõenäolisemalt suurte eelarvamustega. Mida ortodokssem religioon, seda rohkem eelarvamusi ja sallimatust.

Edasised uuringud on tuvastanud, et religioossuse tüüp on siinjuures oluline: väline religioosne sättumus oli seotud kõrgema rassistliku sallimatusega ja seespidine religioosne sättumus viitas madalamale sallimatusele.

Teatud tüüpi religioossed uskumused võivad viia jäiga mõtlemise, eelarvamuste ja sallimatuseni. Viimased uuringud näitavad, et fundamentaalsed kalduvused ennustavad kõrgemat sallimatuse taset. Fundamentaalsust on määratletud kui jäika, vanameelset maailmavaadet, kus inimene peab oma religioosseid vaateid absoluutselt õigeteks.

Oluline pole mitte see, mida täpselt usutakse, vaid jäikus, millega neist uskumustest kinni hoitakse.

See uurimus peaks meile, adventistidele, meenutama, et kuigi on oluline käituda Jumalale meelepäraselt ja vastavalt Jumala Sõnas peituvatele tõdedele, peaksime alati meeles pidama, et me õpime ja kasvame vaimulikult terve elu. Ka meie käitumine ja kogemus Jumalaga areneb pidevalt.

Sügaval adventismi sees on peidus palju väärtuslikku, mis aitab tasakaalustada loomulikku kalduvust sallimatuse suunas. „Aga õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud.” (Õp 4:18) Armus kasvamine tähendab pidevat õppimist ja arusaamise laiendamist.

„Äratus on märgiks vaimuliku elu uuenemisest, see annab jõu mõistusele ja südamele, äratab vaimulikust surmast. Reformatsioon on märk ümberorganiseerumisest, ideede ja teooriate, harjumuste ja praktikate muutumisest.” (EGW „Tunnistused jutlustajatele ja evangeeliumitöölistele”, lk 128)

Need, kes arvavad, et nad ei pea loobuma hellitatud vaadetest ega pole pidanud kunagi oma arvamust muutma, pettuvad. Kuni hoiame järjekindlalt kinni oma ideedest ja arvamustest, ei saavuta me ühtsust, mille pärast Kristus palvetas. Jumal ja taevas üksi on eksimatud. Meil on palju õppida ja palju, palju, mida ümber õppida.” (EGW „Tunnistused jutlustajatele ja evangeeliumitöölistele”, lk 3)

Kokkuvõte

Teadus kinnitab, et kirikuskäimisel ja sügaval usul on üldiselt positiivne mõju meie füüsilisele ja vaimsele tervisele. Sage kirikuskäimine lisab meile eluaastaid, vaimulikkusest lähtuv usk ja suhe Jumala ning ligimestega annab olulisi eeliseid.

Samas on kõrgel religioossusel ka varjukülg. Kui kirikus käiakse ja ligimestega suheldakse sotsiaalsetest, käsumeelsetest või muudest välistest motiividest lähtuvalt, kaasneb sellega pigem negatiivne mõju tervisele. Mida ortodoksem on usk, seda sallimatum kipub inimene olema.


David R. Williams on Harvardi ülikooli professor 

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat