Kogemuste kotike: Kas naine unustab oma lapsukese?

Avaldatud 27.5.2018, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Kevad kõnnib üle Eestimaa ja kõik võivad imetleda Jumala loomise imet, kui lageda maa põuest ilmuvad üleöö tuhanded lilled ja talve läbi raagus seisnud puud saavad korraga lehti ja õisi täis. Õhku täidab justkui Jumala ülistamiseks kõige selle eest linnulaulukoori rõõmus kevadelaul. Vaatan pisikese õie sisse ja pean taas tunnistama, kui täiuslik see on; Jumal pole midagi teinud umbropsu, vaid ka kõige pisem Tema loomingust on väärinud Tema täit tähelepanu. Mõtlen, kui sageli teen mina pisiasju üle jala! Koogutan üle peenraserva, sest tean, et mõned lilled pole veel maa seest pead välja pistnud ning peenrale astudes võin pisikesed õrnad taimealged purustada. Ja mõtlen, kui sageli olen mina olnud kannatamatu, kui uue elu alged mõne inimese elus pole veel nähtavale ilmunud ja siingi võib üks ettevaatamatu samm tärkava elu purustada. Vaatan, kuidas kevadlilled oma pead päikese suunas keeravad ja mõtlen, kuidas minagi võiksin oma pilgu hoida Õigusepäikesel Jeesusel. Vaatan veel puhkemata pungi – neil lastakse valguse ja sooja toimel avaneda, keegi ei kisu neid lahti, ja mõtlen, kui sageli ei jaksa mina ära oodata enda või mõne kaaskristlase elus mõne tõe avanemist või kogemuse mõistmist. Kuidas ma tahaksin vahel mõned sõnad või teod inimesest justkui välja tirida või lahti kangutada, andmata aru, et ma ei saa seda punga vigastamata teha. Jumala loomingul on meile nii palju öelda – kui Ta vaid saaks panna meid madalamale kummarduma ja lähemalt uurima. 

Mai on ka emadepäeva kuu ja emaks olemine tähendab sageli madalale kummardumist – pisikese inimese kõrgusele kummardumist, et näeksime maailma lapse silmadega ja suudaksime teda mõista ja edasi juhatada. Piibel võrdleb emaarmastust Jumala armastusega ja seab selle Jumala armastusest järgmiseks ehk kõrgeimaks inimlikuks armastuseks. „Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kuigi nad unustaksid, siis mina ei unusta sind mitte! Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse...“ (Js 49:15–16) Kuigi, kas emaarmastus on päris inimlik armastus? Ma ei julge seda väita. Ajapikku olen ikka tõsisemalt mõtelnud sellele, et usaldades naisele emarolli, usaldab Jumal inimese hoolde ühe oma tillukestest lastest ja Ta annab lapsevanemale lapse sünnikingina südamesse peaaegu üliinimliku armastuse – killukese oma kohalolekust isetu armastuse näol, mis emal oma lapse suhtes on. Me armastame last sõltumata tema tegudest, me andestame talle kõik, me ohverdame end tema vajaduste täitmise nimel – see ei ole lihalikule ja isekale inimesele omane. See on killuke taevast iga ema sees oma lapse sünnikingina Jumalalt. 

Selles Kogemuste kotikeses jagavadki emad oma kogemusi lastega. 

Ostsime tütrele jalgratta. Kodus aga selgus, et see on lapsele liiga suur. Kuna see oli viimane, siis väiksema vastu vahetada ka ei saanud. Palvetasime selle olukorra Taevaisa kätte. Läksime paari päeva pärast poodi tagasi, aga kahjuks ei leidnud sobivat ratast, mille vastu vahetada. Läksin kassasse ja küsisin müüjalt, kas nad oleksid nõus raha tagasi maksma. Müüja vastas, et raha nad tagasi ei maksa, võimalik on vaid vahetada teise kauba vastu. Palvetasin mõttes, et nad tuleksid meile vastu ja maksaksid ikkagi raha tagasi. Mõne hetke pärast palus müüja mul oodata ja läks tagaruumi. Umbes kümne minuti pärast tuli ta tagasi ning teatas, et nad ostavad ratta tagasi! Samal ajal, kui mina olin kassas ja ootasin müü- jat, oli Rain lastega rattaosakonnas. Raini kõrvale ilmus üks naine tütrega, kes otsis oma tuttava lapsele täpselt sellist ratast, mille meie tahtsime tagasi tuua! Nemad olid õnnelikud, et said meilt selle ära osta, sest poes sellist enam ei olnud. Midagi sellist oskab vaid Jumal korraldada! Tänu Talle! Kauplusest väljudes meenus mulle hommikune palvesoov võimalusest vaimulikku kirjandust jagada. Sain aru, et ilmselt see naine oli Jumala häälele avatud, tulles samal ajal poodi, kui meie seal olime, ning otsustasin kinkida talle ühe vaimuliku materjali, mis mul kaasas oli. Ta võttis selle vastu ja lubas uurida.

Kui meie tütar Eliise esimest korda laste kergejõustikutrenni läks, siis olid seal trennis temast paar aastat vanemad poisid, kes kohe esimesel korral teda kiusasid. Üks poiss lausa lõi ja lükkas. Vaatasin seda ning mõtlesin, et vaevalt Eliise enam sellesse trenni minna tahab ja mina ka ei taha, et ta sinna tagasi läheks. Olin väga üllatunud, kui Eliise ka pärast teist korda tahtis ikka veel trenni minna ja tegi ettepaneku, et hakkame nende poiste, eriti ühe poisi pärast palvetama. Peale palvetamist, kui Eliise läks kolmandat korda trenni, oli see poiss temaga väga sõbralik ja samuti kõik teised poisid. Nüüd, kui ta on seal käinud üle poole aasta, saab ta oma trennikaaslastega hästi läbi ja pole enam löömist olnud. Vahel, kui tuleb ette arusaamatusi, paneme jälle käed palveks kokku ja see on alati aidanud. Jumal saab muuta laste iseloomu. Võib-olla ka sellepärast pani Taevaisa Eliisele seal trennis käimise südamele, et need lapsed ja nende pered vajavad meie palveid.

Kaie Siim

„Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!“ (Õp 22:6) ütleb tark Saalomon. Kui me suudame oma lastele palvetamise harjumuse selgeks õpetada, oleme neile hindamatu kingi teinud. Kui laps kasvab Jumalaga asju läbi arutades ja Temalt tarkust vastu võttes, saab ta täiskasvanuellu kaasa pagasi, mida pole sugugi kerge ära varastada. Sellise pagasi võttis ka Saalomon oma lapsepõlvest kaasa, sest tema isa Taavet oli mees „Jumala südame järele“. Kui kaks naist tulid kord Saalomoni juurde õigust otsima, aitas lapsepõlvest kaasa saadud Jumala tundmise ja Temaga läbirääkimise pagas õige otsuse langetada. Just emaarmastuse põhjal tegi Saalomon otsuse, kumma naise laps oli elus ja kumma naise laps oli surnud (vt 1Kn 3:16– 28). Ja kogu Iisrael nägi, et Saalomonil „oli Jumala tarkus õigust teha“.

„Anna oma sulasele sõnakuulelik süda,“ palub seesama Saalomon (vt 1Kn 3:9). Meie kõik oleme Jumala sulased ja meile on tõotatud abi ülevalt. Üks viis seda abi vastu võtta on kuuletuda Tema vaiksetele märguannetele. Sellest kuuletumisest räägibki järgnev kogemus.

See lugu juhtus küll juba pea aasta tagasi, kuid kõneleb tänaselgi päeval sageli ja valjusti minu kui lapsevanema, aga eeskätt just minu kui Jumala lapse südame vastu.

Meie pojal täitus mõne kuu eest esimene eluaasta. Ta kõndimisoskused paranesid iga päevaga ning samavõrra kasvas ka tema uudishimu ja raugematu energia ümbritsevat maailma avastada. Meie kui lapsevanemate jaoks tähendas see pidevat Taevaisa kaitse palumist lapse avastusretkede varjamiseks ning samuti endalt pidevat valmisolekut temaga neid retki kaasa teha ja vajadusel hädaohtude eest hoiatada ja kaitsta.

Väike laps toob endaga kaasa omajagu muudatusi pereelu harjumustesse. Nii olime meiegi selle esimese eluaasta jooksul juba harjunud, et Hugoga poes käies keskendume ainult olulisele ja tavaliselt tähendas see toidukaupade osakonna kiirkülastusi. Kuid viimasel ajal juhtus poodi minnes ikka nii, et tuli mõttesse, et kindlasti oleks vaja osta ka põletusvastast vahendit. Tõrjusin selle mõtte kõrvale, kuna alati oli kas kiire poest minekule sättimisega, apteegis oli järjekord, Hugo oli rahutu või rahustasin end mõttega, et Hugo on küll elavaloomuline, kuid üldiselt kuulab alati hoiatusi, kui keelame teda ohu eest ning eriliselt hoiab ta eemale just kuumadest asjadest. Seega tundus väga ebatõenäoline, et ta end kuskil niimoodi kõrvetaks, et seda põletusvastase vahendiga leevendada vaja oleks.

Siiski ei jätnud see tungiv mõte mind kuidagi rahule ja olles juba nädalate kaupa seda kõrvale tõrjunud, pöördusin ühel korral siiski tagasi, et apteeki sisse põigata ja sealt üks pudelike geeli endaga kaasa võtta. Kuna jaanipäev oli ukse ees, mõtlesin, et ehk on seda hoopis jaanitulel kellelegi tarvis. Jaanipäev aga möödus ja arstimipudel jäi avamata. Vaid Jumal teadis sel hetkel, et juba loetud päevade pärast oli seda hädasti vaja. Nimelt ühel lõunal, kui Hugol oli kõht ootamatult väga tühjaks läinud, tegi ta midagi, mida ma ei olnud kunagi osanud ette näha. Sel hetkel, kui läksin talle kapist taldrikut võtma, oli ta välgukiirusel elektripliidi juurde jõudnud ning käsi pliidiplaadil otsis kuumavalt pannilt toitu. Loomulikult tähendas see lapse õrna käenaha põletust ning vaid tänu mu Taevasele Isale, et Ta alla ei andnud, oli mul nüüd kohe ravim käepärast võtta. Põletusvastane geel leevendas kiiresti valu ning ka põletuse märgid taandusid peagi. Küll aga pole taandunud see õppetund, mille Jumal minu emasü- damele andis. 

Olen ju lugenud küll, et „täna, kui te kuulete Ta häält, ärge paadutage oma südant" (Ps 95:7,8), kuid nüüd mõistsin, kui rumal oli viimse hetkeni sellele vaiksele ent kindlale häälele vastu panna. Igatseme ju ikka, et meie elus toimuksid suured ja pöördelised imed. Et Jumal juhiks ja juhataks iga me sammu ning et Ta ütleks meile täpselt, mida järgmiseks tegema peame. Kuid kui Ta seda teeb, siis ikka ja jälle lükkame ise selle plaani kõrvale nagu juudid omal ajal Kristuse, kui Ta maa peale tuli, et neid juhatada ja nendega kõneleda.

Meie jaoks on võimatu oma lähedasi, sealhulgas meie hoolde usaldatud lapsi, kõige eest kaitsta. Küll aga on meil olemas suurim ja kõige targem Abimees, kes annab meile täpselt õigel ajal kõik vajamineva ja kelle abi ei jää kunagi hiljaks. Kui vaid meil oleks südant alati kuuldel olla ja kuulata...

Õnne Kivinurm

„Sest igaüks, kes palub, see saab, ja kes otsib, see leiab,“ ütles Jeesus (Mt 7:8) ja kodus, kus kasvavad lapsed, tuleb seda tõotust sagedasti meenutada, sest alailma on midagi kadunud. Nii ka järgnevas loos.  

Olime õhtul pisikese Ottoga kahekesi kodus. Olime mõlemad väsinud ja vajasime und. Mida aga polnud, oli lutt. See oli lootusetult kadunud. 

Otsisin seda üle poole tunni nii võimalikest kui võimatutest kohtadest. Mida ikka veel polnud, oli lutt. Istusin lõpuks ohkega maha ja tunnistasin kõva häälega Jumalale, et mina seda lutti ei leia. Seda lihtsalt pole! Istusin ja tundsin end rahulikuna. Teadsin, et Jumal juhatab mind õigesse kohta. Ta on seda ka varem teinud. 

Samal hetkel lükkas Otto tumbat kööki kapi juurde. Läksin tema kõrvale ja avasin endalegi ootamatult juba ammu tühjana seisnud jahupurgi, mis köögikapi peal seisis. Ja seal sees oli ... lutt! Mul oli suu sõna otseses mõttes lahti! Kuidas Ta seda tegi?! See on selline koht, mida ma pole avanud juba kuid, kui mitte öelda, et pool aastat! Ma ikka veel ei tea, kuidas Jumal seda teeb, aga Ta teeb seda hästi!

Kristi Taidla

Kristiina lugu jõudis minuni siis, kui muu materjal selles kogemuste Kotikeses oli juba koos ja sissejuhatuski kirjutatud. Nii julgustav on Kristiina loost lugeda neid samu mõtteid, mis Jumal mullegi südamele pani. Ja nii julgustav on teada ja kogeda, et Jumal, kes kogu universumi on loonud ja kogu universumit valitseb, kummardub alla ühe inimlapse juurde, ka ühe lapse juurde selleks, et ennast meile tutvustada. Tegelikult astub Ta meist isegi madalamale, sest igavene Jumal on saanud surelikuks inimeseks, astunud patuse kohale ja maksnud surres patu karistuse kinni. Keegi meist ei ole nii madalale kummardunud. Kuid Jumal räägib meile Jakoobuse kaudu „Jumala täiusliku käsu sisse kummardades vaatamisest“ (vt Jk 1:25), mida tehes ei jää me unustavateks kuuljateks. 

Igavesti laps

Imeline on see viis, kuidas Jumal on kogu süsteemi seadnud nõnda, et võiksime iga asja kaudu Tema armastust paremini mõista. Väikese lapse ellutulek õpetab määratul kombel Taevaisa suhtumist meisse.

Minu laps on juba mõnda aega faasis, kus ta katsetab oma piire. Armastav distsiplineerimine on keerulisem kui teoorias tundub, vähemalt minu jaoks. Üks parimaid viise panna laps sõna kuulama on kükitada tema juurde ning siis selgitada olukorda. Kui öelda seda sama püsti seistes, hakkab lapses jonn ja streik. Nagu udupasun kukub üürgama. See paneb mõtlema ja kogema, et kui Jeesus poleks tulnud maa peale meie tasandile sõnumit tooma, kui raske oleks meil siis seda vastu võtta ja oma ellu rakendada?

Minu pojale Kumale meeldib hirmsasti mind kodutöödes aidata – masinaga pesu pesta ja hiljem kuivama panna, süüa teha, tolmuimejaga puhastada, põrandaid pesta, uut prügikotti panna, peale sööki lauda pühkida jne. Ühe aasta ja viie kuu vanune laps ei ole nendes tegevustes just kõige kiirem ja osavam. Ta ei muuda ka oma tegevust kohe, kui teda suunatakse. Aga kui mina ei võta seda aega, et lasta tal vaikselt õppida, kuigi see tekitab minu ellu ja koju teinekord suurt segadust, siis ta ei õpi neid tegevusi, ei hakka neid hindama ja nende tegemist nautima. Ja ma ei saa last hiljem oma plaanides rakendada. Kui meie pelgaksime õppimise protsessi ja kardaksime ebaõnnestuda, siis ei saaks Taevaisa meid lihvida ja oma suures plaanis kasutada. Õppisime hiljuti õppetükis, kui kirglik Jumala tööriist oli Paulus. Tegi vigu, kuid liikus edasi suurema eesmärgi poole.

Kristiina Tramberg

Saalomon ütleb, et meie „õpetaksime poisile teed“, aga kui sagedasti õpetab Jumal meid endid meie laste kaudu. Meil palvegrupis oli kord šokolaadikarp laua peal ja minu 2-aastane tütrepoeg Siim sai sealt ka mõne kommi. Siis aga öeldi talle, et nüüd aitab ja kommikarp pandi kinni. Siim seisis tükk aega laua ääres, näpud kommikarbi kaane vahel ja andis sellega mõista, et ta tahaks veel kommi saada. Panime siis kommikarbi kapi otsa ära. Mõne aja pärast tahtis keegi veel kommi saada ja karp „tekkis“ laua peale tagasi. Siis tuli Siim ja seletas meile oma sõnatus eesti keeles, et see karp tuleb kapi otsa tagasi tõsta. Kui mina küsisin, miks seda teha tuleb, näitas Siim oma näppudele. „Pange see kiusatus minust kaugemale, minu silma alt ära,“ oli lapse sõnum, millest suurtelgi on õppida. Kui raske on kiusatusele vastu panna, kui see on sinu ees, aga meiegi võime selle „kapi otsa“ panna ja hoida hoopis Issandat oma silme ees. Taavet ütleb: „ Ma pean Jehoovat alati oma silma ees, sest tema on mu paremal pool, ma ei kõigu!“ (Ps 16:8)

Olgu siis kõigil meil, aga eelkõige emadel ja vanaemadel, Jehoova silma ees, siis jääb meid armastav Jumal ka meie laste ja lastelaste silma ette ning nemadki õpivad Teda tundma ja armastama

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat