Meida Ruudna: Mille eest ma tänan Jumalat

Avaldatud 15.3.2007, allikas Meie Aeg

Kui ma palun: ”Kallis Jumal, puuduta mu südant, et ma tõeliselt pöörduksin ja hakkaksin sind tõeliselt taga nõudma”, siis Jumal teeb seda ja ma saan Talle kõiges tänulik olla. Tänulikkuse puudus on tänapäeval silmatorkav, seepärast on mul soov mõtiskleda sellel teemal.

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma imestan, kui targad olid meie vanemad. Ema innustusel oli mul, väikesel tüdrukul, võimalus ära anda oma komm nn kotipoisile, kes pealesõjajärgsel ajal mööda maad rändas, otsides peavarju ja toitu.

Kui me suuremaks saime, saadeti meid ikka ja jälle kellelegi midagi viima.

Olen kogu elu tunnetanud armastust enda ümber, aga ma pole seda alati osanud hinnata. 34 aastat tagasi kavandasin projekti, mis ei saanud alatagi. Ma ei palunud eelnevalt Jumalalt õnnistust. … 25 aastat hiljem kavandasin jälle projekti ja ka see ei saanud alatagi. Jälle, ma ei palunud õnnistust. Esimesel korral tahtsin ennast aidata, teisel korral sõpra. Ei ole kasu ka tugevast tahtejõust, kui puudub Jumala õnnistus. See on isegi rumalus ja asjata ajaraiskamine. Mis kasu on edasimineku tuhinast, kui see lõpuks osutub mõttetu liikumise kohinaks kõrvades? Kui maasikate aeg on läbi, siis neid lihtsalt enam pole, pole mõtet otsidagi. Jumal aga hoolitseb meie eest, kohe küpsevad vaarikad.

Meie, täiskasvanud, püüame hoolitseda, et meie lapsed ei kasvaks viltuseks nii füüsilises kui vaimses mõttes. Meie Isa taevas hoolitseb meie eest nii, et me peame hakkama saama nii ilusate kui viltustega – vahel naerdes, vahel nuttes. Vahel teeme ausamba enda jonnakusele, kangusele, uhkusele, kättemaksule. Jube haletsusväärne lugu. Hea on see, et Isa küsib meilt igal õhtul: “Kuidas sa hakkama said?” Meil on au vastata, kas me tõime Talle au või tegime Talle häbi.

“Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes meid on õnnistanud kõige vaimuliku õnnistusega taevaseis asjus Kristuses” (Ef 1:3).

Kuidas me ülistame Jumalat, mille eest me oleme tänulikud? Küsisin seda mitmelt inimeselt. Enely vastas: “Kogu elu, iga hetke eest.”, Ave ja Ella: “Tänulikkuse tunne tuleb peale. Olen niisama rõõmus või laulan.” Maire vastas, et ta tunneb tänulikkust, sest ta on teistele vajalik ja et ta saab tööl käia. Tõnu vastas: “Tahaksin vilja kanda.” Gl 5:22, 23: “Aga vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus.”

Armastuse ma saan Jumalalt.

Rõõm on sellest, et ma võin olla see, kes ma olen, et ma ei pea lootma enda nn kahtlase väärtusega “headuse” peale, sest Jumal kutsub kõiki – häid ja halbu. Rõõm on veel sellest, et ma võin teha kõike rõõmsalt, mitte tugevast tahtejõust hambad ristis. Oleme rõõmsad Issandas, sest valitud on need, kes on kutse vastu võtnud. Suur rõõm tuleb südamesse, kui olen oma Sõpra inimestele tutvustada saanud.

Rahu. Jeesus ütles: “Oma rahu ma kingin teile.”

Pikk meel. Kust seda võtta? Kui pikk see peab olema erinevates olukordades? Ootajatel on hea sõnum. “Anna mulle andeks minu võlad, nagu minagi andeks annan oma võlglastele” (Mt 5:12). See lause tuletab end pidevalt meelde.

Lahkus. Kust see tuleb? Kas see on mõne suguvõsa eripära, eesõigus või tuleb see esile, kui karikas on seestpoolt puhtaks küüritud? Kas ma annan inimesele midagi sellepärast, et ta vajab seda, või sellepärast, et vot mina annan?

Heatahtlikkus. Kas seda vilja saab kasvatada või kasvab see juba lapsest peast külge? Meie ülesanne on konkreetne – innustada inimesi iga probleemi puhul nägema selle positiivset poolt ja võimalusi. Jumal annab hingamisruumi kõigile meie kõrval.

Ustavus. Tahan olla Jumalale ustav. Kas see tuleb iseenesest või olen harjutanud seda oma sõprade, vanemate peal varasest east alates. Kui olen reeturi tüüpi, kas ma paludes ustavaks saan? Ole ustav surmani...

Tasadus. Kust seda veel võtta? Kas oma iseteadliku tegevuse loomuliku jätkuna pean leidma end kraavist, ninapidi porist, et jõuda alandlikkuseni või saan selle Jumalalt – paludes alandlikkust. Kas ma üldse julgen olla alandlik? Võib-olla on see mulle kahjulik? Jeesus oli aga kõige alandlikum inimene maa peal, ometi kõige tugevam, kõige sõnakuulelikum oma Isale, alati olukordi valitsev.

Enesevalitsus. Mingil määral me valitseme kõik, kes riiki, kes väiksemat üksust, mõnd väiksemat lõiku oma kodus. Aga ennast? Kui ei valitse, mis sealt seest paistab? Vahel võib olla nii raske, et ei jõua enam nn sotsiaalset nägu teha. Kõigil on hädad ja me õpime nendega elama. Kas me palume seesmist tasakaalu? Jeesus ütleb: “Paluge ja teile antakse.”

Kasinus. 1Mo 4:15: “Ja Jehoova Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma.” Mõistagi, tööd tuleb teha. Hea oleks omada ka praktilist ja kokkuhoidlikku meelt, paludes Jumalalt siiski tarkust, et see lõpuks ei teeks meid väikeseks ja kitsiks abivajajate suhtes.

2Aj 31:2: “Hiskija pani preestrid teenima, tänama ja kiitma.” 2Aj 33:10: “Ja Jehoova rääkis Manassele (Hiskija pojale) ja tema rahvale, aga nemad ei pannud tähele.” 2Aj 33:12: “Aga kui tal kitsas käes oli, siis ta püüdis leevendada Jehoova, oma Jumala palet ja alandas ennast väga oma vanemate Jumala ees.” Hiskija, Manasse, Aamon – isa, poeg ja pojapoeg – kui erinev oli nende suhtumine oma õigusesse. 2Aj 33:22-23: “Aga ta ei alandanud ennast Jehoova ees, nõnda nagu tema isa Manasse oli ennast alandanud, vaid tema, Aamon, suurendas süüd.”

Meie, kristlaste, asi ongi oma eluga teenida, tänada ja kiita Jehoova leeri väravais, et meie lastel ja lastelastel oleks rõõm sedasama teha. Me ei pea oma lapsi kallite andidega üle külvama, vaid pigem kasinusega, õpetamisega, armastusega neile võimalikult palju aega pühendama. Jumal ütleb preester Eelile 1Sa 2:20-30: “Sa austad oma poegi rohkem kui mind... Sest kes austab mind, seda austan mina ja kes mind ei pane mikski, on põlastusväärt.” See on koht, kus peab jällegi tarkust paluma.

Meie patust tekkinud vildakselgsuse ravi on eluaegne – usus olemine ja Jeesuse Kristuse koolis õppimine. Selle eest ma olengi Jumalale tänulik, et meil kõigil on see võimalus.

Olen veel tänulik tõotuse eest Jh 3:16: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et tal oleks igavene elu!”

Oleme kõik kogenud, et elu muutus järsku, nagu ootamatult, ilm muutus järsku..., õnnetus tuli järsku..., haigus tuli järsku..., õnn tuli järsku. Mõned meist on näinud, et sõda tuli järsku..., häda tuli järsku..., lõpp tuli järsku... Kas me oleme valmis?

Jeesus oli hea, armastav, alandlik ja kõige tugevam. Nagunii tuleb otsus teha – hoida hea või kurja poole. Palun siiski alandlikkust, sest tahan olla hea ja tugevama poolel. “Ammuta tugevust Jumala juurest, Tema tohutusuurest jõust” (Ef 6:10).

Meida Ruudna

Jaga Facebookis
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat