Kogemuste kotike: Armastuse otsinguil

Avaldatud 27.3.2018, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Jumal otsib meid ja meie otsime – tõsi küll, sageli isegi seda teadmata – Jumalat ning mõnikord kestavad otsingud väga pikka aega. Kuna üks otsijaist on kõikvõimas Jumal ja Tema teab, kuidas end meile nähtavaks ja tuntavaks teha, siis otsingud lõpevad millalgi leidmisega. Iseasi on see, kas leitu meile sobib ja kahjuks sageli ei sobi – sest muidu ei otsustaks ju enamik siin maailmas elavatest inimestest ikkagi üksinda edasi rännata. Selles Kogemuste kotikeses lõpeb otsing leidmise ja äratundmisega ning selle südamliku loo on Janne kirja pannud kümme aastat tagasi. Võib-olla ütleks ta täna mõne asja teistmoodi välja, sest tänase kogemuse valguses aastate taha vaadates näeme ehk pisut teistsugust pilti, kuid see tol ajal väljaöeldu on oma eheduses ja avameelsuses nii südantpuudutav, et sai otsustatud, et säilitame siin teksti kümme aastat tagasi kirjapandud kujul.

Siin maa peal on tohutult teid. On kiirteid, mägiteid, kitsaid kiviseid radu ja pea nähtamatuid põllul looklevaid teid. On asfaltteid, mudaseid teid ja neid radu, mida mööda vaid lehmad karjamaalt koju ja vastupidi käivad. Üks tee on aga kõigile ühesugune – tee Jumala juurde. See suundub inimsüdamest läbi Jeesuse Kristuse risttee Jumala trooni ette. Muud teed sinna olemas ei ole. Sel teel on igaühe jaoks siiski olemas omad käänakud ja kurvid, mäed ja orud, päiksetõusud ja vihmasagarad, tormid ja lained. Sama tee on eri eludes siiski erinev.

Minu tee Jumalani on olnud pikk. Issand koputas mu südamele juba siis, kui lapsepõlves Setomaal pisikeses maamajakeses oma nelja nõo ja meie armsa vanaemaga koos äikese ajal toas istusime. Mamma luges palveraamatust palvet, mis oli ette nähtud just äikseilma korral lugemiseks. Ta kuulus õigeusu kogudusse nõndasamuti nagu enamus setosid tänapäevalgi. Ta oli siiralt Jumalasse uskuja ja tema jumalakartlikkusest tunnistasid ka tema teod. Meie silmis, mina ja nõod kaasa arvatud, ei olnud mamma tol hetkel aga muud kui üks tagantsundija, et maasikad ikka korjatud saaksid ja kokkuostu viidud. Vastasel korral ei saanud mamma ja papa raha ja pidid talvel puudust kannatama.

Peale Eesti iseseisvumist, siis kui kirikute uksed rohkem kui kunagi varem valla paiskusid, kutsus minu hea klassikaaslane ja sõber mind Tallinna adventkiriku pühapäevakooli. See toimus küll esmaspäeva õhtuti, kuid sobis minu tolleaegse nädalaplaaniga ääretult hästi. Klubilise toiminguna võetav pühapäevakool pakkus vaheldust, seltskonda ja pealekauba veel mingit sügava sisuga tegevust. Seda sügavat sisu ma siis veel aduda ei osanud. Nägin vaid pilte Jeesusest, kes olevat Jumal. See oli ka kõik. Ja laulsin laule sellest, et „süda määrdub nii, et sa ei märkagi…”

Paralleelselt pühapäevakooliga tegelesin ratsaspordiga ja hobused olid mu suur kirg. Hobused ongi seda olnud kogu mu elu ning jätkuvalt õhkan neid kauneid loomi nähes. Soovin ikka veel, et ühel päeval krõmpsutaks mu koduõuel Tori tõugu hobu, kuigi ei ole mul veel koduõuegi! Ühel hetkel tuli siiski valida laupäevahommikuste ratsatreeningute ja kiriku vahel. Loomulikult valisin ratsutamise. Pühapäevakooli asemel käisin piibliringis. Ja sellest piisas. Peale seda veel laupäevõhtul kirikusse, nii et vaimne doos oli päevaks päris piisav. Kodus oli küll palju pahandust „usuhulluse“ pärast, kuid teismelisele omase enesekindlusega jäin siiski truuks neile põhimõtetele, millest kirikus kuulnud olin. Armastuseta olin neid oma perele esitlenud. Sellest oli tingitud ka nende mittesoosiv reaktsioon ja tõsine mure minu käekäigu pärast.

Tasapisi vähenes ratsatreeningute osakaal ja mul avanes võimalus laupäeviti kirikusse tulla. Tulin. Olin. Tegin. Olin kohal ja tegin, mida vaja. Kõik oli korras. Ja ühel hetkel, siis, kui kõik minu grupikaaslased end ristida lasid, ei tahtnud minagi teistest erineda. Koorisin endalt ehted, pesin maha meigi ja lasin end ristida. Tegin nii, nagu mulle oli ette öeldud. Kõik oli jätkuvalt korras. Vanemad ja paar lähemat sugulast olid ka õnnitlema tulnud ja sel õhtul sadas minu meelest lund.

Jumalat ma aga ei tundnud. Olin astunud „abiellu” oma abikaasat tundmata. Astusime koos samme ühisel teel. Mina ees ja Jumal taga. Ja kõrval kogudusekaaslased targutamas. Ma ei tundnud Jumalat. Tema oli aga kursis minu olemusega, tegemistega, igatsuste ja vajadustega. Mina katsetasin ja otsisin. Igatsesin tõelise armastuse järele ja otsisin seda kõikjalt, nägemata enda vahetus läheduses seda tõelist „abikaasat”, kes ei peta ega jäta kunagi ja kes armastab jäägitult ning tingimusteta, igavesti, just sellisena, nagu olen. Mul ei olnud Tema nägemiseks lihtsalt silmi veel! Ta oli mu kaitsja. Armastades lubas ta mul katsetada omi radu. Ta teadis vist, et Tema armastus võidab ühel hetkel üle kõigi maiste lubaduste ja õhkamiste, saavutuste ja pingutuste. Ma astusin mööda oma teed – pikkade sammudega ja uhkelt mööda Temast, oma armastavast Jumalast.

Sõitsin isegi ära välismaale. Kartsin uut, aga ikkagi proovisin ja katsetasin, sest vajasin nii väga, et keegi mind armastaks. Otsisin tiku ja tulega! Otsisin, otsisin, otsisin. Ja leidsingi inimese, kes mind väga armastas. Olin väga õnnelik selle üle ja uhkegi. Kurvaks osutus aga see, et mina ei armastanud teda. Inimlikus suhtes on aga mõlemapoolne sügav armastus ja suhtesse panustamine selle õnnestumise aluseks. Tegin tollele inimesele tohutult haiget, näidates, kui vähe mina tegelikult temast hoolisin. Ma ei olnud võimeline armastama, sest ei olnud leidnud seda tõelist Allikat, millest armastust ammutada ja seda siis endaga jagada.

Jätkasin otsinguid. Sattusin uutesse paikadesse, põnevate inimeste keskele. Kõik oli taas uus ja huvitav ja ma olin mõnelegi õnnistuseks oma tegemistega. Ikka veel otsisin armastust. Vajasin, et keegi mind armastaks, jäägitult. Inimesed nägid seda vajadust minus ja püüdsid mulle seda pakkuda. Oli palju toredaid kohtumisi ja sõprust. Mõni vajas ise armastust ja arvas mind olevat suuteline talle seda pakkuma. Ta eksis. Jätkasin teekonda armastuse otsingul. Otsisin teaduse maailmast ja tiitlite riiulilt. Seal paistis nii mõnigi paljulubava pealkirjaga teos olevat. Lähemal uurimisel jätsid need kõik hinge tühjaks ja meele kurvaks. Justkui pirukad, millel kohev välimus kuid vähe täidet! Ja need toredad sõprussuhted, mis raamatukogus sõlmitud said, ei kestnud ka kaua, vaid hääbusid päeva loojudes. Jäljedki pühkis tuul liivalt. Olin taas Armastuses pettunud, et ta end nii kaua otsida lasi.

Järgmisel päeval ma trehvasin oma suurt armastust, teda, kes mind tõepoolest armastas ja mu eest oli nõus mida iganes tegema. Ma teadsin, et tema ongi see õige ja et temaga veedan oma elu. Ta oli kalleim aare mu jaoks. Õppisin teda tundma ja tegin oma panused meie suhte peale. Mina armastasin teda ja tema armastas mind ja täpselt sellist suhet ma otsinud olingi terve oma elu. Lõpuks ometi – mu otsingutel oli lõpp. Ma olin jõudnud pärale ja olin selle üle ääretult õnnelik ja rõõmus! Endalegi arusaamatul kombel tegin juba kaugeleulatuvaid tulevikuplaane meie ühise elu tarvis. Sügaval südames valitses aga vaikne kahtlus ja rahutus. Asjad ei sujunud ootuspäraselt. Teadmatus andis endast märku üha valjuhäälsemalt, kuid ma üritasin ta koputusi vältida. Kuni lõpuks ma enam ei suutnud. See kõik muutus lihtsalt väljakannatamatuks ja ma nõrkesin koorma all. Ma tahtsin välja kooruda sellest pettuste munakoorest ja sündida uueks, sündida selleks, kelleks mind loodud oli!

Minu ees seisis valik. Ühel kaalukausil oli maailm ja kõik, tõepoolest kõik see, mida maailmal pakkuda oli näiliselt head – rikkus, kuulsus, au ja ilu, kiirus ja mugavus ning kõik muu. Aga ka rahutus ja kibelus südames ning pidev ekslemine. Teisel kaalukausil oli Jumal. Mida Ta sisuliselt tähendab, seda ma tol hetkel veel ei osanud aimatagi. Teadsin vaid, et Tema on sel teisel kausil. Kaalusin kaua, väga kaua ja vaagisin oma südames seda valikut. Käisin maha pikki kilomeetreid, et endas selgusele jõuda. Veetsin palju unetuid öid ja ahastuses möödasaadetud päevi. Kuni lõpuks haarasin kinni Jumala lubadustest ja tõotustest, et mitte uppuda. Need olid ainsad reaalsed päästerõngad kogu kaose keskel. Üritasin oma elulaeva tüüri taas õigeks seada. See ei olnud kerge, sest ma ei olnud veel sugugi kaljukindel selles, milline see õige suund siis lõppeks ikka oli. Tüürisin paati kord siia, kord sinna, kuni väsisin lõputult ära. Langesin paadi põrandale ja puri vajus longu. Olin jõuetu kõikide otsingute, pettumuste ja ahastuse tagajärjel. Olin suures segaduses ja hirmul.

Siis, ja alles siis, kui olin ise üdini väsinud, astus mu paati keegi paljas­jalgne. Ta puudutas leebelt mu südant ja ma tundsin ära selle puudutuse, mida pidevalt olin oma südames tundnud, kuid mida olin väärtusetuks hinnanud. Ta aitas mind püsti ja süstis minusse esma­abina suure doosi usku, lootust ja armastust. Erilisel hulgal veel seda viimast koostisosa. Ta paitas hellalt ja julgustas. Ja ma tundsin – temaga ei karda ma midagi! Ta haaras mu elulaeva tüüri ja ma nägin, et see mees teab, kuidas tolle paadiga ringi käia. Ta teadis, kus oli tolle paadi kodusadam. Selgus, et too mees oli selle paadi meisterdanud oma kätega ja ostnud oma Poja vere hinnaga. Ta poeg oli surnud, et too mees saaks päästa paadi ja kõik sellel rändavad. Seepärast oli ta ka paadile järele tulnud, et seda nüüd sadamasse viia. Ma olin rahulikum kui kunagi varem. Tundsin end turvalisena ja armastatumana kui kunagi varem oma elus. Ma teadsin, et see on just see, mida kogu elu otsinud olen, mille järele janunenud ja nälginud olen. Olin ülirõõmus, et too mees mind oli leidnud, sest olin rännakutest nõnda väsinud ja igatsesingi koju. Tollest mehest sai mu abikaasa, sõber ja Jumal. Mina olin kadunud poeg, keda oodati koju. Mul olid tühjad taskud ja hing.

Kui me kodusadamasse jõudsime, ootas mind seal suur rahvahulk. Seal olid mu sõbrad, keda samuti too mees merehädast päästnud oli. Seal oli mu pere, kes mu pärast palju muremõtteid oli mõlgutanud, kuid kes ikkagi armastas mind väga. Seal olid ka kõik teised, kes mind tundsid. Nad olid kõik rõõmsad, kuna ma jõudsin koju. Mu isa võttis mind vastu lahkelt ja andis mulle kodu, kus võiksin end sisse seada. Oleksin võinud piirduda ka sulaseseisusega, kuid kadunud pojast sai isakodus jälle laps. Sadamas sain endale korvitäie värskeid puuvilju. Need viljad olid minu jaoks uued ja tundmatud. Olin nende kohta lugenud ja nendest palju kuulnud. Oma elus ei olnud ma aga kordagi neid kogenud. Võtsin need ärevuses vastu ja ei osanud koheselt isegi tänulik olla. Kui kõik mu ümber rahunes ja rahvahulk taganes, läksin ma varjulisse paika ja istusin puu alla. Mul oli aega silmitseda neid vilju, mis mulle oli antud. Need olid kõik erinevad ja kasvasid erilaadsel puul. Ma ei olnud varem kuulnud puust, mis kannab erinimelisi vilju. Neil võis näha järgnevaid nimetusi: rõõm, rahu, pikk meel, tasadus, kasinus, heatahtlikkus, ustavus jne. Olin ääretult õnnelik selle viljavaagna üle! Olin leidnud oma elu Armastuse, selle paljasjalgse mehe seal paadis tol tormisel merel. Teadsin, et alles nüüd olen võimeline ise armastama, kuna olen armastatud Suure Armastusega, mis ei lõpe iialgi. Olin jõudnud koju Jumala juurde.

Suuremat tänu, kui minu süda praegu tunneb, on vast raske tunda, veel raskem sõnadesse panna ja kirjeldada üritada. See on lihtsalt võimatu! Seda peab ise kogema. Nagu tule kuumust ei saa lapsele selgeks teha, ei saa ka tänu teisele selgitada. Seda peab õpetama südameülikool. Minu otsingud olid tõepoolest pikad ja keerulised, kuid tean, et need on olnud seda kõike väärt. Ilma nendeta ei oleks ma see, kes täna olen. Nendeta ei oleks ma Jumalat leidnud. Nii kurb kui see ka ei ole, pidin läbi tegema üsna raske kadalipu. Enesesüüdistused on kerged tulema, kuid need ei vii edasi. Jumala arm, mida iga päev kogen, on suurem kui kõik ekslemised. Tähtsaim siin elus on nüüdseks leitud!

Suurim süü, mida tunnen, ongi see, et mul võttis nõnda kaua aega, et nii-öelda alla anda ja Jumala tee valida ning seeläbi tegelikult võita. Kaua üritasin ise, oma jõuga. Punnitasin kõigest väest ja tegin omast arust õigeid valikuid. Südames oli aga kogu aeg suur rahutus ja segadus. Jumalaga rääkisin küll sageli, kuid kõndisin ikka oma teedel. Ma kas ei osanud, ei julenud või ei tahtnud järgida Tema tahet. Mul ei olnud tarkust, et kuulata Tema vaikset ja sundimatut häält minu südamesopis. Tahavaatepeeglisse kaedes mõistan, et Jumal on mind kogu aeg üritanud õigele teele suunata. Mina aga oma jäärapäisuses, oma hirmudes ja iseenda plaanide ning kavatsustega ei ole sellele tahtnud alluda. Mul on olnud oma soov ja ettekujutus oma elu kohta, mis siiski ei ole kattunud Jumala tahtega. Seepärast see kõik lõppeks uperkuuti läkski!

Täna oskan võrrelda aega, mis veedetud otsides elu mõtet, armastust ja Jumalat ajaga, mis on käimas nüüd, käesoleval hetkel. Neid kahte ei saagi tegelikult võrrelda, sest need on nõnda erinevad! Nüüd olen vaba. Olen justkui vanglast pääsenud inimene, kel ei olegi suurt vahet, mis tööd ta teeb, kus ta elab, kui ta vaid saab olla vabaduses ega pea naasma vangistusse. Vangis olles ja oma elu mõtet otsides arvasin, et see maailm, mille enda ümber üles olin ehitanud, see vangla, oligi kogu elu ja ainus võimalus eksisteerimiseks. Jumalat ja elu Temaga pidasin kuni viimse võimaluseni tõeliselt nõrkade ja veidi armetute alternatiiviks, nende jaoks, kes muul alal hakkama ei saa ning kes pole andekad ja edasijõudnud. Seepärast kartsingi Jumala teed, sest arvasin selle olevat teisejärgulise. Vangis olles tundus, et teist reaalsust ei eksisteerigi. Et see ongi see, mis on normaalne elu ja nii peabki olema. Muud moodi ei saa. Jumala variant tuli kõne alla alles siis, kui kõik muud teed olid järele proovitud ja kui need teed olid väga suuri ja valusaid pettumusi valmistanud. Alles siis ilmus Jumala tee minu ette ahvatleva, uskumatu ning isegi liiga-hea-et-olla-tõsi-variandina.

Praegu mõtlen, et küll ma olen olnud rumal. Tõeliselt rumal! Kui ma vaid oleksin mõistnud, et vanglale lisaks on olemas ka Vabadus. Tõeline vabadus Jumalas, sellele lisanduvad Vaimu viljad, selgus, südamerahu ja teadmine, et oled leidnud tähtsaima siin elus. Selline oli aga minu otsingute teekond. Kuigi see oli pikk ja käänuline, on tähtsaim see, kuhu see tee viis. Mina olen jõudnud Jumala juurde. Ühel täiesti tavalisel, tegelikult erakordselt hallil ja sombusel sügisesmaspäeval aastal 2006 tundsin ma esimest korda elus, et olen päästetud. Olen pöördunud. Olen uuestisündinud. Seda ei olnud ma ei tundnud ega tunnistanud mitte kunagi varem oma elus!

Nüüd on tunne ja teadmine, nagu ei oleks mul inimestele enda ümber mitte midagi muud tarka ja tähtsat öelda, kui et Jumal armastab sind! Jumal on see, kes tahab head ja kellega koos saab elu sügava sisu, mõtte, kelle läheduses paranevad loodetavasti ka haavad ja saavad tiivad uued ja huvitavad plaanid ning unistused. Pettumused kaovad vargsi. Hinge täidab lootus tänases päevas ja lootus tuleviku perspektiivis! Jumal on siin ja nüüd, aga ka seal ja siis. See on teadmine, mis valdab meeli ja teadvust üha tugevamalt. Siiani olen olnud otsija. Nüüd tunnen, et olen see, kes on leidnud kalleima aarde. Sel polegi hinda. Olen teinud raskeid valikuid leidmaks aaret. Olen loobunud ehk palju enamastki nii materiaalses kui ka emotsionaalses mõttes, kui hetkel aduda oskan ja suudan. Kõik valikud on aga seda väärt olnud ja täna ei kahetse ma hetkegi kõike seda, millest loobusin, et tulla Jumala palge ette ja lasta temal puhastada end sellest, mis on olnud vale ja tegudest, mis tehtud oma tarkusega. Vastu olen saanud nii palju hindamatu väärtusega aardeid! Usun kindlamalt kui kunagi varem, et kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat armastavad. Kogen seda konkreetselt igal päeval. Näen üha enam, milline tööpõld on meie maailm ja kui janused on inimesed meie ümber – tööpostil, tänaval, bussis, lähedaste seas – kõikjal. Maailm vajab julgustavat sõnumit, mille Jumal meile jätnud on, vajab valgust ja soola, et ka tänane päev võiks maitsta, aga seda enam veel see päev, mis koidab tulevikus.

Ma pole varem elanud nii ilusat elu ja veetnud nõnda sisukaid päevi kui nüüd, tundes Jumalat ja teades, et elu ja kõik, mis sünnib, on Tema kätes. Mu tulevik ei ole kunagi varem olnud nii selge kui nüüd, mil see on Jumala kätes! Igal asjal on oma aeg, selles olen veendunud. Minu jaoks on nüüd aeg rõõmustada Jumala ja elu mõtte leidmisest, aeg tunda sügavaimat tänu selle eest, et ta on mind päästnud, päästnud patu käest, pimedusest, teadmatusest, ekslemisest padrikus – Ta on mulle saanud valguseks!

Seda sädet ja sära, mida Jumal on mulle andnud, igatsen nüüd edasi anda teistele. Otsin võimalusi selleks igas tavalises argipäevas, mis polegi enam hall. Jumalaga koos saab kõik tavaline nõnda eriliseks, et on raske ette kujutada päevi, mis on igavad, sisutud. Kogen, kui üürikesed on inimesele osaks arvatud elupäevad. Minu elus on möödunud 30 aastat. Ülejäänud päevad, mida Jumal mulle annab, tahan veeta Tema teenistuses. Ma tean, et see on parim investeering. Kuhu Ta mind saadab ja mida Ta soovib minu kaudu maailmale ja inimestele selles öelda, seda teab vaid Tema. Usaldan Ta juhatust, sest näen seda enda elus igal päeval. Olen töötanud giidina ja selles ametis ühe korra ka kogu grupiga ära eksinud. Jumal ei eksi! Paremat giidi kui Jumal selles ilmas ei leidu.

Täna olen maailma kõige õnnelikum inimene, sest olen leidnud Armastuse, suure ja tingimusteta. See on hindamatu väärtus. Olen leidnud koha ja Jumala, ja see on lausa uskumatu. Jumalal on veel nõnda palju põnevat ja head plaanis. Tänaseks ei muretse ma enam tuleviku pärast, sest:

Tulevik seisab mu ees

kui veel puhkemata lill

Ma kaen selle aimatavat

ilu ja värskust

ja tean, et

Jumal on seal! (19.10.2006)

Teid on mitmeid – vali alati see õige! Ja õige tee tunneb ära justkui mugava jalatsi peale pikka teekonda, mis rännatud liiga väikestes ja pigistavates jalanõudes. Õige tee ei jäta end märkamatuks! Mu teekond Jumala käest kõvasti kinni hoides ei ole veel olnud pikk. Seepärast on mu suurim palve täna ja igal päeval – et Jumal hoiaks mind hellalt oma peopesa sees varjul ega laseks mul sealt langeda nii kaua kuni elan.

Janne Kütimaa

Tallinna I adventkogudus

Pühakiri ütleb, et „kes otsib, see leiab!“ (Mt 7:8) Kas sina ja Jumal olete teineteist leidnud? Kas olete leidnud suhte, mis inimese ja ka Jumala nii ütlemata õnnelikuks teeb ja mis asetab kõik asjad meie elus oma õigetele kohtadele; suhte, mis võimaldab meil õigeid hinnanguid anda ja õigeid otsuseid langetada sellepärast, et me ei tee seda kõike enam üksi.

Pühamuteemat õppides olen avastanud, et kõik pühamus sümboliseerib Kristust – ohver on Kristus, leib on Kristus, valgus on Kristus, vahetekk on Kristus, lepituskaas on Kristus – ja pühamu on Jumala tahte kohaselt minu sees. See aga tähendab, et Jumal tahab oma Vaimu läbi olla minu südame templis – lähemal kui ükski inimene olla saab – ning see ongi see, mis nii ütlemata õnnelikuks teeb.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat