Kogemuste kotike: Oled sa siis ingel või?

Avaldatud 26.2.2018, autor Eha Lobjakas, allikas Meie Aeg

Piiblist loeme, et „inglid on teenijad vaimud, kes on läkitatud abistama neid, kes pääste pärivad“ (Hb 1:14). Kas ka inimene võib sama tööd teha? Meil pole tiibu ega sellist füüsilist jõudu nagu inglitel, ka ei saa me end nähtamatuks muuta, ehk küll võime appi minnes püüda ise varju jääda ja lasta valguse paista meie Läkitajale. Ilmutusraamatu prohvetikuulutustes kujutatakse Jumala sõnumit viivaid inimesi inglitena. Nii oodatakse kolme ingli kuulutuse kuulutamist lõpuaja rahvalt, kes selle kuulutuse sõnumit läbi elab, ja nii läheb ilmamaa valgeks võimsa ingli valgusest Ilmutusraamatu 18. peatükis, kus kuulutatakse, et Jumala rahvas tuleks Baabülonist välja. Kuulutusele annab tõelise väe valgus, mis paistab seda kuulutava Jumala rahva elust ja kogemusest. Meie elust paistab valgus vaid siis, kui meie südames elab Jeesus ja me oleme Jumala käskjalad – ka meid läkitatakse abistama kaasinimesi ja me võime mõne inimese jaoks ollagi päästeinglid. Jumala inimesed on hoolivad inimesed ja seda on Jeesus väljendanud oma tulekust rääkides. Siis jagab Ta kogu rahva kahte gruppi: lammasteks ja sikkudeks. Selle otsuse tegemisel on määravaks hoolekandetöö. Seal on inimesed, kes ei tea, millal nad on Jeesusele süüa ja juua andnud, Teda riietanud, külastanud ja vastu võtnud, kuid Jeesus ütleb: „Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud“ ning nimetab neid Isa poolt õnnistatuiks ning kutsub pärima oma kuningriiki (vt Mt 25).

Teedy Tüür on kunagi kirja pannud ilusa mõtte, et nõrkevat kaaslast üle kuristiku kandes astutakse Jumala kätele. Armastava Isa käte peal kantakse nii nõrkenut kui ka tema kandjat ja seetõttu ongi Jumala ike hea ja Tema koorem kerge (Mt 11:30). Järgneva ingliloo leidsin internetist ja nii nagu internetist leitud lugudega sageli juhtub – ei tea ma selle loo autorit. See aga ei vähenda õppetunde, mis me selle loo kaudu võime omandada.

Ma sõitsin õhtul kella viie ajal pärast koos­olekut kodu poole ja sattusin Colorado bulvaril liiklusummikusse, mu auto hakkas jupsima, suri välja ega käivitunud enam.

Allamäge laveerides jõudsin ma kuidagi bensiinijaama, olin rõõmus, et ei takista oma rikkis autoga liiklust ja et mul on koht, kus oodata autoabi puksiiri. Enne kui jõudsin autoabisse helistada, nägin naist, kes väljus parajasti kiirtoidupoest. Ta astus jääle, libises ja kukkus tankla püstaku otsa. Tulin oma autost välja, et veenduda, kas temaga on kõik korras. Kui ma tema juurde jõudsin, märkasin, et ta rappus nutukrampides ja et kukkumine ei puutunud eriti asjasse. Tegemist oli noore naisega, kes paistis oma tumedate silmalustega tõeliselt kurnatud. Kui ma ta üles aitasin, pudenes tema käest midagi maha – see oli münt, ma ulatasin selle talle. Sel hetkel panin terve pildi kokku: nuttev naine, pilgeni asju täislaaditud iidne linnamaastur kolme lapsega tagaistmel ning bensiinipüstaku näidikul summa 4,95. Ma küsisin, kas kõik on korras ja kas ta vajab abi, kuid tema kordas järjepanu: „Ma ei taha, et mu lapsed mind nutmas näevad!“ Seetõttu seisime tema auto poolt vaadatuna bensiinipüstaku taga. Ta ütles, et on teel Californiasse ja tema elu on hetkel väga keeruline.

Siis küsisin ma: „Ja sa palvetasid?“ Ta tõmbus minust järsult eemale, kuid ma kinnitasin, et ma pole vaimuhaige, ja ütlesin: „Ta kuulis sinu palvet ja Ta saatis minu!“

Ma võtsin oma kaardi välja, tõmbasin selle läbi kaardilugeja ja ta sai oma auto bensiinipaagi täis tankida. Tankimise ajal läksin ma kõrval asuvasse McDonaldsisse, tõin sealt kaks kotitäit süüa, juua ja mõned kupongid, millega nad saaksid ka edaspidi süüa osta. Naine andis toidu autos istuvatele lastele, kes ründasid seda nagu näljased hundid. Meie seisime bensiinipüstaku juures ja rääkisime pisut juttu.

Ta ütles mulle oma nime ja rääkis, et nad elasid Kansas City’s. Tema elukaaslane oli kaks kuud tagasi ära läinud ja sellest ajast alates ei suutnud ta enam ots otsaga kokku tulla. Ta teadis, et ei suuda järgmise kuu eest enam korteri üüri maksta, ning helistas viimaks ahastuses oma vanematele, kellega ta polnud viimased viis aastat sõnagi rääkinud. Vanemad elasid Californias ja ütlesid, et ta võib nende juures elada, kuni ta seal jalad alla saab. Nii ta pakkiski kogu oma varanduse autosse ja ütles lastele, et nad lähevad jõuludeks Californiasse.

Ma andsin talle oma kindad, kallistasin teda ja me palvetasime Jumala kaitse pärast teekonnal. Kui ma hakkasin oma auto poole minema, ütles ta: „Nii, sa oled siis ingel või midagi sellesarnast?“

See ajas mind nutma ja ma ütlesin: „Kullake, sel aastaajal on inglitel tõsiselt palju tegemist, seepärast kasutab Jumal ka tavalisi inimesi.“

Nii uskumatu oli olla osa kellegi teise imest. Ja te olete kindlasti juba loo lõpu ära arvanud. Jah, nii see on, kui ma autosse istusin, käivitus see otsekohe ja viis mind probleemideta koju. Ma viin selle homme igaks juhuks hooldusesse, kuid ma kahtlustan, et mehaanik ei leia ühtki viga.

Vahel lendavad inglid sinust nii lähedalt mööda, et sa võid kuulda nende tiivalööke.

Eneselegi ootamatult Jumala käskjalg

Kui meil on kiusatus arvata, et Piibel ja seal sisalduv on pisut vanaaegne, siis see lugu paljastab, et inglid võivad teha ka automehaaniku tööd, et juhtida oma igapäevast elu elav inimene olukorda, kus tema saab omakorda olla kellegi päästeingel.

Taevaisa andis mulle mõni aeg tagasi väärtusliku sõnakuulmise õppetunni. Üks meie vend rääkis perest, kus on seitse last ja kus oli parasjagu puudus voodipesust. Kuna selle pere ema oskas õmmelda, siis otsustasime teha palvelistis üleskutse annetada kodudes kasutuna seisvat puuvillast kangast, et sellest oleks siis võimalik voodipesu õmmelda. Kogusime üksjagu kangast, kuid Jumal pani mulle südamele, et annaksin sellele perele lisaks ka kaks kodus kapis seisvat täiesti uut lahti pakkimata voodipesukomplekti. Lasin selle märguande kõrvust mööda. Paar päeva hiljem lugesin Piiblist: „Kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev“ (Js 58:10). Sain aru, et Jumal tahab mulle öelda, et ei ole õige, et ma annan abivajajale vaid selle, mida ma ise ei vaja või mis mulle ei meeldi, vaid ma peaksin olema valmis andma seda, mida ma ise endale tahaksin. Olin just teele asumas, et kodudest neid pesukangaid kokku koguda, mida inimesed olid valmis annetama ja mida polnudki suure pere vajadusi arvestades väga palju, kui minu südamele pandi uuesti need kaks voodipesukomplekti, mis mul tuliuutena kapis seisid. Seekord kuuletusin ja viisin ka need kaasa ning mu südames oli selle väikese võidu tõttu tõsiselt hea tunne.

Eesti taasiseseisvumise aastatel elasid väga paljud eestimaalased peost suhu. Ka üks noor naine oli koos oma väikese lapsega sattunud olukorda, kus toitki oli majast lõppenud. Tema sõbranna oli oma lastega samuti viletsas olukorras, kuid tema uskus Jumalasse ja seetõttu oli tal kergem. Kui olukorrad väga rasked olid, julgustas kristlasest sõbranna oma sõpra Jumalale lootma ja sai vastuseks: „Kui mul on kodus kõik tangained otsas, mismoodi see Jumal mind aitab? Kas Ta kallab mulle taevast tangaineid või?“ Kristlasest sõbrannal jäi üle ainult palvetada, sest tal endalgi polnud hetkel midagi üle. Mõned päevad hiljem nägi ta, kuidas keegi koputas tema sõbranna uksele. Kuna sõbrannat polnud kodus, läks ta uurima, mida see inimene seal ukse taga soovib. Ja mees vastas, et ta on organisatsioonist, mille nimi on Sõbra Käsi ning et ta tõi toiduabi. Kui kaks sõbrannat hiljem koos toodud kasti avasid, leidsid nad, et kast oli täis tang­aineid. Jumal oli tõesti taevast tang­aineid saatnud ja kasutanud selleks inimesi, kes olid hetkel valmis olema Tema käskjalad.

Veebruar on vabariigi aastapäeva kuu ja me räägime sellega seoses rohkem vabadusest ja selle väärtusest. Räägime ka Vabadussõjast ja neist inimestest, kes kunagi langesid selle nimel, et meie riik võiks vaba olla. Ka meie oleme vaimulikus mõttes vabadussõjas. Kristus on meie vabastamiseks oma elu andnud ning on nüüdki igapäevaselt meie võitlusi võitlemas. 2Aj 32:8 loeme: „Meiega on Jehoova, meie Jumal meid aitamas ja meie võitlusi võitlemas!“ Kas meiegi võiksime lasta end vabastada enesekesksetest muredest ja eneseteenimisest, et oleksime vabad teisi märkama ja neid teenima?

Tähistame Eesti vabariigi 99. aastapäeva, millest umbes 50 aastat poldud ju päriselt vaba, vähemalt siin Eestimaa pinnal mitte. Ka meie kristlik kogemus võib sisaldada aega, mil me pole tõeliselt vabad. Kuigi me teame, mida Jeesus on meie päästmiseks teinud, oleme ka meie ehk lubanud oma südame okupeerida hingevaenlase vägedel. Tema näeb heameelega, et me ennast teenime ja hellitame endas sallimatut ja andestamatut meelsust, kuid Jumala Sõna selge tunnistus on: „Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!“ (Jh 8:36)

Soovin sulle, hea lugeja, vabadust Issandas, mis vabastab sind eneseteenimisest, alalisest murest oma elu pärast ning teeb sind Issanda käskjalaks.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat