Vana Testamendi kaanon: Aamos

Avaldatud 9.12.2017, autor Andres Ploompuu, allikas Meie Aeg

Kes oli Aamos?

Prohvetit nimega Aamos iseloomustatakse kohe raamatu alguses (Am 1:1) kui Tekoast pärit karjast, kes tegeles ilmselt just lammaste karjatamisega. Seda kinnitab ka Am 7:15, kus Aamos jutustab, et „Issand võttis mind karja järelt…“ Lisaks sellele mainib Aamos oma ametiks ka metsviigipuude vääristamist (7:14). Aamose sünnikodu Tekoa asus üsna kõrgel mägedes, Surnumerest vasakul, jäädes Juuda riigi territooriumile ning Jeruusalemmast 16 km kaugusele. Kuid päritolust hoolimata oli tema jumaliku kutsumise objektiks Põhjariik ehk Iisrael. Tähelepanu väärib ka seik, et Aamos ja talle kronoloogiliselt järgnenud prohvet Hoosea olid tõenäoliselt ainsad Jumala prohvetid, kes Põhjariigis tegutsesid.

Aamose kui isiku erakordsus väljendub tema tagasihoidlikkuses. Lisaks sellele, et tal polnud prohvetiharidust ja ta tegi lihtsat tööd, oli tal ka alandlik süda. Sellest annab tunnistust Aamose kohtumine Peeteli preestri Amasjaga (7:10–17), kes tahtis Aamost kui „nägijat“ ja „ennustajat“ Põhjariigist Juudamaale tagasi saata. Aamos vastas siis Amasjale, et ta „ei ole prohvet ega prohvetijünger“, vaid „karjane ja metsviigipuude vääristaja“ (s 14). Aamose tagasihoidlikkus selles küsimuses aga ei vähendanud tema innukust, pühendumist ja tegelikku prohvetirolli. Taustast hoolimata on tema prohvetikuulutused mitmekülgsed, selged, sügavad ja kõnekad. Ta kasutab rikkalikult tähendusrikkaid võrdlusi ja kõnekujundeid, et edasi anda karm kohtusõnum: Issanda kohtu eest ei ole pääsu.

Millal ja kellele Aamos kõneles?

Aamose tegutsemise aja kohta on meil vähe andmeid, kuid mõned vihjed siiski on. Aamose raamatu esimeses salmis on neid lausa kolm: esimese kahe kohaselt tegutses ta Juuda kuninga Ussija päevil (arvatavalt valitses aastail 767–740 eKr) ja Iisraeli kuninga Jerobeami valitsemise ajal (hinnanguliselt aastail 782–753 eKr). Siit järeldub, et Aamosel tuli tegutseda kuskil ajavahemikus 767–753 eKr. Kolmandaks vihjeks on samas salmis mainitud maavärin, kuid kahjuks pole võimalikuks osutunud seda ajaliselt määratleda. Siiski on Aamose raamatus veel üks huvitav sündmus, Am 8:9, mida saab pidada päikesevarjutuse kirjelduseks. Assüürlaste ülestähenduste põhjal leidis selline aset aastal 763 eKr, mis võib Aamose prohvetina tegutsemise aega veelgi täpsustada. Kuid olulisem on vast see, et toodud faktid kinnitavad Aamose prohvetlikku sõnumit.

Kuigi Aamose raamat algab Issanda otsusega Iisraeli naabrite üle, keskendub raamat siiski Iisraeli kui Põhjariigi saatuse kirjeldamisele. On tähelepanuväärne, et Aamos nägi Iisraeli kui kuningriigi lõppu ette 30–40 aastat (Iisraeli vallutas aastal 722 eKr Assüüria kuningas Sargon II), samas ise selle lõppu ilmselt nägemata. Aamose prohvetlik ülesanne oli seda raskem, et tal tuli viia karistussõnum riiki, mille poliitiline olukord oli stabiilne, rahvas religioosne ning majandus õitsev. Samuti ei osanud keegi veel ette näha, et tollal nõrk Assüüria võiks lähikümnenditel kujuneda kõike­alistavaks suurvõimuks. Tulemas oli midagi suurt ja kardetavat ning Aamos asus Põhjakuningriigile selle põhjuseid selgitama.

Aamose raamatu sisukord

Raamatu sisukord ehk selle ülesehitus on sama tähelepanuväärne kui selle sõnum. Selle kirjanduslikust aspektist lähtudes võiks raamatu üheksa peatükki jagada kolme ossa: esimesed kaks peatükki juhatavad sisse raamatu teema, milleks on kohtuotsus Iisraeli üle; peatükkides 3–6 antakse mõista, et väljavalitud ei saa lootma jääda üksnes oma erilisele staatusele, mida Iisraeli rahvas kui Jumalast valitud rahvas uskus omavat; ja peatükid 7–9 kinnitavad, et Jumal jääb oma algse kohtuotsuse juurde. Loomulikult oleks raamatu ülesehituse kohta veel palju öelda, kuid need küsimused, vastused ja avastused jäägu neile, kes selle lugemise ja mõistmise oma eesmärgiks võtavad.

Aamose raamatu sõnum

Raamatu keskse sõnumi võiks kokku võtta järgmise kirjakohaga: „Otsige head, aga mitte kurja, et te jääksite elama! Siis on teie Issand, vägede Jumal, nõnda nagu te ütlete. Vihake kurja ja armastage head, pange väravas kehtima õigus; vahest Issand, vägede Jumal, annab siiski armu Joosepi jäägile.“ (Am 5:14, 15)

Juba Am 2:6–16 saab selgeks, milles seisneb Iisraeli süü: nad müüvad raha eest õige ja sandaalipaari eest vaese (s 6); väänavad väetite õigust (s 7); joodavad nasiiridele veini ja keelavad prohveteid ennustamast (s 12). Aamose 5. peatükis jätkub Iisrae­li rahva ülekohtuste tegude kirjeldus: nad vihkavad noomijat väravas ja seda, kes räägib tõtt (s 10); tõstavad viletsate renti, kiusavad taga õiget, võtavad altkäemaksu (s12) jne. Täpsemal vaatlemisel saab selgeks, et ülekohtuste tegude peamiseks motiiviks on ahnus, mida kannustas üldine heaolu kasv, mis Iisraelis aset leidis, ja näiline poliitiline julgeolek, kuna puudusid ähvardavad vaenlased. Selles kindlustundes ja veendumuses, et Iisrael on valitud rahvas, hakkasid moraalsed standardid langema. Kuid see polnud veel kõik. Üks teine probleem tekkinud moraalituse kõrval oli veelgi teravam.

Jumal on suurem kui religioon

Iisraeli riigis toimuva kiuste ei saanud öelda, et iisraellased poleks olnud religioossed. Vastupidi, Aamose 4:4,5 kirjeldab rahva armastust nende religioossete kommete vastu: „… tooge hommikuti oma tapaohvreid, iga kolme päeva järel oma kümniseid“. Jumala jaoks on olukorra iroonia ilmselge: „Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna. Sest kuigi te toote mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale. Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu! Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!“ (5:21–24

Aamos andis mõista, et Jumala jaoks on moraalne käitumine religioossusest tähtsam või et üks ei saa ilma teiseta. Iisraeli rahvas küll armastas religiooni, kuid ei hoolinud inimestest. See oli Jumala jaoks vastuvõetamatu.

Võltsvagadus: hullem kui ateism

On huvitav ära märkida, et Aamos ja ka teised prohvetid andsid oma kõige karmimaid hoiatusi ja noomitusi just neile, kes praktiseerisid võltsvagadust, kes enda meelest usinalt kirjatähte järgisid. Just sellepärast on silmakirjalikkus hullem kui ateism, sest see varjab haigust, mida arm on mõeldud parandama. Selle tulemusena eitatakse patu tegelikkust ja armu vägevust. Ja veelgi lootusetum on selline silmakirjalikkus seal, kus selle jüngrid seda enam ise ära ei tunne. Just sellisesse seisu oli jõudnud Aamose kuulajaskond.

Issanda päev

Iisraeli hävingut ette kuulutades kasutab Aamos veel ühte jõulist ja omalaadset kirjanduslikku võtet. Iisraellaste ootustele vastandudes kirjeldab Jumal hoopis teistsugust „Issanda päeva“. Ta ütleb prohveti suu läbi: „Häda nweile, kes igatsevad Issanda päeva! Milleks teile Issanda päev? See on pimedus, aga mitte valgus. See on, nagu keegi põgeneb lõvi eest, aga temale tuleb vastu karu; või nagu keegi tuleb kotta, nõjatub käega seinale, aga madu salvab teda. Eks ole Issanda päev pimedus, aga mitte valgus? See on sünge ja sel pole sära.“ (5:18–20)

Ilmselt oli juba siis levinud arusaamine, et „Issanda päev“ on midagi ootamisväärset, ilusat ja erilist. Kuid nüüd pöörab Jumal selle valge mõtte täiesti mustaks. Ja eks selles seisneb ka „Issanda päeva“ tõeline paradoks: see, mis on ühele päästeks, võib teisele saada hukatuseks.

Aamose raamat ei lõpe siiski päris lootusetult. Kuigi 9. peatükk annab selgelt mõista, et Issanda kohtu eest ei ole pääsu, toovad viimased viis salmi sellesse olukorda siiski tagasi ka lootuse. Sõnadega „sel päeval“, alustab 11. salm, „taastan ma jälle Taaveti lagunenud müürid… vaata, päevad tulevad, ütleb Issand (s 13), mil kündja jõuab järele lõikajale…“ Millal see kõik juhtub, pole võimalik välja lugeda, kuid „päevad tulevad“, ütleb Issand.

Usun, et Aamose raamat kõnetab meid eluliselt ka tänapäeval. Kogudustena, üksikisikutena ja kristlastena on meil oht langeda samasuguste kiusatuste ja veendumuste ohvriks, nagu oli see Aamose päevil Iisraelis. Sellepärast väärib see väikene raamat meiegi tähelepanu: selle lihtne, kuid karm ja eluline sõnum on võib-olla veelgi olulisem just nüüd, meie heaoluühiskonnas.


Kas teadsid, et:

  • Aamos tähendab algkeeles „koormat“ või „koorma kandjat“
  • Nimi „Aamos“ esineb Piiblis ainult Aamose raamatus Aamos teenis pärast Obadjat, Joelit ja Joonat, kuid veidi enne Hooseat, Miikat ja Jesajat
  • Aamose ajal oli Iisraelis optimismi ajastu: Iisrael oli jõukas; majanduslikud tingimused ideaalsed; Assüüria, Babüloonia ja Egiptus olid suhteliselt nõrgad.

Aamos

  • karjane
  • metsviigipuude vääristaja
  • prohvet
  • tegutses umbes ajavahemikus 767–753
  • kirjeldab Iisraeli kui Põhjariigi saatust
  • Aamose raamatus on üheksapeatükki
Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat