Kas sinu veeallikas on elav?

Avaldatud 6.11.2017, autor Priit Keel, allikas Meie Aeg

Jeesus vastas: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett.“ (Jh 4:10)

See piiblisalm ütleb, et Jeesus on vestluses, sest Ta vastab kellelegi. Jeesus annab mõista, et see isik, kellega Ta räägib, ei tea, kellega tal tegemist on. Kui ta teaks, siis ta paluks hoopis ise Jeesuse käest ja Jeesus annaks talle elavat vett.

Mida me mõistame Jumala kingi all? Minu meelest sobib siinkohal lugeda Piibli kuldsalmi: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16) Edasi räägib Jeesus joomisest ja veest. Piiblis on paljudes raamatutes kirjutatud veest, aga mida tähendab elav vesi? Seda selgitab kirjakoht Johannese evangeeliumi seitsmendast peatükist. „Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.““ (Jh 7:37,38)

Kellega Jeesus vestles? Johannese neljandas peatükis on lugu Samaaria naisest, kes tuleb kaevu juurde vett võtma. Jeesus rändas Juudamaalt Galileasse. Väsinud rännakust ja päeva kuumusest, istus ta Jaakobi kaevu äärde. Jeesus oli seal üksi, sest jüngrid läksid linna toitu ostma. See vestlus on erilist tähelepanu väärt, sest Jeesus teeb midagi sellist, mida üks juut ei oleks teinud. Sellel ajal ei olnud juutide ja samaarlaste suhted head. Juudid pidasid endid paremaks. „Samaarlaste suhted juutidega olid üsna pingelised, kuna juudid pidasid neid Iisraeli lepingujärgsetest õnnistustest ja Jumala halastusest ilmajäetuiks,“ on üks kommentaator märkinud. Sellele lisaks olid naised teisejärgulised, neisse ei suhtutud hästi. Kuid Jeesus ei olnud tavaline juut, Ta ei suhtunud inimestesse eelarvamusega. Tal oli hale vaadata eksinud hingi, naine kaevul oli üks neist õnnetutest inimestest. Jeesus alustas vestlust. Võib arvata, et muidu oleks naine lahkunud ilma sõnagi lausumata. Samaaria naine oli väga üllatunud, et juut temaga üldse räägib. Veel enam selle üle, et tahab tema veenõust juua. Juudid suhtusid samaarlastesse väga halvustavalt, nad ei tahtnud nendega suhelda, rääkimata sellest, et oleksid kasutanud nendega samu nõusid. Jeesus tekitas selle lausega naises suurt elevust, toimus midagi ebatavalist. Jeesus viib vestluse järk-järgult kõrgema tasemeni. Ta annab mõista, et see vesi, mida Ta vestluse alustamiseks küsis, on tühine. Hoopis Tema pakutav vesi on vajalik ja suure väega. Lõpuks läheb teema veest isiklikule tasandile, sest naine ei mõista vee juttu ja Jeesus kasutab teist taktikat.

Suurim kink, mille Jumal inimesele andis, on elu, aga nagu me kõik teame, ei ole inimene osanud seda õigesti hinnata ja kasutada. Sellepärast oli Jumal sunnitud inimese päästmiseks tegema järgmise kingi – Ta andis oma Poja. Selle kirjakoha kontekstis on suurim kink Poja andmine, sest ilma Jumalata elav inimene võtab elu enesestmõistetavana. Loomulik osa inimese elus on ka surm ja see teadmine alandab paljude inimeste jaoks elu kvaliteeti või väärtust. Pärast Jumala Poja surma on igal inimesel võimalik oma elu taas väärtustada. Maise elu väärtus tõuseb kõrgele, sest see annab võimaluse saavutada midagi väga suurt ja imelist. Elu mõte saab uue tähenduse, uus siht on silme ees. See kõik saab võimalikuks alles siis, kui inimene kuuleb Päästja sõnumit ja võtab selle vastu, siis saab tema elu uue väljakutse. See on just nagu jooksudistants. Seda võib võrrelda maratoniga, sest see ei ole kerge. Aeg-ajalt rasketes olukordades, kus väsimus, kurnatus, valud tekitavad palju küsimusi. Kui kaua veel? Kas ma olen ikka õigel teel? Kas ma pean lõpuni vastu? Sellistel hetkedel ei tundugi enam eesmärk nii ahvatlev, tekib allaandmise soov. Tavaliselt on sellise olukorra põhjuseks Päästjast eemaldumine, oleme sattunud valele rajale. Väsimus, mured ja valud on hajutanud tähelepanu ja õiged teeviidad on jäänud märkamatuks. Üks võimalus on tuldud teed tagasi joosta ja õige teeots jälle üles leida. Aga Jumalasse uskuval inimesel on alati võimalik võtta ühendust maratoni korraldajaga ehk Jumalaga ja küsida abi. Ta juhatab tagasi õigele teele.

See kirjakoht räägib ka elavast veest. Vee näite kasutamine kõnetab inimesi, sest ilma veeta ei ole võimalik elada. Vesi moodustab umbes kaks kolmandikku inimese kehamassist. Vett juuakse igal päeval. Mina tunnen vee joomisest erilist naudingut suvel. Palava ilmaga, kui keha on palju higistanud, võtan kruusiga jahedat kaevuvett. Sellistel hetkedel tundub vesi eriti elav, annab jahutust, toob värskust. Naine kaevul mõtles, et elav vesi, millest Jeesus rääkis, teeks tema elu palju lihtsamaks. See pidi võtma janu igaveseks. Mõelda vaid, kaevul käimine ja vee tassimine jääks ära! Kuid Jeesus mõtles vee all enda õpetust, Jumala Sõna. Kui Sõna saab inimeses elavaks, siis see peaks olema nagu veeallikas, mis ajab üle. See tahab välja pääseda. Kujundlikult mõeldes peaks inimene igal pool liikudes jätma maha jälje. Igal pool peaksid olema veejoad, loigud ja pritsmed. Selline peaks olema iga kristlane, kelle usk ja teod käivad käsikäes. Me liigume inimeste seas, abistame neid kas tegude või Sõnaga. Oleme eeskujuks kõigis oma toimetustes. Sellega saame tõestada, et Sõna on saanud meis elavaks ja Jumal on meie elus kõige tähtsamal kohal.

Samaaria naine sai elava vee osaliseks. Ta läks tagasi külla inimestele kuulutama. Ta koges midagi erilist ega saanud seda vaka all hoida. See ei olnud võimalik, sest see allikas, mis sai tema sees elavaks, pidi välja saama. Selle tulemusena võtsid veel paljud inimesed Jeesuse Sõna vastu. Nii nagu vesi pressib maa seest välja ojana, jõena, allikana, nii peaks ka iga kristlane laskma elaval veel tegutseda. Hiljutises loengus kutsuti üles esitama Jumalale küsimus: „Hea Jumal, kas me võiksime täna koos maailma muuta?“ Ma kutsun kõiki lugejaid üles Jumalale sellist küsimust esitama.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat